Loomade värvus (või värvus) tekib looma pinnalt peegelduvast valgusest. Värvuse allikateks on erinevad bioloogilised mehhanismid: pigmendid (nt melaniinid, karotenoidid, pteriinid, porfüriinid), rakulised värvikesed nagu kromatofoorid, erinevad optilised struktuurid (näiteks kihilised peegeldid, fotonilised kristallid ja hajutav scattering), ning bioluminestsents, kus valgust toodetakse biokeemiliselt.
Värvuse mehhanismid
Pigmendid. Pigmentide värv tuleneb neis sisalduvate molekulide valguse neeldumisest ja peegeldumisest. Näiteks melaniin annab tumedaid toone ja kaitseb UV-kiirguse eest, klorofüll rohelust taimedes, ning karotenoidid annavad punakaid ja kollakaid toone. Loomad ei alaliselt tooda kõiki pigmente ise — nt paljud linnud ja kalad saavad karotenoide toidust.
Kromatofoorid ja chromatofüüsika. Kromatofoorid on rakud või rakustruktuurid, mis sisaldavad pigmente või mis hajutavad/peegeldavad valgust. Mõnes rühmas (kalad, kahepaiksed, roomajad, kilpkonnad, ja eriti kalmaarid ning muud kaheksajalgsed) võimaldavad need struktuurid kiiret ja kontrollitud värvimuutust närvi- või hormoonsignaalide abil.
Struktuurne värvus. Mõned värvid ei ole tingitud pigmentidest, vaid valguse interferentsist, difraktsioonist või hajumisest mikro- ja nano-skaala struktuurides. See loob erksaid metallik- ja iriseerivaid toone (nt paabulind, liblika tiivad, mõned kilpkonnad ja kalad).
Bioluminestsents. Biokeemiline valgusetootmine (luciferin/luciferase tüüpi reaktsioonid või sümbiootilised bakterid) on levinud süvameres elavate organismide ja mõnede maismaa liikide seas. Bioluminestsentsi kasutatakse saagi ligimeelitamiseks, signalisatsiooniks ja kiskjate segamiseks.
Värvuse funktsioonid
Kuna nägemine on paljude loomade jaoks väga oluline ja kiskjad kasutavad seda sageli saagi leidmiseks, peab looma värvus sageli täitma ühte või mitut eluliselt tähtsat funktsiooni. Need funktsioonid on määratud loodusliku valiku läbi, sest värv mõjutab ellujäämist ja paljunemisvõimet.
- Kaitstus (kattumine): võimaldab loomal jääda raskesti märgatavaks. See hõlmab
- taustamatchingut (background matching) — värv ja muster vastavad elupaigale;
- disruptive coloration — äärte ja kontuuride katmine silmapetliku mustriga (nt sebra triibud);
- countershading — selja tumedam ja kõht heledam, et vähendada varjude nähtavust;
- masquerade — meenutamine mittesöödavat objekti (nt putukas, mis sarnaneb lehega).
- Signalisatsioon teistele loomadele:
- Hoiatusvärvus (aposematism): erksad toonid hoiavad ära rünnaku, viidates toksiinile või ebameeldivusele (nt mürgised kärbsed, värvilised kahepaiksed).
- Mimikri: üks liik matkib teise liigi hoiatavat või muu kasuliku värvust — näiteks Batesi ja Müller'i mimikri vormid .
- Seksuaalne valik: erksad sulelised või läikivad struktuursed värvid aitavad paarilist ligi meelitada (nt paabulinnu sabas). Karotenoidipõhised värvid võivad näidata isendi toitumis- ja tervislikku seisundit.
- Muud signalisatsiooniliigid — territooriumi näitamine, liigi- või isendituvastus, sotiaalsed signaalid ja sulandumine öösel nähtavate mustritega.
- Äratus- ja segamisstrateegiad:
- Äratuskaitse: ootamatud värvivälgatused või silmapaistvad laigud, mis ehmatavad ründaja (nt mitmed putukad ja imetajad kasutavad selleks kontrastseid märgiseid).
- Pimestamine/segamine: kiire liikumise ja julge mustri kombinatsioon võib kiskjat segadusse ajada.
- Füüsiline kaitse ja kaitse UV/temperatuuri eest: tumedad pigmendid kaitsevad UV-kiirguse ja DNA kahjustuste eest — nii on nt troopilistes tingimustes elavatel inimestel ja loomadel sageli tumedam nahk või karv (troopilises, kliimas elavad inimesed).
- Juhuslik ja metaboliseeritud värvus: mõnel juhul on värvus lihtsalt biokeemilise protsessi kõrvalprodukt (nt punane veri hemoglobiini tõttu). Kui pinnal esinev punane toon on nähtav, on see enamasti valiku ja signalisatsiooni tulemus (nt inimese punased huuled).
Muud tähtsad aspektid
Paljud värvusega seotud kohandused on seotud röövloomade ja saakloomade vahelistes suhetes. Nagu on öeldud, "röövloomavastased kohandused esinevad igas maailma biomeedis ja peaaegu igas taksonoomilises rühmas". Värvus on mitmeotstarbeline ja tihti kompromisside tulemus — näiteks tumedam värvus võib parandada soojuse neeldumist, kuid samas suurendada nähtavust kiskjale.
Loomade värvus on bioloogias juba pikka aega olnud huviorbioloogiline ja uurimisteema. Charles Darwini 1859. aasta loomuliku valiku teooria rõhutas, et tunnused nagu värvus võivad areneda, andes üksikutele loomadele reproduktiivse eelise. Näiteks jätavad sama liigi teistest veidi parema varjundiga isendid keskmiselt rohkem järeltulijaid.
Uuemad uuringud on kaardistanud värvuse geneetilise aluse (näiteks MC1R ja agouti geenide roll melanismi reguleerimisel), demonstratsioonid industrialse melanismi (näiteks tikukarbimardika või hammastega tihti tsiteeritud tuhkur-näited) ja eksperimendid, mis näitavad valiku mõju signaali nähtavusele. Lisaks on avastatud, et värvus võib olla oluliseks evolutsioonilise vastuse fookuseks keskkonnamuutustele (nt kliimamuutus, elupaikade fragmenteerumine) ning inimtegevus muudab signalisatsiooni- ja varjumise tingimusi.
Füsioloogiline ja käitumuslik mitmekesisus
Mõned loomad muudavad aktiivselt oma värvi lühiajaliselt (päevaste hormooni- või närvi mõjude kaudu) või pikaajaliselt (nt suvise ja talvise sulestiku vahetus). Näited: kahepaiksed ja kalmaarid kasutavad kiiret chromatofoolide kontrolli saagi püüdluseks ja kamuflaažiks; linnud vahetavad pesitsus- ja talvesuletust; paljud putukad läbivad metamorfosi, mille käigus muutub värv oluliselt.
Kokkuvõte
Loomade värvus on mitmekesine ja kompleksselt kujunenud omadus, mis tekib pigmentide, raku- ja nano-struktuuride ning biokeemiliste valgustootvate protsesside koosmõjul. Värvus mõjutab ellujäämist ja paljunemist läbi varjumise, signalisatsiooni, termoregulatsiooni ja muude funktsioonide. Selle evolutsiooniline kujunemine on segu looduse valikust, geneetikast, ökoloogilisest kontekstist ja vahel ka juhusest. Teadusuuringud jätkavad värvuse mehhanismide, evolutsiooni ja ökoloogiliste tagajärgede lahtimõtestamist.
