Drosera (inglise keeles sundew) on lihasööjad taimed, mis on tuntud oma kleepuvate lehtede ja tõhusa saagipüügimehhanismi poolest. Nad kasutavad saagi püüdmiseks ja seedimiseks paksu, kleepuvat vedelikku — limast — ning see limane aine on kinnitatud spetsiaalsete karvade ehk trikoomide otsa. Trikoomide ja limaga kinni jäänud putukad hääbuvad ning taime eritatud ensüümid lagundavad saagi, võimaldades imada toitaineid, mida muld sageli ei anna.

Omadused

Drosera liikide välimus võib olla väga erinev: mõned moodustavad madalaid rosette (ringjas lehekaunistus), teised on püstised või roomavad. Lehti katab sageli palju lühikesi kleepuvaid karvu, mille abil püütakse kärbseid, sipelgaid ja teisi väiksemaid putukaid. Seedimine ja toitainete imendumine kompenseerivad neis liikides sageli happelist, toitainetevaest elupaika.

Levik ja elupaik

Drosera liike leidub kõikjal maailmas, välja arvatud Antarktikas. Nad eelistavad tavaliselt niiskeid, happelisi ja toitainetevaeseid kasvukohti — rabad, turbasood, niisked rohukamarad ja äärelinna kraavid on tüüpilised elupaigad. Mõned liigid on kohastunud ka kuivematesse piirkondadesse ja kiviktaimlatesse.

Eluiga ja paljunemine

Drosera hulgas esineb erinevaid elutsükleid. Paljud liigid on püsivad ja võivad elada mitu aastat, kuid mõned on üheaastased ning paljunevad peamiselt seemnete kaudu. Rahvapärased andmed viitavad, et teatud sobivate tingimuste korral võivad mõned liigid elada väga kaua — isegi kuni 50 aastat — kuid enamuse eluiga on tavaliselt lühem ja sõltub liigist ning kasvutingimustest. Üldiselt paljunevad droserad peamiselt seemnetega, kuid paljud liigid annavad võimaluse ka vegetatiivseks paljundamiseks (juurdumine pistikutest, risoomidest või tütarrosettide moodustumine).

Toit ja saagipüük

Drosera taimed püüavad peamiselt väiksemaid putukaid: sipelgaid, kärbseid, ämblikke ja muud sarnast väikest saaki. Kleepuvad trikoomid haarduvad saagiga ja limask takistab selle põgenemist. Seejärel eritab taim ensüüme, mis lagundavad valke ja muid orgaanilisi ühendeid ning muudavad need taimele imenduvaks. Kuigi liha- või putukatoit on taimele täiendav toitainete allikas, vajavad droserad ka valgust ja niisket kasvupinnast.

Hooldus kodustes tingimustes

Kui soovite Drosera't kasvatada, arvestage järgmiste põhiprintsiipidega:

  • Substraat: happeline ja toitainetühi segu (näiteks turbast ja liivast).
  • Vesi: kasutage destilleeritud või vihmavett; hoidke mullapind pidevalt niiske, kuid mitte tugevas seisvas vees (välja arvatud teatud veehooldust nõudvad liigid).
  • Valgus: suurem hulk eredat valgust soodustab lehtede ja trikoomide arengut; mõnedele liikidele sobib täispäike, teised eelistavad hajutatumat valgust.
  • Talveune vajadus: paljudel mõõduka kliima liikidel on talvepuhkus — jahutav periood ja lühendatud päevavalgus soodustavad järgmist kasvuaastat.
  • Toitmine: toituge vähe — tubli saak mullas tekib sageli iseenesest; tubli kodune toitmine elusate putukatega võib olla võimalik, kuid kunstlikult väetamine rikub substraati.

Liikide mitmekesisus

Drosera on suur perekond — neid on vähemalt 188 liiki (hindamised varieeruvad sõltuvalt taksonoomilisest klassifikatsioonist). Liikide hulgas on nii väiksemaid rosette kui ka pikki, roomavaid või püsti kasvavaid vorme, mis on levinud nii troopikas kui ka parasvöötmes.

Drosera eripära ja atraktiivne välimus muudavad nad populaarseks nii loodusteadlaste kui ka taimede huviliste seas. Nende uurimine aitab paremini mõista kohanemisstrateegiaid toitainetevaestes ökosüsteemides ning pakub huvitavaid võimalusi koduses kasvatamises.