AlegsaOnline.com

Varblane (Accipiter nisus) — väike röövlind: kirjeldus, levik ja käitumine

Varblane (Accipiter nisus) — väike röövlind: detailne kirjeldus, levik, toitumine ja käitumine; huvitavad faktid ning praktilised nõuanded linnuvaatlejale.

Autor: Leandro Alegsa

20-10-2025

Varblane (Accipiter nisus) on väike röövlind, kuulub röövlindude sugukonda Accipitridae. Liik on laialt levinud Euraasias ja Põhja-Aafrikas, teda kohtab nii metsades kui ka linnakeskkonnas.

Kirjeldus

Täiskasvanu isasel on laiguline sinakashall selg ja lühikesed laiad tiivad, mis muudavad ta osavaks ja kiireks metsas lennates. Isase rinna ja kõhu katavad peened oranžid triibud. Emased ja noorlinnud on pruuni tooniga, selg ja tiivad on triibulised pruuni ja kuldse varjundiga. Emane on isasest oluliselt suurem — kuni 25% — mis on üks markantsemaid suuruse erinevusi kõigi linnuliikide seas.

Toitumine ja jahikäitumine

Varblane on peamiselt lindude kiskja; ta jahtib eelistatult metsas ja aiaga piirkondades elavaid väikelinde. Tavapärane saak on erineva suurusega linnud: isased võtavad sageli väiksemaid liike, näiteks tibud, kiisud ja varblased, emased suudavad püüda suuremaid linde, näiteks tutt- ja torkijalinde. Mõnikord langeb saak kaaluga üle 500 grammi. Jahipidamisel kasutab varblane kiirust, agressiivset ootust ja osavat manööverdamist puude vahel — sageli püüab ta saagi üllatusrünnakuga.

Levik ja rändamine

Liik on levinud laialdaselt Euroopas, samuti osades Aasias ja mõnes Aafrika piirkonnas. Põhja pool pesitsevad isendid rändavad talveks lõunasse või rändevöönditesse; lõunapoolsemad populatsioonid on enamasti paiksed või teevad ainult lühemaid rändeid.

Pesaehitus ja paljunemine

Varblased ehitavad pesa tavaliselt puudele metsaservadel, pargipuudele või tihedamatesse metsaaladesse. Pesa võib olla kuni ligikaudu 60 cm lai ja on valmistatud okstest ning vooderdatud pehme materjaliga. Emaslind muneb tavaliselt neli või viis helesinise koorega muna. Munade haudumine kestab umbes 30–35 päeva (allikate järgi sageli ~33 päeva) ja koorunud poegade pesast lahkumine (lendamine) toimub tavaliselt 24–28 päeva pärast koorumist.

Ellujäämine ja eluiga

Noorte varblastest jääb üheaastaseks saavate osakaal ligikaudu 34% (see tähendab, et umbes kolmandik poegadest elab üle esimese aasta). Noorte isaste suremus on sageli suurem kui noorte emaste oma. Täiskasvanud isenditest elab üle ühe aasta vanuseks ligikaudu 69%. Keskmine eluiga vabas looduses on hinnanguliselt umbes neli aastat, kuid üksikud linnud võivad elada ka kauem.

Ohud ja populatsiooni muutused

1950. aastatel vähenes varblastel arvukus Euroopas märgatavalt. Selle põhjuseks olid laialdaselt kasutatud kemikaalid putukate ja teiste kahjurite tõrjeks — nii-öelda "pestitsiidid", mis pandi seemnetele enne külvi. Väikelinnud sõid selliseid seemneid ja toksiliste ainete kogus toiduahelas suurenes; saaklindude mürgitused ja munakoore õhenemine (munad purunesid enne poegade koorumist) vähendasid arvukust. Pärast ohtlike pestitsiidide keelustamist hakkasid varblast populatsioonid taastuma ning tänapäeval on varblane üks levinumaid röövlinde Euroopas.

Inimesega suhted ja kaitse

Inimestel, kes peavad kodutuve või kasvatavad toidulinde, võib varblane tekitada probleeme, sest ta võib aeg-ajalt rünnata kodulinde või väiksemaid linde aedades. Seetõttu süüdistatakse teda vahel väiksemate lindude arvukuse languses, kuigi teadusuuringud ei toeta sageli seda süüdistust. Näiteks uuringud näitavad, et 1960. aastatel ei olnud varblastel olulist rolli põllu- ja metsamaadel elavate lindude arvukuse vähenemises; Šotimaal tehtud uuringud leidsid, et varblased vastutasid väga väikeses osas hukkunud kodutuvi juhtudest (alla 1%).

Kultuuriline tähendus

Varblast on kasutatud jahilinduna (haukalinnustuses) juba üle 500 aasta. Tema treenimine nõuab oskusi, kuid ta on tuntud oma vapruse ja viljakuse poolest metsas ja aedades jahtides. Varblane esineb ka folklooris ja kirjanduses: tema kujutused leiduvad vanades saksa müütides ning liiki on mainitud William Shakespeare' näidendis ja Ted Hughesi luuletuses.

Kirjeldus

Varblane on väike röövlind, kellel on lühikesed, laiad tiivad ja pikk saba. Need kohandused aitavad tal puude vahel lennata. Emased võivad olla kuni 25% suuremad kui isased ja kaks korda raskemad. Kui emased on isastest suuremad, nimetatakse seda "vastupidiseks sugudimorfismiks". See on ebatavaline kõrgemate selgroogsete puhul, kuid tüüpiline röövlindude puhul.

Täiskasvanud isaslind on nokast sabani 29-34 cm pikk, tiibade siruulatus on 59-64 cm. Ta kaalub 110-196 g. ^p158 Isaslinnu selja ja tiibade värvus on kiltkihall (mõnikord ka sinisem). Tema rinnal ja kõhul on õhukesed punased triibud, kuid need võivad eemalt vaadates tunduda oranžid. Tema silmad on oranžikollased või oranžipunased.

Emane on palju suurem - 35-41 cm pikk ja tiibade siruulatus on 67-80 cm. Ta kaalub 185-342 g (6,5-12,1 oz). Emaslinnul on tumepruun või hallikaspruun selg ja tiivad ning pruunid triibud rinnal ja kõhul. Tema silmad on helekollased kuni oranžid.

Noortel varblased on selja ja tiibade värvus pruun, sulgede servad on roostepruunid. Rinnal ja kõhul on suuremad pruunid triibud ja laigud ning helekollased silmad.

Varbuhahkade heledad alaspinnad ja tumedam selg ja tiivad on näide vastukirjeldusest. Selline värvus tasakaalustab ülalt tulevast valgusest tulenevat mõju ja aitab muuta lindu vähem nähtavaks. Tegelikult on vastukirju näha enamikul loomadel, sealhulgas rändhaugil, merlinil ja teistel akipiteritel. Varbuhahkade triibud on tüüpilised metsas elavate röövlindude märgistused.

Varbukajakad lendavad mustri järgi, mida kirjeldatakse kui "klapp-klapp-liugemine" (flap-flap-glide). Libisemine tähendab, et lend toimub üles-alla. Suurbritannias on kaugemal põhjas elavatel varblastel pikemad tiivad kui lõunas elavatel lindudel. Varblashaaval on väike, konksuga nokk. Seda kasutatakse saagi sulgede eemaldamiseks. Varblashauka pikad jalad ja varbad aitavad tal linde püüda ja süüa. Tema keskmine varvas on väga pikk ja seda kasutatakse esemete haaramiseks.

Selle noore isasvarbuse (rõngastamiseks püütud) kollane silm võib muutuda oranžiks.

Eluaeg

Enamik varblased elavad umbes neli aastat. 34% noorlindudest elab üle üheaastaseks. Täiskasvanutest 69% elab üle ühe aasta. Vanim teadaolev metsik varblane elas üle 20 aasta.

Noored varblased (alla ühe aasta vanused) kaaluvad vähem kui täiskasvanud isendid. Eriti kerged on nad kahe kuu jooksul pärast pesast lahkumist. Tõenäoliselt on sel ajal suur suremus, eriti isaste puhul. See võib olla tingitud sellest, et väiksemad isased püüavad väiksemat toitu. Nad ei suuda püüda mõnda suuremat saaki, mida emased suudavad. See tähendab, et nad peavad sööma sagedamini. Keskmise kehakaaluga emane varblane võib elada seitse päeva ilma söömata. Isane suudab ellu jääda vaid neli päeva.

Taksonoomia

Varblane kuulub perekonda Accipitridae ja perekonda Accipiter. Mõned inglased kutsusid varbuhahka isase värvuse tõttu sinihahaaks. Teised vanad nimetused on sparhawk, spurhawk ja stone falcon.

Rootsi bioloog Carolus Linnaeus oli esimene inimene, kes kirjeldas varblane. Ta nimetas seda 1758. aastal Falco nisus. Prantsuse loodusteadlane Mathurin Jacques Brisson liigitas selle 1760. aastal perekonda Accipiter.

Praegune teaduslik nimi tuleneb ladinakeelsetest sõnadest accipiter (hawk) ja nisus (varblane).

Ta moodustab üleliigi koos Ida- ja Lõuna-Aafrikas elava rukkilinnu ja tõenäoliselt ka madagaskari varbuhahkaga. Euraasia varblased näevad oma levikuala eri osades veidi erinevad välja. Levila idaosas elavad linnud on suuremad ja kahvatumad. Üldiselt tunnustatakse kuut varbuhahkade alamliiki:

Küsimused ja vastused

K: Milline näeb välja täiskasvanud isane varblane?

V: Täiskasvanud isasvarblane on sinihalli selja ja tiibadega, mille rinnal ja kõhul on õhukesed oranžid triibud.

K: Kui suur on isase ja emase varbuhahkhi suuruse vahe?

V: Emane on isasest kuni 25 % suurem, mis on üks suurimaid erinevusi linnuliikide seas.

K: Milliseid linde nad söövad?

V: Isased varblased söövad väiksemaid linde, nagu tibud, finnid ja varblased, samas kui emased söövad suuremaid linde, nagu tibud ja staarid. Nad võivad tappa üle 500 grammi kaaluvaid linde.

K: Kus neid leidub?

V: Varbuhahkasid võib kohata Euroopas, osades Aasias ja osades Aafrikas. Põhjas pesitsevad linnud rändavad talveks lõunasse, samas kui kaugemal lõunas elavad linnud jäävad sinna või lendavad lühemaid vahemaid.

K: Kuidas nad oma pesa ehitavad?

V: Varbukajakad ehitavad metsas pesa, mis on valmistatud okstest ja mis võib olla kuni 60 cm lai. Emane muneb neli või viis helesinise koorega muna.

K: Kui kaua võtab aega, kuni emase varblashauka munetud munadest kooruvad tibud?

V: Tibud kooruvad 33 päeva pärast ja lahkuvad pesast veel 24-28 päeva pärast.

K: Miks vähenes nende populatsioon Euroopas 1950. aastatel? V: Nende populatsioon vähenes, kuna enne istutamist kasutati seemnetele pestitsiide, mida söödi väikeste lindude poolt, mida omakorda sõi varblane, mille tulemusel suurenes kemikaalide kogus toiduahelas, mis mõjutas neid negatiivselt - mõned mürgitasid, teised aga munesid liiga õhukese koorega mune, mis purunesid enne poegade koorumist.