Mõiste "okkaline hiir" viitab kõigile näriliste liikidele perekonnast Acomys. Inglise keeles kasutatakse tavaliselt nimetust spiny mice. Välimuselt sarnanevad nad tavalistele hiirtele perekonnast Mus, kuid kuuluvad eraldi rühma ja on mitmes suhtes erinevad. Okkalised hiired on väikesed imetajad, kellel on tihti hästi määratletud, jäigad kaitsekarvad (okkad) seljaosadel; need karvad annavad neile n-ö okkalise välimuse. Sageli on neil paljas, soomustatud saba, mis erineb pehmematest hiire-sabastest.

Levik ja elupaik

Acomys'i liigid elavad peamiselt Aafrika lõuna- ja idaosas ning Lähis-Idas. Nad eelistavad kuiva, kivist või rohuga kaetud maastikku, sealhulgas kõrbeääri, savanne ja kaljuseid alasid. Paljud liigid elutsevad varjulistes pragudes ja kivide vahel, kus nad leiavad peidukohti ning jahipidamisvõimalusi.

Toitumine ja käitumine

Okkalised hiired on peamiselt omnivoorid: nende toidusedelisse kuuluvad seemned, taimeosad, lehed, aga ka putukad ja muud väikesed selgrootud. Enamikku liike eristab päevane või hajutatud aktiivsus — mõned liigid on aktiivsemad päeval (diurnaalne), teised hämaras. Nad elavad sageli sotsiaalsetes rühmades või perekondlikus koloonias, jagavad pesa ja kasutavad mitmesuguseid hääle- ning lõhnamärke suhtlemiseks.

Paljunemine ja eluiga

Paljud Acomys'i liigid sünnitavad vähearenenud vastandina mitmete teiste hiireliikidega — vastsed sünnivad suhteliselt arenenud, kaaluvad rohkem ning saavad kiiremini iseseisvaks. Rasedusaeg on suhteliselt pikk (tavaliselt umbes 38–42 päeva) ja järglaste arv ühes pesakonnas jääb sageli vahemikku 2–6. Eluiga looduses on tavaliselt paar aastat; vangistuses ja heas hoolduses võivad nad elada kauem (mõned isendid kuni 5–7 aastat).

Erilised kohastumised ja teaduslik huvi

Okkaliste hiirte üks tähelepanuväärsemaid omadusi on nende võime vigastuste korral kiiresti taastada naha- ja koekahjustusi. Mitmed Acomys'i liigid suudavad suurel määral taastada nahka, karvafolliikuleid, näärmeid ja mõnes ulatuses ka kõhre ilma tugeva armistumiseta — seetõttu on nad meditsiinilises uurimistöös olulised mudelorganismid, eriti kudede regeneratsiooni ja paranemise uuringutes. Lisaks toimivad nende jäigad karvad kaitsemehhanismina röövloomade vastu ning kätkevad käitumuslikke käitumisstrateegiaid (nt kiire põgenemine kiviklibu vahel).

Sarnasused ja taksonoomia

Kuigi okkalised hiired võivad välimuselt meenutada perekonna Mus esindajaid, on molekulaarsete ja taksonoomiliste uuringute põhjal selgunud, et Acomys on eraldiseisev rühm ja kuulub teiste muridiinidega samasse laiemasse sugukonda, kuid ei ole otseselt samas sugukonnas kui tavalised koduhiired. See selgitab, miks nad erinevad nii anatoomiliselt kui ka käitumuslikult.

Koht inimeste juures ja pidamine

Mõned Acomys'i liigid on populaarsed väikeloomadena ja teaduslikes kolooniates. Koduseid tingimusi luues on oluline tagada kuiv, soe ja kivine-kätkev elupaik, kus on varjupaigad ning täisväärtuslik toitumine (segu seemnetest, köögiviljadest ja valgust sisaldavatest proteiiniallikaist). Kuna paljud liigid on sotsiaalsed, tuleks kaaluda paarilist või rühmapidamist vastavalt liigile ja isendite omavahelisele sobivusele.

Looduskaitse

Enamik Acomys'i liike ei ole laialdaselt ohustatud, kuid mõned kitsama levikuga endeemilised liigid võivad paiksete elupaikade kadumise ja inimtegevuse tõttu olla haavatavad. Kohalikud uuringud ja elupaikade kaitse on tähtsad, et hoida nende bioloogilist mitmekesisust ja tagada, et teaduslik kasutus ei ohusta looduses esinevaid populatsioone.

Näited tuntud liikidest: Acomys cahirinus (Egiptuse okkaline hiir), Acomys russatus (kuldne okkaline hiir), Acomys nesiotes jt. Igal liigil on oma eripärad nii välimuse kui elupaiga ja käitumise poolest.