AlegsaOnline.com

Joseph Dalton Hooker - Briti botaanik, geograafilise botaanika rajaja

Joseph Dalton Hooker — 19. sajandi Briti botaanik, geograafilise botaanika rajaja, Charles Darwini lähedane sõber ja Kew' kuningliku botaanikaaia mõjukas direktor.

Autor: Leandro Alegsa

16-10-2025

Sir Joseph Dalton Hooker OM GCSI CB MD FRS (30. juuni 1817 - 10. detsember 1911) oli 19. sajandi Briti botaanik ja maadeuurija. Hooker oli üks geograafilise botaanika rajajaid ja Charles Darwini lähim sõber. Ta oli oma isa William Jackson Hookeri järglasena kakskümmend aastat Kew'i kuningliku botaanikaaia direktor ja talle anti Briti teaduse kõrgeimad autasud.

Varane elu ja haridus

Joseph Dalton Hooker sündis 1817. aastal teadlase perekonnas ning sai varakult tugeva loodushuviga kasvatuse. Tema isa, William Jackson Hooker, oli tunnustatud botaanik ja hiljem Kew' direktor, mis mõjutas oluliselt noore Hookeri huvi taimede ja taimede geograafia vastu. Joseph õppis meditsiini ja sai ka arstitudengi hariduse, kuid tema kirg oli välja kujunenud botaanika ning kogu elu pühendus ta taimede uurimisele ja kogu maailma flora dokumenteerimisele.

Retked ja välitööd

Hooker osales 1839–1843 laialdastel ekspeditsioonidel koos admiral James Clark Rossiga, kus uuriti ka Antarktika ja lõunapoolsete saarte floora. Need reisid andsid aluse tema varajastele suurteosele "Flora Antarctica" ja andsid talle laia valiku kollektsioone edasiseks teadustööks. Hiljem tegi ta pikki ekspeditsioone ja välitöid Uus-Meremaal, Indias ja Himalajas — just Lõuna-Aasia ja Himaalaja taimestiku uurimused tõid talle rahvusvahelise kuulsuse.

Teadustöö ja tähtsaimad teosed

Hookeri teadustöö hõlmas nii taksonoomiat kui ka taimede leviku uurimist ehk geograafilist botaanikat. Tema tähtsamate tööde hulka kuuluvad mitmesaja leheküljelised florad ja monograafiad, näiteks suuremahuline "Flora of British India" ning tööd Uus-Meremaa ja Antarktika floora kohta. Ta kirjeldas ja nimetas sadu liike, koostas ulatuslikke herbaariume ning aitas kujundada kaasaegset arusaama taimede levikust ja evolutsioonilistest seostest.

Suhe Darwini ja roll teadusajaloos

Hooker oli Charles Darwini lähedane sõber ja usaldusväärne kolleeg. Ta kuulus väikese ringi teadlaste hulka, kes toetasid Darwini ideid evolutsioonist ning bioloogilisest aretumisest. 1858. aastal aitas Hooker koos Charles Lyelliga korraldada Alfred Russel Wallace’i ja Darwini töid sisaldava ettekande Linné Seltsi istungil, mis oli oluline samm teooria avalikustamisel. Hookeri korrespondents ja teaduslik vahetus Darwiniga olid mõlemale väga tähtsad — Hooker pakkus nii taksonoomilist kui ka geograafilist konteksti, mis tugevdas evolutsiooniteooria empiirilist alust.

Kew' direktorina ja pärand

1865. aastal järgnes Joseph Dalton Hooker oma isale Kew' kuningliku botaanikaaia direktorina ning juhtis seda umbes kakskümmend aastat. Tema juhtimisel laienes Kew nii teadusliku kui ka kasvatustööga seotud tegevuste osas: parandati herbaariume, edendati ülemaailmset taimede vahetust ja tugevdati botaaniliste hoidude rolli teaduse ning hariduse teenistuses. Tema panus muuhulgas püsib kasvukogudes, kirjanduses ja tohututes kollektsioonides, mida Kew tänagi hoiab ja kasutab.

Auhinnad, viimased aastad ja mõju

Hooker pälvis oma elu jooksul mitmeid autasusid ja tiitleid (OM, GCSI, CB, MD, FRS jne), mis tunnustasid tema suurt panust botaanika- ja teadustöösse. Ta suri 1911. aastal, jättes maha mahuka teadusliku pärandi: kirjavahetused, monograafiad, kirjeldatud liigid ja võrgustik herbaariumiproovide ning kolleegide vahel. Paljud taimeliigid ja -taksonid on nimetatud tema auks (nimevormid nagu hookeri või hookeriana), mis peegeldab tema suurt mõju botaanilisele teadustööle ja taimede geograafiale.

Hookeri töö aitas kujundada kaasaegset arusaama taimede levikust, taksonoomiast ja evolutsioonist ning tema panus Kew' arengusse kindlustas selle koha kui maailma juhtiva botaanilise uurimiskeskuse seas.

Voyages

Antarktika 1839-1843

Ekspeditsioon koosnes kahest laevast, HMS Erebusist ja HMS Terrorist; see oli viimane suur uurimisreis, mis tehti täielikult purjede all. Hooker oli 128-liikmelise meeskonna noorim liige. Ta sõitis Erebusel ja oli laeva kirurgi assistent, kellele anti ülesanne koguda zooloogilisi ja geoloogilisi näidiseid. Laevad läbisid kõik lõunapoolsed ookeanid Lõuna-Ameerikast Austraaliasse ja Uus-Meremaale. Hooker tegi igas paigas taimekogusid ja joonistas reisil olles neid ning pardal tõmmatud vetikate ja mereelustiku eksemplare, kasutades selleks veovõrke.

Pärast 5 kuud Antarktikas veedetud aega pöördusid nad tagasi Hobartisse varustust hankima, seejärel sõitsid nad edasi Sydneysse ja Uus-Meremaale. Nad lahkusid Uus-Meremaalt, et naasta Antarktikasse. Pärast 138 päeva merel veedetud aega ja kokkupõrget Erebuse ja Terrori vahel purjetasid nad Falklandi saartele, Tulimeremaale, tagasi Falklandi saartele ja edasi oma kolmandale väljasõidule Antarktikasse. Laevad jõudsid tagasi Inglismaale 4. septembril 1843; reis oli Rossile edukas, sest see oli esimene, mis kinnitas lõunapoolse mandri olemasolu ja kaardistas suure osa selle rannikust.

Himaalaja ja India 1847-1851

11. novembril 1847 lahkus Hooker Inglismaalt oma kolm aastat kestnud Himaalaja ekspeditsioonile; ta oli esimene eurooplane, kes kogus taimi Himaalajas. Hookeri ekspeditsioon asus Darjeelingis. Hooker kirjutas Darwinile, edastades talle loomade eluviise Indias, ja kogus taimi Bengalis.

Hooker ja suur rühm kohalikke abilisi lahkusid 27. oktoobril 1848 Ida-Nepaali. Nad sõitsid loodesse mööda Nepali väinasid Tiibetisse. Aprillis 1849 alustas ta pikemat ekspeditsiooni Sikkimi, kuid Tiibeti poole liikudes vangistas Sikkimi dewan ta. Briti meeskond saadeti läbirääkimistele: nad vabastati ilma verevalamiseta. Hooker naasis Darjeelingi, kus ta veetis 1850. aasta jaanuari ja veebruari oma päevikute kirjutamisega, asendades vangistuse ajal kaotatud eksemplare ja kavandades reisi oma viimaseks aastaks Indias.

Hookeri uurimus seni uurimata piirkondade kohta, Himaalaja ajakirjad, avaldati 1854. aastal.

Palestiina 1860

See reis toimus 1860. aasta sügisel koos Daniel Hanburyga. Nad külastasid ja kogusid Süürias ja Palestiinas; täispikka aruannet ei avaldatud, kuid kirjutati mitmeid artikleid. Hooker tunnustas kolme fütogeograafilist jaotust: Lääne-Süüria ja Palestiina; Ida-Süüria ja Palestiina; Süüria Kesk- ja Ülemmäestik.

Maroko 1871

Hooker külastas Marokot 1871. aasta aprillist juunini koos John Balli, George Mawi ja noore Kew'i aedniku Crumpi seltskonnaga.

Ameerika Ühendriikide lääneosa 1877

Selle tegi ta koos oma sõbra Asa Gray'ga, kes oli tolle aja juhtiv Ameerika botaanik. "Keeruline küsimus oli, miks Ameerika Ühendriikide lääneosa suurtes mäeahelikes paistis olevat vaid mõned idapoolsete Aasia sugulusega taimede botaanilised enklaavid Mehhiko ja lõunapoolsemate tüüpide taimede seas." Hooker oli oktoobriks tagasi Kew's 1000 kuivatatud isendiga.

Mõningane ettekujutus tema kogetud naudingutest (triviaalsed andmed tema päevikust ja kirjadest):

Hooker kohtus ja vestles Brigham Youngiga, keda ta kirjeldas kui lugupeetud ja hea kõnevõimega inimest. Uus religioon ei leidnud Hookeri heakskiitu: "Kõik koolilapsed on kasvatatud uskuma temasse [Brigham Youngi] ja paljuski niisama kasutu ja tühja pühakirjalugu, nagu seda õpetatakse meie koolides."
Georgetownist: "tsivilisatsiooni sõrmeotsa", kus "inimesed magavad ilma ukselukkudeta, tuletõrjemasinad on hästi mehitatud ja kapitaalselt korras ning toidust ei ole otsa saanud".
"Uus-Inglismaa elanikud sarnanevad meile kõige rohkem keele, kõne ja harjumuste poolest... Ameeriklased on suured ja paljusööjad... Voodid on märkimisväärselt puhtad ja head, kuid padjad on liiga pehmed."

Tema vaated Colorado ja Utah' taimestikule: On kaks parasvöötme ja kaks külma või mägifloorat, nimelt: 1. preeriafloora, mis on pärit idast; 2. nn. kõrbe- ja sooldunud floora, mis on pärit läänest; 3. subalpiinne; 4. alpiinne floora, kusjuures kaks viimast on väga erineva päritoluga ja ühes mõttes kaljumägede mäestikule omased.

Tiibet, vaadates loodesse; Himaalaja ajakirjadest.

Darwin ja evolutsioon

Erebusel olles oli Hooker lugenud Charles Lyelli poolt esitatud Charles Darwini raamatu "The Voyage of the Beagle" tõestusraamatuid ja oli väga muljet avaldanud Darwini kui loodusuurija oskused. Nad olid kohtunud üks kord, enne Antarktikareisi algust. Pärast Hookeri naasmist Inglismaale pöördus Darwin tema poole ja kutsus teda üles liigitama taimi, mida Darwin oli Lõuna-Ameerikas ja Galápagose saartel kogunud. Hooker nõustus ja nende kahe vahel algas eluaegne sõprus. 11. jaanuaril 1844 mainis Darwin Hookerile oma varaseid ideid evolutsiooni ja loodusliku valiku kohta ning Hooker näitas huvi üles. 1847. aastal nõustus ta lugema Darwini "Essee", milles ta seletab teooriat, ja vastas märkustega, milles andis Darwinile rahulikku kriitilist tagasisidet. Nende kirjavahetus jätkus kogu Darwini teooria arendamise vältel ja 1858. aastal kirjutas Darwin, et Hooker on "ainus elav hing, kellelt ma olen pidevalt sümpaatiat saanud".

Richard Freeman kirjutas: "Hooker oli Charles Darwini suurim sõber ja usaldusisik". Kindlasti pidasid nad ulatuslikku kirjavahetust ja kohtusid ka silmast silma (Hooker külastas Darwinit). Hooker ja Lyell olid need kaks inimest, kellega Darwin konsulteeris (kirja teel), kui Wallace'i kuulus kiri saabus Down House'i, millele oli lisatud tema kirjutis loodusliku valiku kohta. Hookeril oli oluline osa selle vahendi loomisel, mille kohaselt Wallace'i kirjutisele lisati Darwini märkmed ja tema kiri Asa Grayle (mis näitab tema eelnevat arusaamist looduslikust valikust) Linnean Society'le esitletavas ettekandes. Hooker oli see, kes esitas selle materjali ametlikult Linneani Seltsi koosolekul 1858. aastal. 1859. aastal pani "The Origin of Species" autor kirja oma tänu Hookeri laialdastele teadmistele ja tasakaalustatud otsustusvõimele.

Detsembris 1859 avaldas Hooker sissejuhatava essee "Flora Tasmaniae", mis oli Antarktika-reisi botaanika viimane osa. Selles essees (mis ilmus vaid kuu aega pärast Charles Darwini teose "On the Origin of Species" avaldamist) teatas Hooker, et toetab evolutsiooniteooriat loomuliku valiku teel, olles seega esimene tunnustatud teadlane, kes toetas avalikult Darwinit.

30. juunil 1860 Oxfordis toimunud ajaloolisel evolutsiooniteemalisel arutelul võtsid Darwini teooria vastu sõna piiskop Samuel Wilberforce, Benjamin Brodie ja Robert FitzRoy ning Hooker ja Thomas Henry Huxley kaitsesid seda. Hookeri enda sõnul oli just tema, mitte Huxley, see, kes andis Wilberforce'i argumentidele kõige tõhusama vastuse.

Hooker tegutses Briti assotsiatsiooni presidendina 1868. aasta Norwichi koosolekul, kus tema kõne oli tähelepanuväärne Darwini teooriate toetamise poolest. Hooker oli Thomas Henry Huxley lähedane sõber, X-klubi liige (mis domineeris 1870. aastatel ja 1880. aastate alguses Kuninglikus Seltsis) ja esimene kolmest järjestikusest X-klubi liikmest, kes sai Kuningliku Seltsi presidendiks.

Kew

Oma reiside ja publikatsioonidega saavutas Hooker kodumaal kõrge teadusliku maine. 1855. aastal nimetati ta Kew'i kuningliku botaanikaaia abidirektoriks ja 1865. aastal sai ta oma isa järel direktori kohale, kus ta töötas kakskümmend aastat. Hookerite ajal saavutas Kew'i kuninglik botaanikaaed maailmakuulsuse. Kolmekümneaastaselt valiti Hooker kuningliku seltsi liikmeks ja 1873. aastal valiti ta selle presidendiks (kuni 1877. aastani). Ta sai kolm selle medalit: 1854. aastal kuningliku medali, 1887. aastal Copley medali ja 1892. aastal Darwini medali. Ta jätkas tööd Kew's, vaheldudes välisuuringute ja kollektsioneerimisega. Tema reisid Palestiinasse, Marokosse ja Ameerika Ühendriikidesse andsid Kew'ile väärtuslikku teavet ja eksemplare.