Putuktoidulised taimed
Lihasööjataimed on taimed, mis saavad toitaineid loomade püüdmisest ja söömisest. Sageli nimetatakse neid ka putuktoiduks, sest nad püüavad tavaliselt putukaid. Kuna nad saavad osa oma toidust loomadelt, võivad lihasööjad taimed kasvada kohtades, kus muld on õhuke või toitainete poolest vaene. See kehtib vähese lämmastikuga muldade puhul, näiteks happeliste soode ja kiviklibustike puhul. Charles Darwin kirjutas 1875. aastal esimese tuntud raamatu lihasööjate taimede kohta.
See taimede võime loomi kinni püüda on tõeline lihasöömine. Viies perekonnas on üle kaheteistkümne perekonna. Nende hulka kuulub umbes 625 liiki, mis meelitavad ja püüavad saaki, toodavad seedeensüüme ja kasutavad nende toitaineid. Lisaks on mitmes perekonnas üle 300 liigi, millel on mõned, kuid mitte kõik need omadused. Neid nimetatakse tavaliselt protokarnivoorseteks taimedeks.
Heliamphora chimantensis' e primitiivsed kannud on näide lõkspüünistest.
Drosera capensis' i kleepuvad näärmed ja telgitaguste liikumine
Veenuse kärbseseen: näitab reaktsiooni teisele puudutusele.
Püügimehhanismid
Putuktoidulised taimed on lehtedega, mis on tehtud nagu kannud või põied, mis püüavad putukaid. Tänapäeval on teada viis erinevat püüdmisviisi
- Põrgupüüdjad (kannutaimed) püüavad saakloomi rullitud lehtedesse, kus on seedensüümide või bakterite kogum.
- Kärbsepaberi püünised kasutavad kleepuvat lima.
- Nakkepüünised kasutavad kiireid lehtede liigutusi.
- Paisjärvikud imevad saaki sisse põiega, mis tekitab sisemise vaakumi.
- Homaaripüünised sunnivad saaki liikuma sissepoole suunatud karvadega seedeorgani suunas.
Kõik need lõksud liigitatakse aktiivseteks või passiivseteks. Triphyophyllum on liaan (troopiliste metsade ronitaim). Tal on kolme tüüpi lehed. Vajaduse korral paneb ta välja pikad lehed. Need on passiivsed "kärbsepaberid", mis varjavad lima. Taime lehed ei kasva ega liigu vastuseks liikuvale saagile. Sundew Drosera seevastu on aktiivne kärbsepapp. Kõik Sundewi liigid on võimelised oma kleepuvaid telgitaguseid liigutama vastuseks kontaktile. Tentaklid on väga tundlikud ja painduvad lehe keskkoha suunas, et putukas puutuks kokku võimalikult paljude varrega. Darwini sõnul piisab väikese sääsekese jalgade puudutusest ühe telgitagusega, et tekitada selline reaktsioon. See aitab saagi püüdmisel ja seedimisel.
Veenuse kärbseseen, Dionaea muscipula, on üks väga väikesest taimede rühmast, mis suudab kiiresti liikuda. Kui putukas või ämblik roomab mööda lehti ja puudutab karvu, sulgub lõks ainult siis, kui kakskümmend sekundit pärast esimest puudutust puutub teise karvaga kokku. Kahe puudutusega päästik väldib energia raiskamist objektidele, millel puudub toiduväärtus.
Piiripealsed juhtumid
Lihasööjataim peab meelitama, tapma ja seedima saaki. Seejärel peab ta saama kasu ka saagi seedimisest. Enamasti saadakse sellest aminohappeid ja ammooniumioone. On juhtumeid, kus taimed püüavad saaki, kuid ei seedi seda. Pigem on neil sümbioos mõne teise organismiga, mis toitub saagist. Üheks selliseks juhtumiks on päikesetõru liik Roridula, mis moodustab sümbioosi mõrvakärbsega. Putukad söövad lõksu jäänud putukaid. Taim saab kasu putukate väljaheidetes sisalduvatest toitainetest.
Evolutsioon
Fossiilseid lihasööjaid taimi on leitud vähe ja siis tavaliselt seemnete või õietolmuna. Lihasööjataimed on üldiselt rohttaimed, millel puudub puit või koor. Tõelised lihasööjad on arvatavasti kujunenud sõltumatult vähemalt kuus korda.
Mõned arvavad, et kõikidel lõksutüüpidel on sarnane põhistruktuur - karvane leht. Karvased lehed püüavad ja hoiavad kinni vihmavee tilka, mis aitab bakterite kasvule kaasa. Putukad maanduvad lehele, jäävad vee pindpinevuse tõttu kinni ja lämbuvad. Bakterid hakkavad putukat lagundama ja vabastavad laibast toitaineid. Seejärel imab taim toitained oma lehtede kaudu. Sellist "lehtsöötmist" võib täheldada paljudel mittekarnivoorsetel taimedel. Taimedel, mis suudavad paremini vett ja putukaid kinni pidada, oli seega selektiivne eelis. Vihmavett saab kinni hoida lehe kupeega, mis viib sademetepüüniste tekkimiseni. Teise võimalusena saab putukaid kinni püüda, muutes lehe kleepuvamaks, mis viib kärbsepaberi püüniste tekkimiseni.
Kunstniku vaade Archaeamphora, varaseima teadaoleva lihasööjataime kohta
Küsimused ja vastused
K: Mis on lihasööjad taimed?
V: Lihasööjataimed on taimed, mis saavad toitaineid loomi, tavaliselt putukaid, püüdes ja süües.
K: Miks võivad lihasööjad taimed kasvada hõreda või toitainevaese pinnasega kohtades?
V: Lihasööjataimed võivad kasvada õhukese või toitainevaese pinnasega kohtades, sest nad saavad osa oma toidust loomadelt.
K: Kes kirjutas esimese tuntud raamatu lihasööjate taimede kohta ja millal see kirjutati?
V: Charles Darwin kirjutas esimese tuntud raamatu lihasööjate taimede kohta 1875. aastal.
K: Mis on tõeline lihasööjataimestik?
V: Tõeline lihasöömine on taimede võime püüda loomi, et saada toitaineid.
K: Kui palju on lihasööjate taimede perekondi ja liike?
V: Lihasööjaid taimi on rohkem kui kaksteist perekonda ja umbes 625 liiki.
K: Mis on protokarnivoorsed taimed?
V: Protokarnivoorsed taimed on taimed, millel on mõned, kuid mitte kõik lihasööjate taimede omadused.
K: Mida teevad lihasööjad taimed, kui nad oma saagi kinni püüavad?
V: Lihasööjad taimed toodavad seedimisensüüme ja kasutavad saagist saadud toitaineid.
