Emauss (puukärbes): mis see on, eluviis ja roll looduses

Emauss (puukärbes) — väike maismaa vähilaadne prügikoguja: elustiil, toitumine ja ökoloogiline roll. Avastage, kuidas nad toetavad mulla tervist ja looduse tasakaalu.

Emauss ehk puukärbes on väike maismaa lülijalgne (liigendjalgne) loom, kes kuulub klassi Diplopoda ehk puukärbeste hulka. Neid aetakse sageli segamini tuhatjalgsete, tuhatjalgsete või putukatega, kuid tegelikult on nad vähilaadsed ning erinevad nii välimuse kui eluviisi poolest. Puukärblaste keha koosneb paljudest rõngastunud segmentidest; paljudel segmentidel on kaks paari jalgu (seda nimetatakse diplosegmentideks). Jalgade arv sõltub liigist – mõnel on neid vaid mõnest paari, teisel võib olla sadu jalgu – seega ei kehti ühtne number nagu "neliteist jalga" kõigi kohta.

Morpholoogia ja hingamine

Puukärbsed on tavaliselt silindrilise või veidi lamedama kehaehitusega, mõnel rühmadel (näiteks kuuljad puukärbsed) on võimalus end kokku kerida. Nad hingavad läbi keha külgedel paiknevate avauste ehk lõpuste (spiraklite), mis on ühendatud trahheaõõsadega. Kuna neil ei ole tõhusat kuivatõrjet, vajavad puukärbsed niisket keskkonda — kuiv õhk võib neile saatuslikuks saada.

Toitumine ja käitumine

Puukärbsed on peamiselt detriit- ja seene sööjad: nad söövad enamasti surnud taimi, lehti, puidumurdu ja mõnikord ka seeni ning orgaanilist mulda. Seetõttu peetakse neid kasulikeks "prügikogujateks", kes kiirendavad orgaanilise aine lagunemist ja aitavad kaasa mulla tekkele ning toitainete ringlusele. Mõned liigid võivad ohu korral kerida end kokku palliks (see käitumisviis on tuntud kui konglobatsioon); sellises asendis on nende kõvem väliskest väljapoole suunatud, kaitstes pehmemaid kehaosi. Lisaks võivad mitmed liigid eritada kaitseainena ebameeldiva lõhnaga sekreete, mis mõnel juhul sisaldavad ärritavaid või isegi toksilisi ühendeid.

Erinevus teiste seltsilistega

Kuigi puukärpsed on suguluses teiste mere- ja maismaal elavate liigestega, ei näe nad välja nagu krevetid või krabid, mis on vee-elustiku esindajad ja kuuluvad teistesse liigestega seotud rühmadesse. Samuti erinevad nad otseselt tuhatjalgsetest (chilopodidest), kes on enamasti röövloomad ja kellel on iga segmendi kohta vaid üks jalapaar ning tugevad lõugadega sarved saagi püüniseks.

Paljunemine ja elutsükkel

Paljud puukärbeliigid paljunevad aeglaselt: isased kannavad tihti modifitseeritud jalgapaaridest tekkinud gonopode, millega nad edastavad spermatofori emasele või asetavad selle pinnasele. Munadest arenevad vastsed, kes lisavad iga kasvukoorikuga uusi segmente ja jalapaare. Mõned liigid võivad elada mitmeid aastaid, enne kui saavutavad suguküpsuse.

Ökoloogiline tähtsus ja kaitse

Puukärbsed on olulised lagundajad ja ökoloogilised insenerid: nad aitavad mulla struktuuri parandada, orgaanikat tagasi toita ning toitainete ringlust kiirendada. Nad on ka toiduks mitmetele lindudele, kahepaiksetele, imetajatele ja teistele röövloomadele. Kuigi paljud liigid on laialt levinud ja tavalised, võivad nad olla ohustatud elupaikade hävitamise, metsade puhastamise, pinnase reostuse ja putukatõrjevahendite tõttu. Niiske lehe- ja lähimullakate hoiustamine ning vähene mehaaniline kahju aitavad kohalikke populatsioone säilitada.

Inimestega suhtlemine

Puukärbsed ei ole inimestele üldjuhul ohtlikud ja ei hammusta. Kui korteris või aias neid kohtad, võib neid õrnalt koguda ja viia tagasi niiskesse peitepaika. Tasub siiski vältida paljude puukärbeste käesurumist, sest mõned liigid eritavad kaitsva sekreedi, mis võib nahka ärritada või riideid määrida. Aias on nad enamasti kasulikud ja nende olemasolu näitab tavaliselt tervet mullasüsteemi.

Kokkuvõte: Emauss ehk puukärbes on huvitav ja kasulik maismaaline lülijalgne, kelle eluloos on suur roll orgaanilise aine lagundamisel ning mulla viljakuse hoidmisel. Kuigi neid vahel ekslikult võrreldakse teiste seltsilistega, on puukärbsetel oma iseloomulikud tunnused, käitumine ja ökoloogiline tähtsus.

Otsing