Piimalehed (Asclepias): bioloogia, tolmeldamine ja kaitsevahendid

Piimalehed (Asclepias) — põhjalik ülevaade bioloogiast, ebatavalisest tolmeldamisest, keemilistest kaitsevahenditest ja rollist tolmeldajate ning monarhiliblikate toiduna.

Piimalehised (Asclepias (L. 1753)) on mitmeaastaste rohttaimede perekond, mis sisaldab üle 140 teadaoleva liigi. Need liigid esinevad peamiselt Põhja- ja Lõuna-Ameerikas, kuid mõned liigid kasvavad ka Euraasias ja Aafrikas. Piimalehtede morfoloogia varieerub: enamikul on jämedad varred, vastupidavad lehed ja iseloomulikud keerukad õied, mis moodustavad õierestasid või kobaraid; mõned liigid on üheaastased, teised püsivad mitu aastat.

Piimalehised on oluline nektariallikas mesilastele ja teistele nektarisööjatele ning toiduallikas roomikutele. Neid rohttaimi söövad monarhiliblikate ja nende sugulaste roomikud ning teised taimtoidulised putukad (näiteks mardikad ja tõmmud). Need putukad on võimelised toituma taimedest hoolimata nende keemilisest kaitsest: nad taluvad või talletavad taimekaitseaineid ja kasutavad neid omaenda kaitseks. Piimaleht on oma nime saanud piimjas mahl, mis sisaldab alkaloide, lateksit ja mitmeid muid keerulisi ühendeid. Kõige tuntumad neist on südameravimeid meenutavad glükosiidid (nt kardeno-liidid), mis muudavad taime maitset ja võivad olla mürgised nii imetajatele kui ka lindudele; samas on need spetsialiseerunud herbivooride jaoks ressursiks.

Bioloogia ja ökoloogia

Piimalehtede elutsükkel ja kasvukoht varieeruvad liigi järgi: mõned eelistavad niiskeid niitusid ja soist ala, teised kuivemaid kasvukohti või metsaservi. Õietüübid on sageli erksavärvilised ja nektaririkkad, meelitades ligi erinevaid tolmeldajaid. Roomikefaasis (larvaalsete etappide) on paljud liigid spetsialiseerunud piimalehtede söömiseks ning talletavad taimekaitseaineid, mis kaitsevad neid saakloomade eest. Piimalehed moodustavad olulise osa mitme putuka ja lindu toitaineringist ning mõjutavad tihti kogu ökosüsteemi kooslust.

Tolmlemine

Tolmlemine toimub selles perekonnas ebatavalisel viisil, sest õietolm on rühmitatud õietolmukottidesse. Õieti külastavate putukate, näiteks mesilaste, herilaste ja liblikate jalad või suulõiked libistavad ühte viiest kõrvuti asetsevast pungadest moodustatud pilust. Seejärel kinnituvad tolmeldajate alused mehaaniliselt putuka külge, tõmmates tolmeldaja lennates õietolmupakke vabaks.

Täiendavalt võib öelda, et piimalehtede õiel on tihti keeruline anatoomia: õietolmukotid ehk poliinia (tolmupakid) on seotud vastavaid siirdeorganeid moodustava struktuuriga (nn gynostegium või kroon). Kui tolmupakk kinnitub putukale, transporditakse see teise õiele, kus see võib kinnituda vastavasse pilusse ja viia tolmeldamiseni. See mehhanism on väga eripärane võrreldes pulbrilise õietolmuga ning nõuab spetsialiseerunud tolmeldajaid või käitumust, et õietolm edukalt edasi kanduks.

Kaitsevahendid ja vastastikmõjud

Piimalehel on kolm kaitsevahendit, mis piiravad roomikute ja teiste putukate tekitatud kahju:

• Karvad lehtedel – tihedad või kleepuvad karvad takistavad väikestel putukatel liikumist ja toitmist ning võivad mehaaniliselt kaitsta noori võrseid.
• Toksiinid – keemilised ühendid (nt kardeno-liidid ja muud glükosiidid) muudavad taime maitse vastupidavaks ja võivad olla toksilised taimtoidulistele ja kiskjatele; mõned spetsialistid (näiteks monarhiliblika roomikud) suudavad neid ühendeid talletada ning kasutada oma kaitseks.
• Lateksvedelikud – koorimisel või närimisel eritub piimjas lateks, mis võib kleepuda roomikute ja putukate suu- või hingamisorganeid ning takistada söömist; lateks sisaldab sageli samu keemilisi ühendeid, mis lisavad täiendavat mürgist mõju.

Mõned uuemad lüpsirohuliigid kasvavad kiiremini kui vanemad liigid: neil on kõrge kasvu- ja taastumiskiirus, mis võimaldab osadel taimeliikidel kasvatada uusi võrseid kiiremini kui roomikud neid söövad. Piimalehti söövad roomikud ja nende täiskasvanud liblikad võivad olla kaitstud piimalehes leiduvate kemikaalide halva maitsega. Sellised liblikad ja roomikud näitavad tavaliselt hoiatusvärvi (vt mimikri#hoiatusvärvus).

Kasvatus, kasutamine ja kaitse

Piimalehti kasvatatakse tihti aia- ja restaureerimisprojektides, et toetada tolmeldajaid ja spetsialiseerunud liike nagu monarhiliblikas. Kui soovite aeda piimalehti istutada, valige eelistatavalt kohalikud liigid (sest nad sobivad paremini kliima- ja mullatingimustega) ning vältige pestitsiidide kasutamist, sest need kahjustavad tolmeldajaid. Paljundamine toimub seemnetest või varreviiludest; õitsemiseks ja seemne tootmiseks vajavad paljud liigid päikeselist kasvukohta ja hästi kuivendatud mulda. Mõned liigid võivad muutuda sissetungivaks väljaspool oma looduslikku levialad; enne istutamist uurige, kas valitud liik on teie piirkonnas soovitatav.

Inimkasutus ja ohud

Inimesed on kasutanud piimalehti erinevatel eesmärkidel: kiudude (näiteks köied ja tekstiilid) valmistamine, seemnevillast vooderdusmaterjal ja 19. sajandil uuriti piimast eraldatavat lateksit kummitoodete koostisosana. Kuid tuleks olla ettevaatlik: suur osa piimalehtede keemilisest koostisest on toksiline liigiliselt, mistõttu ei soovitata taimeosi tarbida ega kasutada meditsiiniliselt ilma eksperdi juhendamiseta.

Kokkuvõttes on piimalehised bioloogiliselt huvitav perekond, mille spetsiifiline tolmeldussüsteem, tugev keemiline kaitse ja tähtsus paljudele putukatele muudavad nad olulisteks nii looduses kui ka inimtegevuses. Nende kaitse ja õige majandamine toetab mitmekesist loodusmaastikku ning aitab säilitada piimalehtede ja nendega seotud organismide populatsioone.

Küsimused ja vastused

K: Mis on piimapõldude teaduslik nimetus?

K: Mis liiki taimed on piimalised?

K: Mitu liiki piimalehti on teada?

K: Milleks kasutavad mesilased ja teised nektarisaajad piimapõõsaid?

K: Millised putukad toituvad taimedest hoolimata nende keemilisest kaitsest?

K: Millest koosneb piimjas mahl, mida leidub mõnel piimalehel?

K: Kuidas toimub tolmeldamine selles perekonnas?

Otsing