Paridae on tillukeste lindude perekond, tibud (Põhja-Ameerikas kutsutakse tibusid või titmike). Need on lindude perekond, mis on levinud põhjapoolkeral ja Aafrikas. Enamik neist liigitati varem perekonda Parus, mis on nüüdseks jagatud.

Need linnud on peamiselt väikesed, lühikese ja tugeva nokaga metsas elutsevad liigid. Mõnel on ka harja. Nende pikkus varieerub 10–22 sentimeetrit. Nad on kohanemisvõimelised linnud, kes toituvad segatoiduga, sealhulgas seemnetest ja putukatest.

Paljud liigid elavad inimeste elupaikade ümbruses ja tulevad meeleldi linnusöödale pähklite või seemnete järele ning õpivad võtma ka muud toitu. Suurbritannias õppisid suured tibud ja sinitibud uksepiima pudelite fooliumkorgid lõhkuma, et saada kätte koor peal. Loomulikult on piimapakendite muutmine neilt selle delikatessi ära võtnud.

Need linnud pesitsevad tavaliselt puudel, kuigi mõned liigid ehitavad pesi ka maapinnale. Olenevalt liigist munevad nad kolm kuni üheksateistkümnest valgest täpilise värvusega munast.

Määratlus ja taksonoomia

Paridae hõlmab mitut väikest ja aktiivset liiki, keda tuntakse eesti keeles tihti lihtsalt tibud või titimad. Ajalooliselt paigutati enamik liike Parus perekonda, kuid viimaste molekulaarsete uuringute tulemused on viinud taksonoomilise lõhestumiseni: nüüd eristatakse mitmeid sugupuid ja perekondi (näiteks Parus, Poecile, Periparus, Cyanistes jt). Selline jaotus peegeldab paremini liikide geneetilist sugulust ja levikut.

Mõõtmed, välimus ja kohastumus

Tihaslased on väikesed, kompaktse kehaga linnud. Pea- ja rindmustrid on sageli selgelt eristatavad: paljudel liikidel on kontrastsed peamustrid (nt tumedad kukal- või ülaosa-alad ning heledamad põsed või kõht). Mõnedel liikidel on selge kuldne või kollane rind (näiteks Parus major tüüpi liigid), teistel sinakas või hallikas toon (näiteks Cyanistes caeruleus — sinitibu sugulased). Tugev noka kuju aitab murda ja nokkida seemneid, koorikuid ja putukaid.

Levik ja elupaigad

Paridae hõlmab liike, kelle levikukeskmed on Põhja-Ameerika, Euro- Aasia ja Aafrika põhjapoolsemad osad. Enamik eelistab leht- ja segametsi, kuid liike leidub ka parkides, aedades ja mõnel maal ka rannikualadel. Paljud liigid on inimese läheduses kohanenud ja kasutavad pesitsemiseks tihti kunstlikke pesakaste.

Toitumine ja käitumine

Tihaslased on peamiselt segatoidulised: kevadel ja suvel domineerivad putukad, vastsed ja ämblikud, mis on olulised noorendile toitmiseks; sügis-talvel suureneb seemnete, pähklite ja puuviljade osakaal. Nad on osavad otsijad: mööda oksi ja lehti hüpates otsitakse peidusolevaid putukaid. Talvel moodustavad mõned liigid liigisiseseid või segakondi, mis otsivad toitu koos teiste väikeste metsadingidega.

Paljunemine ja pesitsemine

Tihaslased kasutavad pesitsemiseks sageli looduslikke või inimtekkelisi õõnsusi: puuoksakooru pragusid, lindude pesaauke, aga ka pesakaste. Munade arv pesas sõltub liigist ja toidutingimustest — mõnel on vaid 3 muna, mõnel kuni 19. Munad on tavaliselt heledad ja täpilised. Emane ja isane jagavad tihti pesa hooldamist ning toitmist. Sõltuvalt liigist võib esineda ka mitu pesitsemiskorda aastas.

Suhtlemine ja hääled

Tihaslased on häälekad linnud, kelle erinevad helid mängivad olulist rolli territooriumi kaitsel, paaritumisel ja hoiatusena saakloomade suhtes. Häälitsuste paistavad silma liigispetsiifiline "laul" ja lühikemad signaalhäälitsused, mida kuuleb sageli metsas või aias.

Tuntud liigid

  • Suurtibud (nt Parus major tüübid) — suurimad Euroopas levinud tibuliigid, hästi tuntud oma küllusliku musta kukla ja kollase rinna poolest.
  • Sinitibud (nt Cyanistes caeruleus liigid) — sinaka peaga ja heledamate põskedega väiksemad liigid, levinud aedades ja parkides.
  • Parditibud ja varjulisemad liikmed (sarnased Poecile perekonnale) — tihti tumedama välimusega ja rohkem metsikuma elupaiga eelistusega.
  • Ameerika titmiked — Põhja-Ameerikas levinud, kohati sarnased vanema maailma liikidele, kuid omaette taksonoomilise grupiga.

Kaitse ja inimeste mõju

Kuigi paljud tihasliigid on kohanenud inimese keskkonnaga ja kohalikult tavalised, mõjutavad neid siiski elupaikade kadu, kliimamuutused ja pestitsiidide kasutamine, mis vähendavad putukate kättesaadavust. Pesakastide paigaldamine, vanade puude säilitamine ja putukarikas keskkond aitavad tihastel edukalt pesitseda. Mõned liigid on kohalikult kaitsealused või jälgimise all, et hoida populatsioone stabiilsena.

Lõppsõna

Tihaslased on mitmekülgsed ja uudishimulikud linnud, kelle käitumist ja kohanemisvõimet on lihtne jälgida kodu lähedal. Nende liigid täidavad olulist rolli ökosüsteemides, olles nii putukate kontrollijad kui ka seemnete levitajad. Inimene saab neid toetada sobivate elupaikade säilitamise ja pesakastide paigaldamisega.