Määratlus

Sotsiaaldarvinism on üldmõiste erinevate ideoloogiate ja poliitiliste õpetuste kohta, mis kasutavad bioloogiast pärit mõisteid – nagu looduslik valik või „ellujäämine” – inimühiskonna selgitamiseks või õigustamiseks. Sellised teooriad esitavad sageli ühiskonna kui pideva konkurentsi ja hierarhia areenina ning tõlgendavad edu ja vaesust ehkakauaks „loomuliku” või paratamatuna.

Evolutsiooni algtõed (bioloogiline taust)

Charles Darwin ja temaga seotud teadustöö aitasid laialt levitada mõistet, et liigid muutuvad aja jooksul ning et looduslik valik eelistab omadusi, mis suurendavad ellujäämis- ja paljunemisvõimet. Selle ideega on seotud ka termineid nagu evolutsiooni, variatsioon pärilikkuses ning see, et mõned järeltulijad pärivad omadused vanematelt, teised aga mitte.

Kuid oluline on eristada kirjeldavat teaduslikku selgitust ja normatiivset järeldust: bioloogiline kirjeldus ei ole automaatselt moraalne juhend selle kohta, kuidas ühiskond peaks toimima.

Ajalooline areng ja väärkasutused

19. sajandil ja 20. sajandi alguses hakati evolutsioonikontseptsioone rakendama sotsiaalsetes ja poliitilistes küsimustes. Mõned mõtlejad ja poliitikud tõlgendasid loodusliku valiku ideid kui õigustust laissez-faire majanduspoliitikale, imperialismile, klassierinevustele ja hiljem ka eugeniika programmidele.

Selline tõlgendus aitas kaasa ideoloogiate kujunemisele, mis rõhusid „tugevama” positsioonidele ja õigustasid võimu ning piiravaid poliitikaid. Tugevama ellujäämise ideed seostati mitmes kohas rassismiga ning neid kasutati ära etniliste, poliitiliste ja majanduslike eesmärkide toetamiseks.

Selle väärkasutuse traagiline ja silmatorkav näide on natsionaalsotsialistlik ideoloogia, mis väitis, et aaria rass on teistega võrreldes „ülim” ning et selle jaoks on vaja rohkem eluruumi ida suunas, kus elavad peamiselt slaavlased). Sellised väited ei põhine teaduslikul evolutsioonil, vaid poliitilisel ja ideoloogilisel moonutusel, mille tagajärjed olid ääretult hukatuslikud.

Peamised ideoloogilised allikad

  • Paljud sotsiaaldarvinistlikud ideed ja eeldused said oma kuju 19. sajandi mõttevooludest nagu Herbert Spenceri „survival of the fittest” tõlgendused ja Francis Galtoni eugeniika-ettepanekud.
  • Mõned populaarsed arusaamad pärinesid ka Lamarckismist, milles usuti, et isiklikult saavutatud omadused või „kasutatuse” tulemuslikkus võivad otse päranduda, ning see mõjutas teatud sotsiaalseid ja poliitilisi järeldusi rohkem kui Darwinilt pärit akadeemiline selgitus.

Kriitika ja eristamine teadusest

Sotsiaaldarvinismi on laialdaselt kritiseeritud nii eetikast, teadusest kui ka ajaloost lähtuvalt:

  • Looduslikult ei tulene moraal: looduslikke protsesse kirjeldav teadus ei anna iseenesest normatiivseid seadusi selle kohta, kuidas inimühiskond peaks käituma (nn naturalistlik eksitus).
  • Teaduslik ebatäpsus: paljud sotsiaaldarvinistlikud väited tuginesid eksitavatele või ülelihtsustatud bioloogilistele oletustele ning sageli segati pärilikkuse ja kultuuriga seotud tegureid.
  • Inimõiguste ja sotsiaalse õigluse vastuolu: sellised ideed on õigustanud diskrimineerimist, vägivalla ja poliitikaid, mis rikuvad inimväärikust.

Ka kirjanik ja mõtleja Leo Tolstoi, oli üks tuntumaid Darwini ideede kriitikuid, keda muretses, et Darwini tõlgenduste kasutamine võiks saada moraalseks ja sotsiaalseks juhiseks. Paljud nagu tema rõhutasid, et Charles Darwini teadustööd kirjeldasid looduse protsesse, aga ei määra inimese eetilisi kohustusi ega väärtusi.

Levinud väärarusaamad

  • „Ellujääb tugevam” ei tähenda õigustust vägivallale: mõisteid nagu „tõhusus” või „sobivus” ei saa üheselt teisaldada ühiskondlikesse ja poliitilistesse normidesse.
  • Darwin ei propageerinud sotsiaalset hierarhiat: Darwin keskendus liigilise muutuse ja valiku mehhanismidele, ta ei kirjutanud poliitilisest või moraalsest õigustusest.

Tänapäevane seis

Tänapäeval peetakse sotsiaaldarvinismi enamasti puhtalt ideoloogiliseks või pseudoteaduslikuks lähenemiseks, millel on olnud laastavad tagajärjed ajaloo jooksul. Kaasaegne teadus- ja humanitaarteadus eristab selgelt bioloogilisi kirjeldusi ning poliitilisi või moraalseid järeldusi. Oluline on mõista evolutsiooni kui teaduslikku selgitust organismide muutumisest, samas kui ühiskondlikud väärtused, õigused ja institutsioonid kujunevad eetika, poliitika ja kultuurilise arutelu kaudu.