Ämblikahvid (Ateles) — vihmametsade ahvid: elupaik, käitumine, paljunemine

Ämblusahvid on Uue Maailma ahvid, perekond Ateles. Nad on erakordselt arboreetilised — ehkki mõnikord kutsutakse neid "väikesteks", on tegemist suurte, pika keha ja eriti pika sabaga ahvidega, kes on kohastunud elama peamiselt puuokstel. Nad liiguvad metsas kiiresti, kiikudes, rippudes ja hüpates oksalt oksale ning tulevad harva maapinnale.

Välimus ja liikumine

Ämblikahvidel on hästi arenenud eesmised ja tagumised jäsemed, pikad käed ning väga tugev ja painduv gripivõimeline saba, mida kasutatakse nagu viiendat jäseme. Sõrmeotsad on peenikesed ja pöidlad sageli vähendunud või väga väiksed, mis aitab neil haarata oksast ja teha kiirliigutusi puude vahel. Nad on osavad brahiaatorid — liiguvad peamiselt rippumise ja kiikumise abil, mitte kõndimisega.

Levik

Ämblikahve leidub pehmetes ja tihedate lehestikega metsades: vihmametsades alates Mehhiko lõunaosast läbi Kesk- ja Lõuna-Ameerika kuni Lõuna-Ameerika põhja- ja keskosadeni. Olenevalt liigist võivad nende levialad kattuda, kuid tihti elavad rühmad kindlatel koduareaalidel.

Sotsiaalne struktuur ja käitumine

Ämblikahvid elavad tavaliselt rühmades, mille suurus varieerub — rühmad koosnevad sageli 10–40 isendist, kuid tihti jaguneb rühm aralise ajaga väiksemateks alammurdudeks (fission–fusion-sotsiaalsus). Üksikud alamrühmad võivad koosneda vaid 2–15 isendist. Rühmadel on oma koduareaal, mida nad kaitsevad häälitsuste, lõhna- ja käitumismärkide abil; sageli jäävad meessugupoolest isendid samasse piirkonda (male philopatry), samal ajal kui emased võivad rühmast lahkuda.

Kommunikatsioon hõlmab erinevaid häälitsusi — kisa ja kaugeid kutselaadseid hüüdeid — ning kehakeelt ja saba kasutust suhtluses. Hoolitsus ja sidemed rühmas on olulised: kuigi neil ei ole uhket hoolitsemisrepertuaari nagu mõnel teisel primaadil, esineb vastastikust hoolitsemist ja mõnikord ka alloparenti.

Toitumine

Peamine toit on vili — ämblikahvid on valdavalt frugivoorid ja mängivad olulist rolli seemnete levitamisel metsas. Lisaks viljadele söövad nad ka lehti, õisi, puuvilju, õõnsuste sisu ja aeg-ajalt väiksemaid selgrootuid (putukaid, lülijaid). Toidu hankamisel liiguvad nad kiiresti läbi latvustiku, otsides küpset vilja ning sageli eelistavad kättesaadavat ja kõrgeenergeetilist toitu.

Paljunemine ja eluiga

Reproduktiivtsükkel on suhteliselt aeglane: emane sünnitab tavaliselt ühe järglase korraga. Emased võivad sageli toota ühe järglase aastas või harvemini sõltuvalt toiduseisust. Rasedusaeg on umbes 6–7 kuud (ligikaudu 5–8 kuud sõltuvalt liigist). Poeg imetatakse mitu kuud ning emalt sõltub noorloom pikema aja jooksul; suguküpseks saavad isendid tavaliselt mitme aasta vanuselt (emased sageli varem kui isased). Vabas looduses elavad ämblikahvid tavaliselt 20–27 aastat või kauem; vangistuses võib eluiga olla pikem.

Ohud ja kaitse

Paljud Ateles’i liigid on ohustatud peamiselt elupaikade hävitamise (metsaraiete ja põllumajanduse laiendamise) ning ulukijahiga seotud surve tõttu. Kuna nad sõltuvad vanadest metsadest ja kõrgest latvuskattest, on metsade lõhenemine neile eriti kahjulik. Ohutegurid:

• metsaraiet ja elupaikade kadu;
• eeskätt küttimine inimeste poolt toiduks või kaubaks;
• kliimamuutustest ja fragmenteerumisest tulenev toiduahela muutumine;
• kollapsid väikestes, isoleeritud populatsioonides (geneetiline kitsaskoht).

Paar olulist kaitsetingimust: elupaikade säilitamine ja ühendamine (korridorid), jahikeelu ja jätkusuutlike arengupoliitikate toetus ning kohalike kogukondade kaasamine kaitsetöödesse. Ämblikahvid on lisaks ökoloogilisele väärtusele ka metsade tervise näitajad — neid kaitstes toetatakse kogu ökosüsteemi säilimist.

Muud huvitavad faktid: ämblikahvitel puudub tugevalt arenenud pöial, mis teeb haarde unikaalseks; nende saba on nii osav, et nad saavad sellega haarata oksast ja riputada kogu kehakaalaga. Nad on metsades olulised seemnelevitajad, aidates kaasa puude levikule ja metsade taastumisele.

Otsing