Raudkull
Varblane (Accipiter nisus) on väike röövlind perekonda Accipitridae kuuluv röövlind. Ta on laialt levinud Euraasias ja Põhja-Aafrikas.
Täiskasvanud isasvareselgul on sinihall selg ja tiivad. Tema rinnal ja kõhul on õhukesed oranžid triibud. Emastel ja noortel varblastel on pruunid seljad ja tiivad, millel on õhukesed pruunid triibud. Emane on isasest kuni 25% suurem. See on üks suurimaid suuruserinevusi kõikide linnuliikide seas.
Varblane sööb peamiselt metsas elavaid väikelinde. Seda võib näha igas elupaigas ja sageli jahtiab ta linnu linna- ja linnaaedades. Isased varblased söövad väiksemaid linde, nagu tibud, kiisud ja varblased. Emased söövad suuremaid linde, näiteks tutt- ja torkijalinde. Nad võivad tappa üle 500 grammi kaaluvaid linde.
Varbuhahk on levinud Euroopas, osades Aasias ja osades Aafrikas. Põhjas pesitsevad linnud rändavad talveks lõunasse. Linnud, kes elavad kaugemal lõunas, jäävad sinna või lendavad lühemaid vahemaid.
Varblased ehitavad pesa metsas. Pesa on kuni 60 cm lai ja valmistatud okstest. Emaslind muneb neli või viis helesinise koorega muna. Tibud kooruvad 33 päeva pärast ja lahkuvad pesast veel 24-28 päeva pärast.
Üheaastaseks saavate noorte varblaste osakaal on 34%. Noori isaseid sureb rohkem kui noori emaseid. Täiskasvanutest 69% elab üle ühe aasta vanuseks. Keskmine eluiga on neli aastat.
1950. aastatel vähenes Euroopas varblaste arvukus. Kemikaale soovimatute putukate tapmiseks ("pestitsiidid") pandi seemnetele enne nende istutamist. Väikelinnud sõid seemneid ja siis sõid varblased väikseid linde. Kemikaalide kogus toiduahelas suurenes. See mõjutas varblased. Mõned mürgitasid ja teised munesid liiga õhukese koorega mune. Koored purunesid enne poegade koorumist. Pestitsiidid keelustati ja varblaste populatsioon suurenes taas. Nüüd on see üks levinumaid röövlinde Euroopas.
Varbuhahkade jahipidamine tähendab, et inimestele, kes omavad kodutuvi või hoiavad toidulinde, võib see ei meeldida. Mõned inimesed süüdistavad varblane ka väiksemate lindude arvukuse vähenemises. Teadlased on leidnud, et varblased ei vähendanud 1960ndatel aastatel põllu- ja metsamaadel elavate lindude arvu. Šotimaal tehtud uuringud näitasid, et vähem kui 1% hukkunud kodutuvidest tapsid varblased.
Inimesed on kasutanud varbuhahkasid haukalinnustuses (jahilinnu kasutamine röövlinnuna) juba üle 500 aasta. Ta on raskesti treenitav, kuid vapper. Varbuhahk esineb mõnes vanas saksa müüdis. Teda on mainitud William Shakespeare'i näidendis ja Ted Hughesi luuletuses.
Varblaste munad
Kirjeldus
Varblane on väike röövlind, kellel on lühikesed, laiad tiivad ja pikk saba. Need kohandused aitavad tal puude vahel lennata. Emased võivad olla kuni 25% suuremad kui isased ja kaks korda raskemad. Kui emased on isastest suuremad, nimetatakse seda "vastupidiseks sugudimorfismiks". See on ebatavaline kõrgemate selgroogsete puhul, kuid tüüpiline röövlindude puhul.
Täiskasvanud isaslind on nokast sabani 29-34 cm pikk, tiibade siruulatus on 59-64 cm. Ta kaalub 110-196 g. p158 Isaslinnu selja ja tiibade värvus on kiltkihall (mõnikord ka sinisem). Tema rinnal ja kõhul on õhukesed punased triibud, kuid need võivad eemalt vaadates tunduda oranžid. Tema silmad on oranžikollased või oranžipunased.
Emane on palju suurem - 35-41 cm pikk ja tiibade siruulatus on 67-80 cm. Ta kaalub 185-342 g (6,5-12,1 oz). Emaslinnul on tumepruun või hallikaspruun selg ja tiivad ning pruunid triibud rinnal ja kõhul. Tema silmad on helekollased kuni oranžid.
Noortel varblased on selja ja tiibade värvus pruun, sulgede servad on roostepruunid. Rinnal ja kõhul on suuremad pruunid triibud ja laigud ning helekollased silmad.
Varbuhahkade heledad alaspinnad ja tumedam selg ja tiivad on näide vastukirjeldusest. Selline värvus tasakaalustab ülalt tulevast valgusest tulenevat mõju ja aitab muuta lindu vähem nähtavaks. Tegelikult on vastukirju näha enamikul loomadel, sealhulgas rändhaugil, merlinil ja teistel akipiteritel. Varbuhahkade triibud on tüüpilised metsas elavate röövlindude märgistused.
Varbukajakad lendavad mustri järgi, mida kirjeldatakse kui "klapp-klapp-liugemine" (flap-flap-glide). Libisemine tähendab, et lend toimub üles-alla. Suurbritannias on kaugemal põhjas elavatel varblastel pikemad tiivad kui lõunas elavatel lindudel. Varblashaaval on väike, konksuga nokk. Seda kasutatakse saagi sulgede eemaldamiseks. Varblashauka pikad jalad ja varbad aitavad tal linde püüda ja süüa. Tema keskmine varvas on väga pikk ja seda kasutatakse esemete haaramiseks.
Selle noore isasvarbuse (rõngastamiseks püütud) kollane silm võib muutuda oranžiks.
Eluaeg
Enamik varblased elavad umbes neli aastat. 34% noorlindudest elab üle üheaastaseks. Täiskasvanutest 69% elab üle ühe aasta. Vanim teadaolev metsik varblane elas üle 20 aasta.
Noored varblased (alla ühe aasta vanused) kaaluvad vähem kui täiskasvanud isendid. Eriti kerged on nad kahe kuu jooksul pärast pesast lahkumist. Tõenäoliselt on sel ajal suur suremus, eriti isaste puhul. See võib olla tingitud sellest, et väiksemad isased püüavad väiksemat toitu. Nad ei suuda püüda mõnda suuremat saaki, mida emased suudavad. See tähendab, et nad peavad sööma sagedamini. Keskmise kehakaaluga emane varblane võib elada seitse päeva ilma söömata. Isane suudab ellu jääda vaid neli päeva.
Taksonoomia
Varblane kuulub perekonda Accipitridae ja perekonda Accipiter. Mõned inglased kutsusid varbuhahka isase värvuse tõttu sinihahaaks. Teised vanad nimetused on sparhawk, spurhawk ja stone falcon.
Rootsi bioloog Carolus Linnaeus oli esimene inimene, kes kirjeldas varblane. Ta nimetas seda 1758. aastal Falco nisus. Prantsuse loodusteadlane Mathurin Jacques Brisson liigitas selle 1760. aastal perekonda Accipiter.
Praegune teaduslik nimi tuleneb ladinakeelsetest sõnadest accipiter (hawk) ja nisus (varblane).
Ta moodustab üleliigi koos Ida- ja Lõuna-Aafrikas elava rukkilinnu ja tõenäoliselt ka madagaskari varbuhahkaga. Euraasia varblased näevad oma levikuala eri osades veidi erinevad välja. Levila idaosas elavad linnud on suuremad ja kahvatumad. Üldiselt tunnustatakse kuut varbuhahkade alamliiki:
Küsimused ja vastused
K: Milline näeb välja täiskasvanud isane varblane?
V: Täiskasvanud isasvarblane on sinihalli selja ja tiibadega, mille rinnal ja kõhul on õhukesed oranžid triibud.
K: Kui suur on isase ja emase varbuhahkhi suuruse vahe?
V: Emane on isasest kuni 25 % suurem, mis on üks suurimaid erinevusi linnuliikide seas.
K: Milliseid linde nad söövad?
V: Isased varblased söövad väiksemaid linde, nagu tibud, finnid ja varblased, samas kui emased söövad suuremaid linde, nagu tibud ja staarid. Nad võivad tappa üle 500 grammi kaaluvaid linde.
K: Kus neid leidub?
V: Varbuhahkasid võib kohata Euroopas, osades Aasias ja osades Aafrikas. Põhjas pesitsevad linnud rändavad talveks lõunasse, samas kui kaugemal lõunas elavad linnud jäävad sinna või lendavad lühemaid vahemaid.
K: Kuidas nad oma pesa ehitavad?
V: Varbukajakad ehitavad metsas pesa, mis on valmistatud okstest ja mis võib olla kuni 60 cm lai. Emane muneb neli või viis helesinise koorega muna.
K: Kui kaua võtab aega, kuni emase varblashauka munetud munadest kooruvad tibud?
V: Tibud kooruvad 33 päeva pärast ja lahkuvad pesast veel 24-28 päeva pärast.
K: Miks vähenes nende populatsioon Euroopas 1950. aastatel? V: Nende populatsioon vähenes, kuna enne istutamist kasutati seemnetele pestitsiide, mida söödi väikeste lindude poolt, mida omakorda sõi varblane, mille tulemusel suurenes kemikaalide kogus toiduahelas, mis mõjutas neid negatiivselt - mõned mürgitasid, teised aga munesid liiga õhukese koorega mune, mis purunesid enne poegade koorumist.
