Spektraalnahkhiir (Vampyrum spectrum) — Uue Maailma suurim nahkhiir

Spektraalnahkhiir (Vampyrum spectrum) — Uue Maailma suurim nahkhiir: öine kiskja Lõuna-Ameerika metsades, tiibaulatus kuni 80 cm, erakordsed jahioskused ja haruldane eluviis.

Sugukonda Vampyrum kuulub ainult üks liik, spektraalnahkhiir (V. spectrum). Selle liigi alternatiivsed nimed on "Linnaeuse valevampiirnahkhiir" ja "spektraalne vampiirnahkhiir". Segadust tekitavalt ei ole nad suguluses Vanas Maailmas elavate suurte lihasööjate nahkhiirte perekonnaga Megadermatidae, mida nimetatakse ka valevampiirideks. Need loomad esinevad Lõuna-Ameerikas ning Trinidadis ja Tobagos.

Välimus

See liik on Uue Maailma suurim nahkhiir (Chiroptera). Tema tiibade siruulatus on tavaliselt umbes 80 cm (peaaegu 3 jalga), kuid mõnel isendil võib see ületada 1 meetri. Keha pikkus on ligikaudu 125–135 mm ja kaal 145–190 g. Nahkhiire karvkate on tavaliselt pruun või roostepunane ning üsna lühike. Kõrvad on väga pikad ja ümarad, jalad suured ja tugevad pikkade kumerate küünistega, mis võimaldavad saaki hoidvalt kinni haarata. Lõug on pikk ja kitsas ning hambad on tugevad, kohandunud lihasöömiseks. Ninasnahk (noseleaf) on sel liigil hästi arenenud — ninasnahk on kujuline nagu fotol.

Levik ja elupaik

Spektraalnahkhiir elab eelkõige tihedates troopilistes vihmametsades, metsaservadel ja puuokste vahel, kus leidub sobivaid puuõõsi ja suuri lahtisi varjualuseid. Isendid on levinud Kesk- ja Lõuna-Ameerika piirkondades ning ka Trinidadis ja Tobagos. Nad eelistavad eelkõige madal- ja kesktasemelisi metsi, aga kohalikult võivad esineda ka mägialadel.

Toitumine ja jahipidamine

Nahkhiired on öösel väga head jahimehed — nad on kiskjad. Nende saagiks on paljud selgroogsed, näiteks kahepaiksed, roomajad, väikesed linnud ja imetajad - nad kütivad isegi teisi nahkhiireliike. Ka putukaid, eriti suuri särge, tsikaadasid jne. Üllataval kombel süüakse ka väikestes kogustes puuvilju, mis tähendab, et liik ei ole rangelt karnivoor.

Jahil kasutab spektraalnahkhiir sageli varitsusstrateegiat: ta perches (istub) oksal ja paiskub äkki saagi peale, või lendab mööda metsaserva edasi-tagasi, jälgides ja püüdes haavata nii maapinnal liikuvat kui ka lennus olevat saaki. Täpset jahitehnikat toetab kombinatsioon madalasageduslikust lokatsioonist, kuulmisest ja heast nägemisest.

Käitumine ja paljunemine

See liik on suhteliselt varjatud ja elab sageli väikestes peregruppides. Igal aastal toimub tavaliselt üks poegimine — sünnib üks poeg. Ema on järglastega väga hooliv ja õrn; ka isane osaleb tihti poegade hooldamises ning magab vahel koos emaga ja poegadega, kes võivad olla täielikult tiibadesse mähitud. Noorloomad kasvavad aeglaselt ja püsivad vanemate juures mõnda aega enne iseseisvaks saamist.

Ohustatus ja kaitse

Kuigi spektraalnahkhiir on kohalikult suhteliselt haruldane, mõjutab tema populatsiooni peamiselt elupaikade kadumine ja killustatus — metsade raadamine ja asustuse laienemine vähendavad sobivat elupaika ja peidukohti. Rahvusvaheliselt hinnatakse liigi seisundit IUCN-i hindamiste järgi kui lähedal ohule (Near Threatened), kuid olukord varieerub piirkonniti.

• Peamised ohud: metsade hävitamine, elupaikade killustatus, inimtegevusest põhjustatud muutused saagioskustes ja võimalike tagajärgede tõttu vähenenud saak.
• Kaitsemeetmed: elupaikade säilitamine ja taastamine, metsa jätkusuutlik majandamine ning uurimistöö, et paremini mõista liigi levikut, bioloogiat ja nõudmisi.

Spektraalnahkhiir on huvitav näide suurest ja erilisest nahkhiireliigist, kelle käitumine ja ökoloogiline roll troopilistes metsades väärivad tähelepanu ning kaitset.

Küsimused ja vastused

K: Mis on spektraalhiire teaduslik nimetus?

K: Millised on selle liigi alternatiivsed nimed?

K: Kus võib neid nahkhiiri leida?

K: Kui suur on see nahkhiireliik?

K: Milline on tema karvkate?

K: Mida ta kütib?

K: Kuidas ta jahti peab?

Otsing