Kaktus on kuuma ja kuiva kliimaga kohanenud taimeliik. Sellise eluviisiga taimi nimetatakse kserofüütideks. Enamik neist on mahlakad, mis säilitavad vett.

Lisaks mahlakusele on kaktuste põhilised kohastumused veepuudusega toime tulemiseks järgmised: õhukesed või puuduvad lehed (okkad on muundunud lehtedeks), lihaselised varred vee säilitamiseks, paksustunud nahk ja vahakate aurustumise vähendamiseks ning öine gaasivahetus (CAM-fotosüntees), mis aitab vältida vee kadu kuumadel päevadel. Juurestik võib olla väga lai ja pindmine, et kiiresti niiskust kinni püüda; mõned liigid arendavad ka sügavaid juurikaid erikordadel vee otsimiseks.

Taksonoomia ja levik

Kaktused on taimede perekonna Cactaceae liikmed, mis kuuluvad järjestusse Caryophyllales. Perekonda kuulub umbes 127 perekonda, millel on üle 1750 teadaoleva liigi. Peaaegu kõik neist on levinud Ameerikas, Patagooniast lõunas kuni Kanada lääneosa põhjas. Liik Rhipsalis baccifera kasvab ka Aafrikas ja Sri Lankal.

Tõlgendades täpsemalt: Cactaceae on sugukond, mis sisaldab ligikaudu 127 sugukonda (genus) ja üle 1750 liigi. Enamik liike on tõepoolest Uusmaailma päritolu, kuid mõne liigi levik Old Worldi alades (nt Rhipsalis baccifera) on seletatav nii loomade poolt toimunud seemnete levituse kui ka inimmõjuga. Kaktused esinevad väga erinevates elupaikades: kõrbetest ja poolkõrbetest kuni metsistunud kõrgeteni ning epifüütidena vihmametsades.

Ajaloost ja inimkasutusest

Theophrastus oli esimene, kes kasutas sõna kaktus: See tuleneb vanakreeka κάκτος, kaktos. Theophrastus kasutas seda okkalise taime kohta, mille identiteet ei ole kindlalt teada. Kaktused on osa tähtsast toiduahelast kuivades ja kuumades kliimatingimustes. Nüüdseks on kaktused levinud paljudesse teistesse maailma piirkondadesse ja paljud inimesed armastavad neid potis või aias kasvatada.

Paljud kaktused on olnud inimtoiduks (näit. opuntiate täpiline pirn ehk kaktusevili, inglise keeles prickly pear), neid kasutatakse ka karjamaa- ja rohumaade varjuks, joogivee ja sööda allikana kuivades piirkondades ning traditsioonilises meditsiinis. Lisaks on kaktused populaarsed ilutaimed — paljud liigid on kergesti kasvatatavad toataimedena või terrassidel. Mõned liigid on kultuuriliselt olulised kohalikele rahvastele kunstis ja rituaalides.

Omadused, õitsemine ja tolmeldamine

Paljud kaktused elavad kuivades kohtades, näiteks kõrbetes. Enamikul kaktustel on teravad okkad ja paks nahk. Kaktusi on mitmesuguse kujuga ja suurusega. Mõned on lühikesed ja ümmargused, teised on pikad ja õhukesed. Paljud kaktuste õied on suured ja ilusad. Mõned õitsevad öösel ja neid tolmeldavad koid ja nahkhiired. Mõned kaktuse viljad on erksavärvilised ja head toiduks: paljud loomad söövad kaktuse vilju.

Õitsemise mustrid ja tolmeldajad on mitmekesised: päevakukkumaine tolmeldamine toimub sageli mesilaste, liblikate ja väikelindude (nt kolibri-) poolt; öösel õitsevate liikide puhul on olulised koidud ja nahkhiired. Viljad on sageli mahlakad ja eredavärvilised, mis meelitab ligi linde ja imetajaid, kes aitavad seemneid levitada. Paljud kaktused paljunevad ka vegetatiivselt tüvede või varsosade kaudu.

Elupaikade mitmekesisus

Kaktused ei piirdu ainult avatud kõrbetega: on olemas suuri kolonnilisi liike (näiteks saguaro), väikeseid kuplitaolisi liike, ning epifüüdseid kaktuseid, mis kasvavad teistes taimedel vihmametsades. Sõltuvalt liigist võib kaktus eelistada liivast, kivist või humusrikast pinnast ning mõned liigid taluvad soolast mulda või perioodilist üleujutust.

Kultiveerimine ja hooldus

  • Substraat: kaktused vajavad hästi dreenivat segu, tavaliselt liiva või perliidi lisandiga potisegu.
  • Valgus: enamik eelistab tugevat valgust ja osalist kuni täispäikest; paljud liigid vajavad talvepuhkuse perioodil jahedamaid ja kuivemaid tingimusi õitsemiseks.
  • Kastmine: vesi peaks olema mõõdukas; kasvuperioodil kastetakse sügavamalt, talvel pigem minimaalselt.
  • Paljundamine: lihtne pistikute või seemnetega; mõned liigid paljunevad kiiresti tüvedest.
  • Põhjaprobleemid: liigne niiskus ja halb drenaaž põhjustavad juuremädanikku, kahjuriteks on näiteks piimämblikud (mealybugs) ja skaalakahjurid.

Ohud ja kaitse

Kaktuseid ähvardavad elupaikade kadu, intensiivne põllumajandus, liigiline kogumine (eriti haruldaste iluliikide puhul) ja kliimamuutused, mis võivad muuta kuivade alade kliimat veelgi ekstreemsemaks. Paljud liigid on kaitse all ja neid on kantud rahvusvahelistele kaitse nimekirjadele. Ökoloogiline tähtsus — vee- ja toiduallikana paiksetele loomadele ning tolmeldajate toidulaual — teeb kaktustest olulised liigid kuivades ökosüsteemides.

Kokkuvõtlikult on kaktused heaks näiteks organisatsioonilisest ning füsioloogilisest kohastumisest rasketesse keskkondadesse: nad säilitavad vett, kaitsevad end okkadega, pakuvad toitu ja varju loomadele ning on inimestele väärtuslikud nii majanduslikult kui kultuuriliselt.