Veenuse kärbsepüünis (Dionaea muscipula): lihasööja taim ja lõks
Veenuse kärbsepüünis (Dionaea muscipula) – kuidas see lihasööja taim püüab putukaid, tööpõhimõte, hooldusnipid ja põnevad faktid.
Veenuse kärbsepüünis Dionaea muscipula on lihasööja taim (taim, mis sööb väikesi loomi, näiteks putukaid). Lihasööjad taimed on eriline rühm taimedest, kes täiendavad oma toitainevajadust peamiselt saagist saadava lämmastikuga ning on selleks välja arendanud mitmesuguseid püüniseid.
Veenuse kärbsepüünis kasvab tavaliselt vähe lämmastikku sisaldavas mullas. Nad saavad lämmastikku putukatest, mida nad püüavad. Seda lämmastikku kasutatakse sisemise toidu, nagu valgud ja rasvad, valmistamiseks. Seetõttu elavad nad looduses sageli rabadel, soodes ja happelistel, toitainetivaestel aladel, kus tavaline juurpõhine toitainete omastamine oleks piiratud.
Struktuur ja lõks
Veenuse kärbsepüünis on üks väga väikesest taimede rühmast, mis võib väga kiiresti kinni napsata. Lõks koosneb kahest painduvast lehest, mille servadel on veresarnased narmad ehk cilia — need moodustavad lõksu suudme ja takistavad saagi väljapääsu. Kui putukas või ämblik roomab mööda lehti ja puudutab karvu, sulgub lõks ainult siis, kui kakskümmend sekundit pärast esimest puudutust puudutatakse teist karvu. See „kahe puudutuse” põhimõte toimib päästikuna, et vältida lõksu sulgumist tolmu, vihma või muu mittesöödava materjali tõttu. Kahe puudutusega päästik tähendab, et vähe energiat raisatakse asjadele, mis ei ole toit.
Toitmine ja seedimine
Pärast lõksu sulgumist eraldab taim seedimisvedelikke — ensüüme, mis lagundavad saaki. Seedimisprotsess võib kesta mitu päeva kuni paar nädalat, sõltuvalt mulli suurusest ja välis- ning sisetemperatuurist. Kui toit on lagunenud, imendavad lehed lahustunud toitained ja lõks avaneb uuesti, sageli jääb tühjaks jäänud lõks mustuse või närtsimise tunnustega. Taim ei söö kõike — sellel on spetsialiseeritud eelistused väikeste putukate ja muu sarnase jaoks; suure liha või inimesta toitmine ei asenda looduslikku toitumist ja võib lõksu kahjustada.
Elupaik ja paljunemine
Loomulikus keskkonnas on Veenuse kärbsepüünis pärit Põhja-Ameerika rannikualadelt (peamiselt Carolina osariikidest), kus ta kasvab happelises turbases või sambastikus kultiveeritavas substraadis. Taim paljuneb seemnete kaudu või vegetatiivselt juurepistikute ja ruutude jagamise teel. Aretamisel võib kasutada ka kliima- ja valgusolude reguleerimist, et tagada seemnete idanevus ja taimede hea kasv.
Kodune hooldus
- Mullasubstraat: kasuta turbamulla ja liiva või pärliidi segu, vältides tavalist potimulda, mis sisaldab liiga palju toitaineid.
- Vesi: kasuta vihmavett, destilleeritud või demineraliseeritud vett; kraanivesi sageli sisaldab mineraale, mis kahjustavad taimede juuri. Hoia muld pidevalt niiske.
- Valgus: vajadus on tugev valgus — päikselises kohas (vähemalt 4–6 tundi otsest päikest päevas) või heas aknalaual lampide abil.
- Temperatuur ja talveune: enamik taimi vajab talveuinakut (hibernatsiooni) jahedamal perioodil (umbes 1–10 °C) paar kuud, et taastuda ja järgmisel aastal kasvada.
- Toitmine: toida harva ja ainult sobiva suurusega elusputukatega; mitte toidake punast liha ega töötlemisega toite, mis lõksu kahjustada võivad. Ärge torgake lõkse ega stimuleerige neid ilma vajaduseta — iga suletud lõks kulutab taimelt energiat.
Ohud ja kaitse
Veenuse kärbsepüünis on looduses piiratud levikuga ja mõned alaliigid võivad olla ohustatud elupaikade kadumise tõttu. Kodustes tingimustes kannatavad nad ebaõige hoolduse, vale vee või liiga kõrgete toitainetega mulla tõttu. Kui istutad või ostad taimseid, otsi usaldusväärseid kasvatajaid ja järgi nende hooldusnõuandeid.
Kokkuvõte
Veenuse kärbsepüünis on tähelepanuväärne lihasööja taim, kelle kiired lõksud ja eriline toitumisviis teevad temast huvitava tervikliku uurimis- ja toataimevaliku. Õige hoolduse, õige substraadi ja vee kasutamisega võib taim õitseda mitu aastat ning pakkuda huvitavat võimalust jälgida bioloogilist käitumist kodustes tingimustes.
Veenuse kärbseseen: näitab reaktsiooni teisele puudutusele.
Välimus
Veenuse kärbseseen on väike taim, millel on väikesed lehed. Selle klambrikujulised lehed näevad pigem välja nagu lilled, mistõttu need meelitavad putukaid ligi. Kui nad on avatud, on nad punased ja lõhnavad magusalt. Nende mõlemal serval on jäigad karvad. Lehtede sees on väga tundlikud, pisikesed karvad, mis panevad lehed kokkupuute korral kokku napsama. Lehe sulgemiseks tuleb puudutada kahte karvakest. See muudab tõenäolisemaks, et asi, mida selle karvad puudutasid, on elus. siis eritab see mahlu, et seedida putukat.
Toitumine
Veenuse kärbsepüünis toitub putukatest, nagu sipelgad, mardikad, puukärbsed, ussid, kärbsed, rohutirtsud ja koid. Kõigepealt paneb ta putuka oma lehtede sisse lõksu ja laseb seejärel välja vedelikku, mis aitab lõksu jäänud looma seedida. Taim tarbib putuka ja võtab putuka kehast lämmastiku.
Veenuse kärbseseen toodab suhkrut fotosünteesi teel. Putukad annavad talle toitaineid, mida ta ei saa vettinud mullast. Toitainete abil saab ta moodustada ensüüme ja muid molekule, mis vajavad lisaks suhkrutele ja aminohapetele ka mikroelemente.
Kodutaimed
Veenuse kärbseseen avastati esmakordselt Põhja-Ameerikas Põhja- ja Lõuna-Carolina rannikul, kus see kasvab metsikult Cape Feari jõe lähedal. Siiski võivad inimesed igal pool kasvatada Veenuse kärbseseeni pottides. Veenuse kärbseseened vajavad pottides vett ja mulda, milles ei ole kaltsiumi ega lämmastikku. Ta on nime saanud Rooma armastuse jumalanna Veenuse järgi.
Otsige