Võitlus eksistentsi eest on looduse metafoor, mis viitab elusolendite vahelisele konkurentsile ellujäämise ja järglaste jätkamise nimel. Väljendit "võitlus elu eest" kasutas Charles Darwin oma teoses "Liikide tekkimine" üle 40 korra ning see väljend annab nime raamatu 3. peatükile. Darwinile andis selle mõtte edasi Thomas Malthus oma teoses "Essee rahvastikupõhimõttest", ja sama metafoori kasutas regulaarselt ka Alfred Russel Wallace.

Taust: Malthus ja rahvastiku kasv

Malthuse peamine mõte oli lihtne ja mõjus: rahvastikul on kalduvus kasvada geomeetriliselt (eksponeeriaalselt), samas kui ressursid (nt toit, elupaik) suurenevad palju aeglasemalt. See põhjustab tingimusi, kus ressursid saavad piiratud ja toimub konkurents. Malthus kirjeldas, et piiratud ressursid viivad nälja, haiguste ja sõdade sagenemiseni, mis omakorda piiravad rahvastiku kasvu.

Darwini tõlgendus ja kuidas idee arenes

Darwin kohtus Malthuse ideega esmakordselt läbi õe Fanny kirjade, kui ta oli reisil HMSBeagle'il. Fanny mainis, et Malthuse ideid levitas ka Harriet Martineau, ning hiljem Londonis kohtudes Martineau'ga mõtles Darwin Malthuse ideedele sügavamalt. Darwin märkis, et kui tingimused seda lubaksid, võiks iga liik paljuneda väga kiiresti, kuid tegelikkuses ei kasva looduslikud populatsioonid geomeetriliselt.

Darwin selgitas seda sellega, et paljud tegurid piiravad individuaalide ja populatsioonide kasvu, sealhulgas:

  • liikidevaheline ja samaliikide vaheline konkurents;
  • piiratud toidukogus ja muud ressursid;
  • klimaatilised tingimused ja looduslikud katastroofid;
  • haigused, parasiidid ja muud demograafilised survemõjud.

Darwin rõhutas, et võitlus eksistentsi eest ei tähenda alati otsest kaklust: see hõlmab kõikvõimalikke suhteid ja survet, mis mõjutavad üksikisiku võimet ellu jääda ja järglasi jätta. Sageli on kõige intensiivsem võitlus sama liigi isendite vahel (intraspesifiline konkurents), kuid ka liigisisene konkurents ja saagiks-saaja suhted (nt röövloom-saalik) mängivad rolli.

Kuidas see viis loodusliku valiku ideeni

Darwin ühendas Malthuse’st ammutatud ideedega kaks täiendavat tähelepanekut:

  • mitte kõik isendid ei ole võrdsetel tingimustel edukad — mõned on võitluses edukamad kui teised;
  • omadused peavad olema osaliselt pärilikud, nii et sellest edukusest saavad kasu ka järglased.

Nende mõtete kombineerimine viis Darwini kontseptsioonini evolutsioonist loomuliku valiku abil: isendid, kelle pärilikud omadused sobivad paremini keskkonnatingimustega, jätavad keskmisest rohkem järglasi — aja jooksul koguneb populatsioonis selliseid sobivaid omadusi rohkem.

Wallace ja ühine avaldamine

Aastail 1850. jõudis Darwin oma suure kirjatööga järeldusele, kuid avaldas peavooluideed alles 1859. aastal. Vahepeal, 1858. aastal, saatis Ida-IndiasWallace Darwinile käsikirja, milles ta oli iseseisvalt jõudnud samalaadse ideeni. Wallace’i lause "Metsloomade elu on võitlus eksistentsi eest" peegeldas sama Malthuse-inspiratsiooni. See teksti saatmine viis 1858. aastal mõlema teadlase ideede ühisavalikustamiseni (Linneiuse Seltsi ettekanded) ja aitas viia seejärel Darwini raamatu 1859. aasta väljaandeni.

Darwin kasutas 1859. aastal oma teose "Liikide tekkimine" kolmanda peatüki pealkirjana väljendit "võitlus eksistentsi eest". Nii kujunes vanast tähelepanekust süsteemne teooria, mis selgitas, kuidas looduslik valik võib viia liikide muutumise ja uute liikide tekkimiseni.

"Ma peaksin eeldama, et kasutan mõistet "võitlus eksistentsi eest" laias ja metafoorses tähenduses, hõlmates ühe olendi sõltuvust teisest, ja hõlmates (mis on olulisem) mitte ainult üksikisiku elu, vaid ka edu järglaste jätmisel ... Taime kõrbe serval öeldakse võitlevat elu eest põua vastu, kuigi õigem oleks öelda, et ta sõltub niiskusest". (esimese väljaande lk 62)

"Võitlus eksistentsi eest tuleneb paratamatult sellest, et orgaanilised olendid kipuvad suure kiirusega kasvama". (p63)

Mõned lisamõtted ja tänapäevane tõlgendus

Algselt metafooriline väljend on mõnikord eksitavalt tõlgendatud kui ainult ränk ja otsene vastasseis. Tänapäeval rõhutavad teadlased, et "võitlus" hõlmab laiemalt ka selliseid asju nagu kohastumused, ellujäämisstrateegiad, vahe- ja sümbiootilised suhted, seksuaalvalik, käitumuslikud kohanemised ning ökoloogilised isoleerimisprotsessid. Samuti teame nüüd täpsemalt, kuidas pärilikkus toimib (geneetika), kuidas variatsioon tekib (mutatsioonid, rekombinatsioon) ja kuidas ökosüsteemid mõjutavad valiku suunitlust.

Kokkuvõttes: "võitlus eksistentsi eest" on kasulik ja mõjukas metafoor, mis aitas Darwinil ja Wallace’il sõnastada loodusliku valiku idee. See pole alati otsene füüsiline kaklus, vaid igapäevane konkurents piiratud ressursside, haiguste ja keskkonnatingimuste vastu — ning just selle surve tagajärjel kujunevad populatsioonides uued omadused ja liikide eristumine.

Darwin märgib oma päevikuandmetes: "Esimest korda mõtlesin valiku peale tänu võitlusele 15. juulil 1838". 1850. aastateks oli ta palju sellesuunalistest mõtetest oma käsikirjas (sageli nimetatud "suur raamat") välja töötanud — see käsikiri avaldati täielikult alles 1975. aastal.

Wallace’i ja Darwini ideede ühisavaldamine 1858. aastal ning Darwini hilisem raamat 1859. aastal muutsid selle arusaama evolutsiooni mehhanismist teaduslikult mõjukaks ja laialt arutatavaks kontseptsiooniks.