Liblikad ja koid (Lepidoptera): taksonoomia, tunnused ja erinevused
Avasta Lepidoptera taksonoomia, liblikate ja koide tunnused ning peamised erinevused — selged selgitused, võrdlused ja praktilised näited.
Lepidoptera on suur hõimkond, kuhu kuuluvad nii liblikad kui ka koid. Need putukad eristuvad teiste selgrootute seast oma katteskaladest kattevate tiibepindade tõttu —kiht väikestest soomustest (mähkmikud), mis annavad tiibadele värvi ja musterid ning aitavad termoregulatsioonis ja kaitses. Kuigi liblikad on üldiselt tunnustatud kui loomulik monofüleetiline rühm (st pärinevad ühest esivanemast), ei ole „koid“ kõik ühte ühtsesse taksonoomilisse rühma koondav kategooria: see on pigem mitmeline ja ajalooline kogumnimetus, kuhu kuuluvad paljud erinevad filogeenilised harud.
Taksonoomia ja traditsioonilised jaotused
Paljud klassifikatsioonid paigutavad liblikad alarühma Rhopalocera, kuhu traditsiooniliselt loetakse Papilionoidea (tõelised liblikad), Hesperiidae (liblikapüüdjad ehk kiil-liblikad) ja Hedylidae (väiksem ja eripärane rühm, mille liikide elustiil näib olevat ühtlasi koija kaitsev). Linna taksonoomias on levinud ka vastandlik, aga informaalne jaotus, kus „koid“ koondatakse alamjärku Heterocera. See terminoloogia peegeldab eelkõige inimeste harjumust ja morfoloogilisi erinevusi, kuid ei kata filogeneetilist üksmeelt — paljud moodustused, mis nimetatakse koideks, ei ole omavahel tihedalt seotud.
Morfoloogia ja iseloomulikud tunnused
On olemas mitmeid praktilisi tunnuseid, mille põhjal inimesed tavaliselt eristavad liblikaid ja koid — need ei ole absoluutse tähendusega, kuid aitavad lihtsate vaatluste juures:
- Antennid: liblikatel on tavaliselt võrdlemisi jämedad ja otsas klobuliga (klubilised antennid), samas kui koidel võivad antennid olla karvased, kammjad või keelekujuliselt õhukesed.
- Elutempo ja päevane aktiivsus: liblikad on enamasti diurnalsed (päevased), koid enamasti öised või hämarikuaktiivsed, kuigi erandeid leidub.
- Tiibade puhkeasend: paljud liblikad hoiavad tiibasid vertikaalselt üle selja, koid sageli laiali või katabjärselt laiali laotatult.
- Tiibade kinnitussüsteem: paljud koid kasutavad frenulum-retinaculum süsteemi, mis seob esitiiva tagumise serva ja tagatiiva, tagades lennul ühtsuse; liblikatel seda süsteemi tavaliselt ei ole.
- Keha kuju: koidel on tihti jämedam, karvane keha; liblikad võivad olla üldiselt peenemad ja vähem karvased.
- Erilised elundid: paljudel koidel on kuulmiselundid (tüpanaalorganid), mis aitavad avastada nahkhiiri; selliseid struktuure liblikatel esineb harvemini.
Elutsükkel ja ökoloogia
Nii liblikad kui koid läbivad täieliku muutumise: muna → röövik (vastne) → nukk (pupa) → täiskasvanu. Röövikud on sageli toiduspetsiifilised — paljude liike jaoks on just ühe või mõne taime perekonna lehed vajalikud arenemiseks. Mõned olulised punkid:
- Röövikud võivad olla olulised taimekahjurid (nt viljapuude või põllukultuuride kahjustajad), ent paljud liigid aitavad kaasa ökosüsteemide toimimisele ja on toiduks teistele loomadele.
- Täiskasvanud liblikad ja mõned koed on tolmeldajad ning külastavad õisi nektari järele.
- Mõned koeliigid ehitavad nukupesasid ehk kookoneid (silmapaistvad nt Saturniidae), liblikatel on sagedamini paljas või maanduva kujuga nukk ehk chrysalis.
Taksonoomilised väljakutsed ja kaasaegne teadus
Kuigi rahvalikuks eristamiseks on «liblikad vs koid» kasulik suunis, on taksonoomias olukord nüüdisajal palju nüansirikkam: molekulaarne fülogeneetika on näidanud, et mõned traditsioonilised rühmad on para- või polüfüleetilised ning vana jaotus ei peegelda alati sugulussuhteid. Selle tõttu ongi terminid nagu Heterocera pigem ajaloolised ja praktilised, mitte täpse taksonoomilise tähendusega. Taksonoomid ja amatöörid siiski kasutavad ilmseid morfoloogilisi ja käitumuslikke erinevusi, sest need on vaatluses kiired ja kasulikud identifitseerimisel.
Kuidas eristada kiirelt väljal?
- Vaata antenne: kas neil on selge klomp otsas? → tõenäoliselt liblikas.
- Vaata, millal näed putukat: päeval → liblikas suuremal tõenäosusel; öösel → koid suuremal tõenäosusel (aga pole reegel).
- Tiibade puhkeasend: tiivad kokku üle selja → sageli liblikas; laiali laotatult → tihti koid.
- Kui võimalik, otsi frenulumi tagatiival (sageli nõuab lähemat vaatlust) — selle olemasolu viitab tihtipeale koele.
Kokkuvõtvalt: „liblikad“ on taksonoomiliselt suhteliselt selge ja monofüleetiline grupp, samas kui „koid“ on pigem mitmekesine kogum mitmest erinevast harust. Praktilisest vaatenurgast on aga morfoloogilised ja käitumuslikud erinevused seni leidnud laialdast kasutust nii teaduses kui harrastajate seas.
Kamehameha liblikas, mille antennid ja keha on sihvakad.
Polyphemus koi: pange tähele sulepealsed antennid.
Pappelhaavitaja paariline paar, Laothoe populi, millel on kaks erinevat värvivarianti. Pane tähele rasvase koi tüüpi keha
Monarhiliblikas, kes demonstreerib tavalist liblika puhkeasendit.
Tetragonus sp., päevasel ajal lendav Callidulid-koi hoiab oma tiibu nagu liblikas, kuid tal puuduvad nupukujulised antennid.
Morfoloogilised erinevused
Antennide kuju ja struktuur
Kõige ilmsem erinevus on tunnetusnupud ehk antennid. Enamikul liblikatest on õhukesed õhukesed niitjad antennid, mille ots on nuiakujuline. Koikidel seevastu on sageli kammitaolised või sulgedega antennid või niitjas ja klubita antennid. See eristamine on aluseks Lepidoptera varaseimale taksonoomilisele jaotusele - Rhopalocera ("kepikarva", liblikad) ja Heterocera ("mitmekesine sarv", koid).
Sellest reeglist on siiski erandeid ja mõnedel koilastel (perekond Castniidae) on nuiaga antennid. Mõnel liblikal, nagu näiteks Kesk-Aafrika metsadest pärit Pseudopontia paradoxa, puuduvad nuiad. Hesperiididel on sageli antenni otsad nurgelised.
Tiiva haakeseadiste mehhanismid
Paljudel koilastel on frenulum ehk tiibade haakumine. Frenulum on nähtav ainult siis, kui isend on käes. Neid on mitmesuguseid. See võib olla tagumise tiiva haakeseadeldise niit, millel on esitiival okastraadid. Liblikatel need struktuurid tavaliselt puuduvad. Nende tiibade haakumine toimub tavaliselt lihtsa tiivaservade kattumise teel.
Kutsikad
Enamik koikärbseid ketravad siidist kookonit, kui nad lähevad poegimisjärku. Enamik liblikaid seevastu moodustab avatud nukukese, mida nimetatakse kukeseeneks.
Sellest reeglist on palju erandeid. Hawk koid moodustavad maa-aluse kimalase, mis on avatud. Mustlane moodustab mõnikord liblika moodi nukke, mis ripuvad okstele või puukoore külge, kuigi tavaliselt loob ta siidist ja mõnest lehest nõrgad kookonid, mis osaliselt paljastavad kimalase. Ka mõned liblika vastsed valmistavad tooreid kookoneid, milles nad nukuvad, paljastades veidi nukku. Parnassiuse liblika vastsed valmistavad nukkimiseks õhukese kookoni ja nad nukuvad maapinna lähedal prahi vahel.
Tiibade värvus
Enamiku liblikate tiivad on erksavärvilised. Ööliblikad seevastu on tavaliselt pruunid, hallid, valged või mustad ning sageli on neil varjavad siksakid või keerdkäigud, mis aitavad neid päeval puhates varjata. Paljud päeval lendavad koid on siiski erksavärvilised, eriti kui nad on mürgised. Mõned liblikad on üsna lihtsad, nagu näiteks kapsavärviline liblikas.
Keha struktuur
Koikidel on tavaliselt jämedad ja karvased või karvased kehad. Liblikatel seevastu on sihvakas ja siledam kõht. Koikärbse tiibadel on suuremad soomused. Need muudavad nende välimuse tihedamaks ja kohevamaks. Liblikatel seevastu on peened soomused. See erinevus tuleneb tõenäoliselt koikide vajadusest säilitada soojust jahedatel öödel, samal ajal kui liblikad suudavad päikesekiirgust absorbeerida.
Käitumise erinevused
Tegevuse aeg
Enamik liblikaid on öösel või öösel elavad, samas kui enamik liblikaid on päevased. On siiski erandeid, sealhulgas ööpäevane mustlane ja suurejoonelised "Uraniidae" ehk päikeseloojangukojad.
Puhkeasend
Koik puhkavad tavaliselt külgedele sirutatud tiibadega. Liblikad voldivad sageli oma tiivad selja kohal, kui nad istuvad, kuigi nad mõnikord "puhkavad" lühikest aega laiali laotatud tiibadega. Mõned liblikad, nagu näiteks liblikad, võivad aga istudes hoida oma tiibu kas lamades või kokkuvoldituna või isegi vahepealses asendis (nn "reaktiivlennuki" asendis). Enamik liblikaid voltivad oma tiivad aeg-ajalt ka selja kohal, kui nad on teatavas kohas (näiteks kui pole ruumi tiibade täielikuks laiali sirutamiseks). Mõnikord võib segadust tekitada perekond "Geometridae" (näiteks talvekoi), sest täiskasvanud isendid puhkavad sageli vertikaalselt kokkupandud tiibadega. Neil koidel on õhuke keha ja suured tiivad nagu paljudel liblikatel, kuid neid võib kergesti eristada nende antennide struktuurierinevuste (nt bipeetri) järgi.
Küsimused ja vastused
K: Mis on lepatriinud?
V: Lepidoptera on liblikad ja koid.
K: Kas liblikad on looduslik monofüleetiline rühm?
V: Jah, liblikad on looduslik monofüleetiline rühm.
K: Kas koid on looduslik monofüleetiline rühm?
V: Ei, koid ei ole tõeline looduslik monofüleetiline rühm.
K: Millisesse alamkorpusesse kuuluvad tõelised liblikad, liblikaid ja liblikapüüdjad?
V: Alarühma Rhopalocera kuuluvad tõelised liblikad, liblikapüüdjad ja Hedylidae (liblikapüüdjad).
K: Millisesse alajaotusse kuuluvad Linna taksonoomias tavaliselt koid?
V: Linna taksonoomias paigutatakse koid tavaliselt alajaotusse Heterocera.
K: Kas koid näevad välja ja käituvad teisiti kui liblikad?
V: Jah, koid näevad välja ja käituvad üsna erinevalt liblikatest, mis seletab, miks inimesed hakkasid neid nimetama teisiti.
K: Kas liblikaliste jaoks on välja pakutud mingeid täiuslikke taksonoomilisi skeeme?
V: Ei, ükski liblikaliste jaoks välja pakutud taksonoomiline skeem ei ole täiuslik.
Otsige