Seeder (teaduslik nimi Cedrus) on käblikukujuline puude perekond männiliste (Pinaceae) sugukonnas. Nad on pärit Lääne-Himaalaja mägedest ja Vahemere piirkonnast. Neid leidub Himaalajas 1500-3200 meetri kõrgusel ja Vahemere piirkonnas 1000-2200 meetri kõrgusel.

Seedrid on kuni 30-40 meetri (mõnikord 60 meetri) kõrgused puud, millel on vürtsikas lõhnaline puit, paks sooniline või ruudukujuline koor ja laiad, tasased oksad. Puidul on kaks liiki võrseid: pikad võrsed, mis moodustavad okste raami, ja lühikesed võrsed, mis kannavad enamikku lehtedest. Lehed on igihaljad ja nõelataolised, 8-60 mm pikkused, pikkade võrsete puhul avatud spiraalina, lühikeste võrsete puhul tihedatesse spiraalsete kobaratena, mis koosnevad 15-45-st; nad varieeruvad helerohelisest rohekasrohelisest kuni tumeroheliseni, sõltuvalt lehtede kuivamise eest kaitsva valge vahakihi paksusest. Emased seemnekäbid on tündrikujulised, 6-12 cm pikad ja 3-8 cm laiad, algul rohelised, siis valmivad hallikaspruunid ning sarnaselt Abies'ile lagunevad nad küpsedes, et vabastada tiibadega seemned. Seemned on 10-15 mm pikad, 20-30 mm pikkuste tiibadega; sarnaselt Abies'ile on seemnetel 2-3 villi, mis sisaldavad ebameeldiva maitsega vaiku, mis on arvatavasti kaitseks oravate söömise vastu. Käbide valmimine võtab aega ühe aasta, tolmeldamine toimub sügisel ja seemned valmivad samal ajal aasta hiljem. Isaste õietolmukäbid on sihvakad, munakujulised, 3-8 cm pikkused, mis tekivad hilissuvel ja heidavad õietolmu sügisel.

Liigid ja levik

Seedriperekond sisaldab mõningaid laialt tuntud liike, neist tähtsamad on:

  • Cedrus libani — Liibanoni seedar: levinud Vahemere idaosas (Liibanon, Türgi, Süüria), kultiveeritud ka mujal.
  • Cedrus atlantica — Atlase seedar: pärineb Põhja-Aafrika (Maroko, Alžeeria) Atlas mäestikust.
  • Cedrus deodara — Deodara (Himaalaja) seedar: Lääne‑Himaalaja liik, hinnatud ilupuuna.
  • Cedrus brevifolia — Küprose seedar: piirdub väiksema levikuga, peetakse sageli subspesifikuks vormiks.
Need liigid on kohastunud erineva kõrguse ja kliimaga, mistõttu varieerub nende talvekindlus, kasvukiirus ja kuju.

Bioloogia ja elutsükkel

Seedrid on enamasti pikaealised puud — paljud isendid elavad sadu aastaid ja mõnel pool on leitud tuhandeid aastaid vanu puid. Nad on monoöökilised (kandvad nii isas- kui emasõisikuid samal isendil). Tolmeldamine toimub tavaliselt tuulega, õietolm tekib sügisel ja käbid valmivad ühe aasta jooksul. Emaste käbide lahustumine küpsedes vabastab tiibadega seemned, mis võivad levida tuule või loomade abil. Seemnete ümbruses olev vaigu- või resinakihike aitab neid kaitsta putukate ja näriliste eest.

Tunnused ja eripärad

  • Okste ehitus kahe tüüpi võrsetega (pikad raamoksad ja lühikesed leherohked võrsed) on seedrite iseloomulik tunnus.
  • Lehtede pikkus varieerub liigi ja vanuse järgi; noortel võrsedel võivad nõelad olla lühemad ja tihedamad.
  • Koor on tihti paks ning praguline, vanematel puudel võivad moodustuda iseloomulikud mustrijärgsed sooned või ruudustik.
  • Puit on aromaatne ja sisaldab eeterlikke õlisid ning vaiguerinevusi — seda hinnatakse vastupidavuse ja lõhna tõttu.

Kasutus ja majanduslik tähtsus

Seedripuit on hinnatud mitmel põhjusel:

  • Puidu lõhn ja osoon: seedripuit on vastupidav mädanemisele ning seda kasutatakse mööbli, kappide, uste ja hoonete siseviimistluses (putukakindlus, lõhn kaitseb ka sääski ja sipelgaid).
  • Eeterlikud õlid ja vaiguained leiavad kasutust aromaatsetes toodetes ja traditsioonilises meditsiinis.
  • Istutatakse parkides ja aedades ilupuudena — liigitused nagu Atlase ja Deodara seedar on levinud linnahaljastuses.
  • Kultuuriliselt on Liibanoni seedar tähtis sümbol Liibanonis ja teistes Vahemere kultuurides.

Kasvatus ja hooldus

Seedrid eelistavad päikselist kasvukohta ja hästi kuivendatud mulda. Nad taluvad erinevaid muldasid, kuid ei meeldi liigne niiskus ega seisv vesi. Noort puud on soovitatav kaitsta tugeva külma ja tuulte eest ning tagada piisav kasvuruum, sest täiskasvanud isendid võivad saada väga laiad. Levitatakse eelkõige seemnetest, harvemalt pistokstega (hoolimata sellest, et pistokstest paljundamine on keerulisem). Üldised nõuanded:

  • Võimalusel istutada sügisel või kevadel, et juurestik jõuaks enne talve tugevneda.
  • Vältida liigset lämmastikku, mis soodustab pehmeid võrseid ja vähendab talvekindlust.
  • Noori puid võib vajadusel kujundada, kuid tugev kärpimine vähendab dekoratiivsust ja võib soodustada haigusi.

Ökoloogia ja suhted loodusega

Seedrid moodustavad mõnes piirkonnas omalaadseid metsakooslusi, mis pakuvad elukohta paljudele linnu- ja loomaliikidele. Seemneid tarbivad närilised ja linnud, kuid puidu ja seemnete vaik kaitseb osaliselt näriliste eest. Seedrid aitavad pinnast hoida mäestikus ja mõjutavad ökosüsteemi niiskus‑ ning valgusolusid.

Ohud ja kaitse

Seedreid ohustavad:

  • Liigne raiumine ja liigkasutus puitu saagimiseks, eelkõige Vahemere piirkonnas ajalooliselt.
  • Maastikumuutused ja põllumajanduslik tegevus, mis vähendavad looduslikku levikut.
  • Ilmastiku muutumine ja kuivemad tingimused võivad piirata taastumist ning soodustada haiguste ja kahjurite levikut.
  • Kahjurid ja seenhaigused, nt kooreputukad või juuremädanikud, eriti stressis puudel.
Paljudes piirkondades on looduskaitse meetmed, taimede istutamine ja metsataastamine aidanud osaliselt populatsioone taastada. Mõned tähtsad laialehinenud metsalad (näiteks Liibanoni vanad seedriparandused) on kaitse all.

Kokkuvõte

Seedrid (Cedrus) on silmapaistvad, pikaealised igihaljad puud, millel on iseloomulik okstelahendus, aromaatne puit ja kultuuriline ning majanduslik tähtsus. Nad pärinevad Vahemere piirkonnast ja Lääne‑Himaalajast, kohastuvad erinevate kõrguste ja kliimatingimustega ning on nii looduslikes ökosüsteemides kui ka aedades ja parkides hinnatud liigid. Säilitamiseks on vajalik nii taimede kaitse looduslikes kasvukohtades kui ka teadlik ja säästlik majanduslik kasutus.