Nisu (Triticum) — teravili: ajalugu, kasutus ja toiteväärtus

Nisu (Triticum) — põhjalik ülevaade: ajalugu, kasutus toidus ja tööstuses, toiteväärtus, nisuterad, roll tsivilisatsioonis ning allergiad (tsöliaakia).

Nisu (liik Triticum) on teravilja. Inimesed söövad seda kõige sagedamini leiva kujul. Tegemist on rohuliigiga, mille vili on "nisupea", millel on söödavad seemned. Esimest korda kasvatati seda Lähis-Ida piirkonnas Levantis. Nüüd kasvatatakse seda kogu maailmas.

Nisuga kaubeldakse maailmas rohkem kui kõigi teiste põllukultuuride puhul kokku. Kogu maailmas on nisu peamine taimse valgu allikas inimtoiduks. Selle valgusisaldus on suurem kui teiste peamiste teraviljade, näiteks maisi või riisi, valgusisaldus. Kogutoodangu poolest on ta peamise inimtoiduks kasutatava põllukultuurina riisi järel teisel kohal ja edestab maisi (maisi kasutatakse rohkem loomasöödana).

Nisu oli võtmetegur, mis võimaldas tsivilisatsiooni alguses linnapõhiste ühiskondade tekkimist. See oli üks esimesi põllukultuure, mida oli lihtne kasvatada suures ulatuses ja mille seemneid sai kuivas kliimas pikalt säilitada. Nisu aitas kaasa linnriikide, sealhulgas Babüloonia, Assüüria ja Pärsia impeeriumide kasvule Viljakal poolkeral.

Nisutera on põhitoit, millest valmistatakse jahu hapendatud, lamedate ja aurutatud leibade, küpsiste, küpsiste, kookide, hommikuhelveste, makaronide, nuudlite ja kuskussi valmistamiseks. Samuti saab seda kääritada, et valmistada etanooli alkohoolsete jookide või biokütuse jaoks.

Nisuallergia võib põhjustada tsöliaakiat, mis põhjustab kõhulahtisust, kui kannatanu sööb mis tahes nisu sisaldavat toitu.

Ajalugu ja levik

Nisu domestikatsioon algas umbes 10 000 aastat tagasi Levanti piirkonnas. Põllumajandusrevolutsiooniga levis nisu edasi Euroopasse, Aasiasse ja Põhja‑Aafrikasse ning sai aluseks paljude varajaste linnade ja tsivilisatsioonide toidulauale. Tänapäeval on nisu üks kõige laialdasemalt kasvatatavaid põllukultuure maailmas ja oluline ekspordi‑ ning kaubandustoode.

Tüübid ja aretus

Peamised nisuliigid ja -tüübid hõlmavad:

• Leibnisu (Triticum aestivum) – enimkasutatav tänapäevane leivisord.
• Durumnisu (Triticum durum) – jämeda teraga, sobib hästi makaronide ja semolina valmistamiseks.
• Vana‑tüüpi nisud nagu einkorn, emmer ja spelt – neist valmistatakse tihti tervislikumaid või traditsioonilisi tooteid.

Põllumajanduses keskendutakse aretuses saagikuse, haiguskindluse, jahukvaliteedi ja põuakindluse parandamisele. Geeniteaduse ja traditsiooniliste seemnetööde kombinatsioon on võimaldanud luua sorte, mis sobivad erinevatesse kasvutingimustesse.

Põllumajandus ja saagikus

Nisu kasvab kõige paremini mõõduka kliimaga aladel, kuid sortide mitmekesisuse tõttu kasvatatakse seda nii külmemates kui soojemates piirkondades. Nisu kasvatus hõlmab külvamist kas sügisel (talinisud) või kevadel (kevadisud), sõltuvalt sordist ja kliimast. Olulised põllumajanduslikud praktikad on rotatsioon, väetamine ja taimekaitse haiguste ning kahjurite vastu (näiteks rooste, fusarioos, ritsiinid ja eri liiki putukad).

Peamised maailmatootjad on Hiina, India, Venemaa, Ameerika Ühendriigid ja mõned Euroopa riigid. Saagikus sõltub ilmastikust, mullast, sordist ja tehnoloogilisest tasemest.

Kasutus

Nisut kasutatakse inimese toiduks, loomseteks söötadeks ja tööstuslikult. Olulisimad kasutusvaldkonnad:

• Leiva ja pagaritoodete valmistamine (jahu kääritatakse ja küpsetatakse).
• Makaronid ja semolina (peamiselt durum).
• Kuskus, bulgur ja tükeldatud nisuterad.
• Hommikuhelbed, küpsised, koogid ja muud kondiitritooted.
• Kääritamine etanooli tootmiseks – nii joogid kui biokütus.
• Järelproduktsioonina – nisukliid, araç ja muud kõrvalsaadused loomtoiduks või tehniliseks kasutuseks.

Toiteväärtus

Nisu on energiarikas ja pakub nii süsivesikuid kui ka valke. Oluline on eristada täisteratooteid ja rafineeritud jahu, sest nende toitainesisaldus erineb märgatavalt.

• Süsivesikud: peamine energiaallikas (tärklis).
• Valgud: nisus leidub taimset valku, millest oluline osa on gluteen – see annab taignale elastsuse ja aitab leivatootmisel.
• Rasvad: madal üldjuhul, sisaldavad peamiselt kasulikke rasvhappeid kliides.
• Kogukiud: oluliselt rohkem täisteratoodetes (kiud parandavad seedimist ja soodustavad täiskõhutunnet).
• Vitamii­nid ja mineraalid: B‑rühma vitamiinid (B1, B3, B6), raud, magneesium, tsink ja seleen on olulised nisus, eriti täisterana.

Ligikaudsed väärtused (sõltuvalt jahust/sordist): täisterajahus umbes 330–350 kcal/100 g, 10–15 g valku, 60–72 g süsivesikuid ja 8–12 g kiudaineid; rafineeritud valge jahu sisaldab üldjuhul vähem kiudaineid ja mikrotoitaineid.

Tervis ja allergiad

Kuigi nisu on paljude inimeste toidulaua põhitoode, võivad mõned inimesed olla tundlikud nisus sisalduva gluteeni või teiste komponentide suhtes:

• Tsöliaakia – autoimmuunhaigus, mille puhul gluteen kahjustab peensoole limaskesta ja põhjustab seedehäireid ning toitainete imendumishäireid. (Allikas: originaaltekstis tsöliaakiat, jne.)
• Nisuallergia – immuunvastus nisu proteiinidele, võib avalduda nahareaktsioonide, hingamisteede sümptomite või seedetrakti probleemidena.
• Gluteenitundlikkus (mitte‑tsöliaakiline) – sümptomid võivad meenutada tsöliaakiat, kuid puudub autoimmuunne soolekahjustus.

Tsöliaakia või tugevate sümptomite korral peab inimene järgima gluteenivaba dieeti; muul juhul võib dieedis eelistada täisteraterasid, kuna need annavad rohkem kiudaineid ja mikrotoitaineid.

Töötlemine, säilitamine ja tootenõuanded

Seemnete jahvatamisel eraldatakse tavaliselt kliid ja idud, mille tulemusena tekib valge rafineeritud jahu. Täisterajahus on need osad alles ja seetõttu on toitaineterikkam. Nisuseemne säilitamiseks on oluline hoida seda kuivas ja jahedas kohas, et vältida hallitust, lestad ning kvaliteedi langust. Pikemaajaliseks ladustamiseks kasutatakse vaakumpakendeid, kontrollitud õhuniiskust ja mõnikord fumigatsiooni suures hulgas terade puhul.

Keskkonnamõju ja jätkusuutlikkus

Nagu kõik suured põllukultuurid, mõjutab nisu keskkonda läbi veekasutuse, väetiste ja pestitsiidide tarvitamise ning mullastruktuuri muutmise. Jätkusuutlikud praktikad (täppispõllumajandus, rotatsioon, vähendatud mullaharimine, integreeritud kahjuritõrje ja varreseemnete aretus) aitavad vähendada keskkonnamõjusid ja säilitada saagikust pikemas perspektiivis.

Kokkuvõte

Nisu on olnud inimkonna ajaloos ja toidukultuuris keskne teravili – see on mitmekülgne nii kulinaarselt kui agrotehniliselt. Täisteratoodete eelistamine pakub paremat toitainete tasakaalu ja seedimist, samas tuleb arvestada gluteeni‑ või nisutundlikkusega inimestega. Põllumajanduse ja toidutööstuse areng suunab ka edaspidi nisutooteid tervislikumaks ja keskkonnasõbralikumaks.

Emmeri nisu

Emmer-nisu (Triticum dicoccum) ehk "kooritud nisu" on õunapuu tüüpi nisu. See oli üks esimesi kodustatud põllukultuure Lähis-Idas. Seda kasvatati antiikmaailmas laialdaselt, kuid nüüdseks on see Euroopa ja Aasia mägipiirkondades reliktne põllukultuur.

Looduses aitavad emmeri nisu võrsete varred neil mulda kaevuda. Öösel tekkiva niiskuse korral püstinevad ja tõmbuvad vitsad kokku ning suruvad tera mulda. Päeval niiskus langeb ja okkad lõdvenevad taas. Päevade ja ööde jooksul puurivad varred pumbaliigutustega tera kuni tolli võrra mulda.

Viljatud emmeri nisu kõrred (kõrred)

Küsimused ja vastused

K: Mis on nisu?

K: Kus seda esimest korda kasvatati?

K: Kui palju nisu toodetakse maailmas?

K: Millist rolli mängis nisu linnapõhiste ühiskondade tekkimisel?

K: Millised on mõned nisu üldised kasutusalad?

K: Kas nisu söömisega on seotud mingeid terviseriske?

Otsing