Sekundaarsed sugutunnused on tunnused, mille abil on võimalik liigi sugu eristada. Need ei ole otseselt seotud paljunemisega (st nad ei ole suguelundid ega gonadid), vaid tekivad tavaliselt puberteedi järel ja on sageli seotud hormoonide mõjuga.

Mida mõistetakse sekundaarsete sugutunnuste all?

Sekundaarsed sugutunnused on anatoomilised või käitumuslikud tunnused, mis eristavad emast ja isast sama liigi juures, kuid ei osale otseselt sugurakkude tootmises. Näiteks palju erksavärvilisi suli või sarvekujulisi moodustisi, hääletoonid, karvakasv või keha proportsioonid. Need tunnused kujunevad välja peamiselt suguhormonide (nt testosterooni ja östrogeeni) mõjul ja neid seletatakse sageli seksuaalse valikuga — kaaslaste valikuga või konkurentidega võitlemisega.

Näited inimestel

Tuntud sekundaarsed soolised tunnused inimestel hõlmavad:

  • Isastel: sügavam hääl, näokarvad (vuntsid ja habe), tugevam ja mehelikum kehaehitus (laiem õlavöö), suurem lihasmass — kõik need kujunevad peamiselt testosterooni mõjul.
  • Naistel: tavapäraselt pehmemad näojooned, kõrgem ja pehmem hääl, väiksem näo- ja kehakarv, üldiselt suurem keha rasvaprotsent ning tavaliselt pikemaks ja kiiremini kasvav peanaha juuksepikkus. Paljudel naistel on ka laiemad puusad, mis on seotud sünnitamisega.

Paljud neist tunnustest mõjutavad näod ja havaidavat välimust ning seda, kuidas inimesed omavahel suhtlevad ja kaaslasi valivad.

Oluline täpsustus: mõningaid tunnuseid, nagu laiemad puusad või vaagna eripärad, võib pidada nii sekundaarseteks sugutunnusteks kui ka funktsionaalseteks anatoomilisteks erinevusteks, kuna need on otseselt seotud sünnitamisega. Tavapärane bioloogiline eristus on see, et primaarseteks sugutunnusteks loetakse suguelundeid ja gonadeid, sekundaarseteks aga kõik muud sooerinevused, mis kujunevad puberteedieas.

Rinnad on inimestel olulised piima tootmiseks (laktatsiooniks), mis on primaarne funktsioon; samas on inimeste rinnad teiste imetajatega võrreldes proportsionaalselt suuremad ja neid on tõlgendatud ka sekundaarsete siginaalide rollis — nii bioloogilises kui kultuurilises tähenduses.

Näited loomariigist

Sekundaarsed sugutunnused on väga mitmekesised. Näited:

  • Isaslindudel on sageli palju värvilisemad suled, samas kui emaslinnud võivad olla rohkem maskeeritud — see aitab isastel püüda emaste tähelepanu ja emastel varjuda pesitsemise ajal.
  • Metskitsedel ja hirvedel on sarved (mõnikord ainult isastel), mida kasutatakse võitluses teiste isastega ja signaaliks.
  • Lõvide maned (meeste uhke karv), elevantide kihvad, suured sarved või lõualuuhambad mõnel liigil — kõik on seotud intraseksuaalse konkurentsi või interseksuaalse valikuga.
  • Mõnel putukal ja kalal on spetsiifilised värvid, laiendatud suled, keerulised tantsud või laulud, mis meelitavad vastassoost isendeid.

Mehhanismid ja evolutsioon

Sekundaarsed sugutunnused kujunevad tavaliselt läbi kaks peamist mehhanismi:

  • Intraseksuaalne konkurents — võitlus või ähvardus teiste sama soo isenditega (näiteks sarved või suur mass).
  • Interseksuaalne valik (kaaslaste valik) — omadused, mis meeldivad vastassoole ja suurendavad tõenäosust paaritumiseks (näiteks erksad suled, laul või kehakujundus).

Paljudel juhtudel on need tunnused "ausad signaalid" organismi seisundist või geneetilisest sobivusest. Samas on ka kulusid (näiteks suure erksavärvilise sulestiku tõttu kiskjate tähelepanu risk), mis tähendab, et need tunnused kujunevad evolutsioonilises tasakaalus kasu ja kulu vahel.

Areng ja hormoonid

Sekundaarsed sugutunnused arenevad sageli puberteedi ajal suguhormoonide (nt testosterooni, androgeenide ja östrogeenide) mõjul. Hormonaalsed kõrvalekalded või meditsiinilised seisundid võivad mõjutada nende tunnuste kujunemist — näiteks hormonaalse ravi mõju, hüpo- või hüpergonadism, või interseksuaalsed seisundid, kus sooomadused ei ole tüüpiliselt "meessoo" ega "naissoo".

Variatsioon ja erandid

Oluline on rõhutada, et sekundaarsed sugutunnused on liigi- ja indiviiditi väga varieeruvad. Mõnel inimesel või loomaliigil võivad tunnused kattuda või olla vähem väljendunud. Bioloogias ei ole alati ranget binaarsust: olemas on astmed ja suur varieeruvus, ning kultuurilised tõlgendused mõjutavad seda, kuidas me neid tunnuseid hindame ja tähistame.

Kokkuvõte

Sekundaarsed sugutunnused on mitmekesine ja evolutsiooniliselt tähtis nähtus, mis hõlmab nii anatoomilisi kui käitumuslikke omadusi. Need tekivad peamiselt puberteedi ajal hormoonide mõjul ja mängivad suurt rolli paaritumisstrateegiates, konkurentsis ja liigiomases kommunikatsioonis. Samas tuleb meeles pidada nende mitmekesisust ja mõningast ebakindlust selles, mis täpselt on "primaarne" ja mis "sekundaarne" — mõnes kontekstis, nt sünnitamisega seotud puusade puhul, võivad eristused olla käestlast.