Drosera (sundew): lihasöövad taimed — liigid, eluiga ja omadused

Drosera (inglise keeles sundew) on lihasööjad taimed, mis on tuntud oma kleepuvate lehtede ja tõhusa saagipüügimehhanismi poolest. Nad kasutavad saagi püüdmiseks ja seedimiseks paksu, kleepuvat vedelikku — limast — ning see limane aine on kinnitatud spetsiaalsete karvade ehk trikoomide otsa. Trikoomide ja limaga kinni jäänud putukad hääbuvad ning taime eritatud ensüümid lagundavad saagi, võimaldades imada toitaineid, mida muld sageli ei anna.

Omadused

Drosera liikide välimus võib olla väga erinev: mõned moodustavad madalaid rosette (ringjas lehekaunistus), teised on püstised või roomavad. Lehti katab sageli palju lühikesi kleepuvaid karvu, mille abil püütakse kärbseid, sipelgaid ja teisi väiksemaid putukaid. Seedimine ja toitainete imendumine kompenseerivad neis liikides sageli happelist, toitainetevaest elupaika.

Levik ja elupaik

Drosera liike leidub kõikjal maailmas, välja arvatud Antarktikas. Nad eelistavad tavaliselt niiskeid, happelisi ja toitainetevaeseid kasvukohti — rabad, turbasood, niisked rohukamarad ja äärelinna kraavid on tüüpilised elupaigad. Mõned liigid on kohastunud ka kuivematesse piirkondadesse ja kiviktaimlatesse.

Eluiga ja paljunemine

Drosera hulgas esineb erinevaid elutsükleid. Paljud liigid on püsivad ja võivad elada mitu aastat, kuid mõned on üheaastased ning paljunevad peamiselt seemnete kaudu. Rahvapärased andmed viitavad, et teatud sobivate tingimuste korral võivad mõned liigid elada väga kaua — isegi kuni 50 aastat — kuid enamuse eluiga on tavaliselt lühem ja sõltub liigist ning kasvutingimustest. Üldiselt paljunevad droserad peamiselt seemnetega, kuid paljud liigid annavad võimaluse ka vegetatiivseks paljundamiseks (juurdumine pistikutest, risoomidest või tütarrosettide moodustumine).

Toit ja saagipüük

Drosera taimed püüavad peamiselt väiksemaid putukaid: sipelgaid, kärbseid, ämblikke ja muud sarnast väikest saaki. Kleepuvad trikoomid haarduvad saagiga ja limask takistab selle põgenemist. Seejärel eritab taim ensüüme, mis lagundavad valke ja muid orgaanilisi ühendeid ning muudavad need taimele imenduvaks. Kuigi liha- või putukatoit on taimele täiendav toitainete allikas, vajavad droserad ka valgust ja niisket kasvupinnast.

Hooldus kodustes tingimustes

Kui soovite Drosera't kasvatada, arvestage järgmiste põhiprintsiipidega:

Substraat: happeline ja toitainetühi segu (näiteks turbast ja liivast).
Vesi: kasutage destilleeritud või vihmavett; hoidke mullapind pidevalt niiske, kuid mitte tugevas seisvas vees (välja arvatud teatud veehooldust nõudvad liigid).
Valgus: suurem hulk eredat valgust soodustab lehtede ja trikoomide arengut; mõnedele liikidele sobib täispäike, teised eelistavad hajutatumat valgust.
Talveune vajadus: paljudel mõõduka kliima liikidel on talvepuhkus — jahutav periood ja lühendatud päevavalgus soodustavad järgmist kasvuaastat.
Toitmine: toituge vähe — tubli saak mullas tekib sageli iseenesest; tubli kodune toitmine elusate putukatega võib olla võimalik, kuid kunstlikult väetamine rikub substraati.

Liikide mitmekesisus

Drosera on suur perekond — neid on vähemalt 188 liiki (hindamised varieeruvad sõltuvalt taksonoomilisest klassifikatsioonist). Liikide hulgas on nii väiksemaid rosette kui ka pikki, roomavaid või püsti kasvavaid vorme, mis on levinud nii troopikas kui ka parasvöötmes.

Drosera eripära ja atraktiivne välimus muudavad nad populaarseks nii loodusteadlaste kui ka taimede huviliste seas. Nende uurimine aitab paremini mõista kohanemisstrateegiaid toitainetevaestes ökosüsteemides ning pakub huvitavaid võimalusi koduses kasvatamises.

Kirjeldus

Selle teaduslik nimi tuleneb kreekakeelsest δρόσος: "drosos" = "kaste, kastepiisad". Selle ingliskeelne nimi on sundew, ladina ros solis, mis tähendab "päikese kaste". Mõlemad nimed kirjeldavad magusalt lõhnavat, kleepuvat lima (lima), mis voolab iga õievarre lontide otsast alla. See lima veereb taimelt alla, meelitades päeval ja öösel suhkruid armastavaid putukaid. Limas on ensüüme, mis seedivad neid, et taimed saaksid sellest vajalikku lämmastikku. Nagu kõik taimed, valmistab ka päikesekellukesed ise oma toitu ning kasutavad lämmastiku ja muude toitainete saamiseks lihtsalt putukaid. Need pisikesed õitsevad taimed on umbes 127 mm (5 tolli) pikad, umbes sama pikad kui täiskasvanud inimese käsi, kuigi mõned ronivad päikesevarjud võivad olla palju pikemad. Üks päikesepaju liik, Drosera erythrogyne, kasvas kuni 9 m kõrguseks. Päikesepaju juured ei ole väga tugevad. Nad on tavaliselt lihtsalt vee võtmiseks ja päikesepaju kindlalt maapinnal hoidmiseks.

Mida nad söövad

Kärbes, liblikas või muu nektarit armastav putukas leiab taimest eralduva lima magusat lõhna. Värvilisele tipule maandudes jääb putukas kohe kinni. Taimel on rakud, mis toodavad putuka asukohas rohkem lima. Limane lima ümbritseb putuka täielikult. Seejärel mähib päikesepaju taim oma välised telgitagused ümber putuka, imendades selle toitained. Ta kerib oma lonksud ümber putuka üsna kiiresti: mõnel liigil võtab see aega vaid mõned sekundid. Mõned liigid, nagu Drosera glanduligera, võivad oma telgitaguseid saagi poole kerida vähem kui sekundiga. Paljud päikeseputked suudavad painutada osa endast nii, et saak oleks võimalikult kleepuv. Üks liik, Drosera capensis, mähib oma lehe saagi ümber 30 minutiga, nagu on näha paremal oleval pildil. Saakloom sureb tavaliselt umbes 15 minutiga. Seejärel sööb päikeseputke kogu putuka, välja arvatud väliskesta. Kui taim on söömise lõpetanud, avab ta oma lonksud ja laseb eksoskeleti maapinnale.

Päikeseputkede söömine Damselflies.

Muud kasutusviisid

Päikesepaju on pikka aega kasutatud ka taimses meditsiinis. Tänapäeval kasutatakse neid ikka veel köha, astma ja kopsupõletike peatamiseks.

Kuna nad on lihasööjad (söövad elusolendeid) ja nende lonksude kaste-taolise lima ilu tõttu on päikeseputked ka dekoratiivsete taimedena populaarsed. Siiski võib nende kasvatamine olla üsna raske: nad vajavad palju vett (nende pinnas peab tavaliselt olema pidevalt väga märg) ja see vesi peab olema puhas (ilma mineraalideta), sest see võib nende kasvu takistada või isegi tappa.

Austraalia aborigeenid sõid ka osa päikeseputke.

Drosera filiformis var. tracyii

Küsimused ja vastused

K: Mis on Drosera?

V: Drosera on lihasööjad taimed, mida mõnikord nimetatakse ka päikesepuudeks.

K: Kuidas püüavad ja seedivad Drosera oma saaki?

V: Drosera kasutab oma saagi püüdmiseks ja seedimiseks paksu liimi, mida nimetatakse limaseks ja mis on kinnitatud spetsiaalsete karvade, nn trikoomide külge.

K: Kui levinud on Drosera?

V: Drosera on üks levinumaid lihasööjaid taimi, mida on vähemalt 188 liiki.

K: Kus leidub Droseraid?

V: Droseraid leidub kõikjal maailmas, välja arvatud Antarktikas.

K: Kui kaua elavad paljud Sundewi liigid tavaliselt?

V: Paljud Sundewi liigid elavad tavaliselt kaks või enam aastat.

K: Kuidas mõned Sundewi liigid paljunevad?

V: Mõned päikesepaju liigid paljunevad seemnete abil.

K: Milline on mõnede päikeseputke liikide maksimaalne eluiga?

V: Mõned päikesepaju liigid võivad elada 50 aastat.