Erinevused liblikate ja koikide vahel
Lepidoptera on liblikad ja koid. Kuigi liblikad on loomulik monofüleetiline rühm, ei ole koid siiski sellised. Liblikad paigutatakse sageli alarühma Rhopalocera, kuhu kuuluvad Papilionoidea (tõelised liblikad), Hesperiidae (liblikapüüdjad) ja Hedylidae (liblikapüüdjad).
Linna taksonoomias paigutatakse koid tavaliselt alamjärku Heterocera. Sellega püütakse varjata asjaolu, et nad ei ole tõeline looduslik monofüleetiline rühm. Siiski näevad koid välja ja käituvad üsna erinevalt liblikatest, mis seletab, miks inimesed hakkasid neid nimetama teisiti.
On pakutud ka teisi taksonoomilisi skeeme, kuid ükski neist ei ole täiuslik. Nii taksonoomid kui ka amatöörid kasutavad ära ilmseid erinevusi liblikate ja koikide vahel.
Kamehameha liblikas, mille antennid ja keha on sihvakad.
Polyphemus koi: pange tähele sulepealsed antennid.
Pappelhaavitaja paariline paar, Laothoe populi, millel on kaks erinevat värvivarianti. Pane tähele rasvase koi tüüpi keha
Monarhiliblikas, kes demonstreerib tavalist liblika puhkeasendit.
Tetragonus sp., päevasel ajal lendav Callidulid-koi hoiab oma tiibu nagu liblikas, kuid tal puuduvad nupukujulised antennid.
Morfoloogilised erinevused
Antennide kuju ja struktuur
Kõige ilmsem erinevus on tunnetusnupud ehk antennid. Enamikul liblikatest on õhukesed õhukesed niitjad antennid, mille ots on nuiakujuline. Koikidel seevastu on sageli kammitaolised või sulgedega antennid või niitjas ja klubita antennid. See eristamine on aluseks Lepidoptera varaseimale taksonoomilisele jaotusele - Rhopalocera ("kepikarva", liblikad) ja Heterocera ("mitmekesine sarv", koid).
Sellest reeglist on siiski erandeid ja mõnedel koilastel (perekond Castniidae) on nuiaga antennid. Mõnel liblikal, nagu näiteks Kesk-Aafrika metsadest pärit Pseudopontia paradoxa, puuduvad nuiad. Hesperiididel on sageli antenni otsad nurgelised.
Tiiva haakeseadiste mehhanismid
Paljudel koilastel on frenulum ehk tiibade haakumine. Frenulum on nähtav ainult siis, kui isend on käes. Neid on mitmesuguseid. See võib olla tagumise tiiva haakeseadeldise niit, millel on esitiival okastraadid. Liblikatel need struktuurid tavaliselt puuduvad. Nende tiibade haakumine toimub tavaliselt lihtsa tiivaservade kattumise teel.
Kutsikad
Enamik koikärbseid ketravad siidist kookonit, kui nad lähevad poegimisjärku. Enamik liblikaid seevastu moodustab avatud nukukese, mida nimetatakse kukeseeneks.
Sellest reeglist on palju erandeid. Hawk koid moodustavad maa-aluse kimalase, mis on avatud. Mustlane moodustab mõnikord liblika moodi nukke, mis ripuvad okstele või puukoore külge, kuigi tavaliselt loob ta siidist ja mõnest lehest nõrgad kookonid, mis osaliselt paljastavad kimalase. Ka mõned liblika vastsed valmistavad tooreid kookoneid, milles nad nukuvad, paljastades veidi nukku. Parnassiuse liblika vastsed valmistavad nukkimiseks õhukese kookoni ja nad nukuvad maapinna lähedal prahi vahel.
Tiibade värvus
Enamiku liblikate tiivad on erksavärvilised. Ööliblikad seevastu on tavaliselt pruunid, hallid, valged või mustad ning sageli on neil varjavad siksakid või keerdkäigud, mis aitavad neid päeval puhates varjata. Paljud päeval lendavad koid on siiski erksavärvilised, eriti kui nad on mürgised. Mõned liblikad on üsna lihtsad, nagu näiteks kapsavärviline liblikas.
Keha struktuur
Koikidel on tavaliselt jämedad ja karvased või karvased kehad. Liblikatel seevastu on sihvakas ja siledam kõht. Koikärbse tiibadel on suuremad soomused. Need muudavad nende välimuse tihedamaks ja kohevamaks. Liblikatel seevastu on peened soomused. See erinevus tuleneb tõenäoliselt koikide vajadusest säilitada soojust jahedatel öödel, samal ajal kui liblikad suudavad päikesekiirgust absorbeerida.
Käitumise erinevused
Tegevuse aeg
Enamik liblikaid on öösel või öösel elavad, samas kui enamik liblikaid on päevased. On siiski erandeid, sealhulgas ööpäevane mustlane ja suurejoonelised "Uraniidae" ehk päikeseloojangukojad.
Puhkeasend
Koik puhkavad tavaliselt külgedele sirutatud tiibadega. Liblikad voldivad sageli oma tiivad selja kohal, kui nad istuvad, kuigi nad mõnikord "puhkavad" lühikest aega laiali laotatud tiibadega. Mõned liblikad, nagu näiteks liblikad, võivad aga istudes hoida oma tiibu kas lamades või kokkuvoldituna või isegi vahepealses asendis (nn "reaktiivlennuki" asendis). Enamik liblikaid voltivad oma tiivad aeg-ajalt ka selja kohal, kui nad on teatavas kohas (näiteks kui pole ruumi tiibade täielikuks laiali sirutamiseks). Mõnikord võib segadust tekitada perekond "Geometridae" (näiteks talvekoi), sest täiskasvanud isendid puhkavad sageli vertikaalselt kokkupandud tiibadega. Neil koidel on õhuke keha ja suured tiivad nagu paljudel liblikatel, kuid neid võib kergesti eristada nende antennide struktuurierinevuste (nt bipeetri) järgi.
Küsimused ja vastused
K: Mis on lepatriinud?
V: Lepidoptera on liblikad ja koid.
K: Kas liblikad on looduslik monofüleetiline rühm?
V: Jah, liblikad on looduslik monofüleetiline rühm.
K: Kas koid on looduslik monofüleetiline rühm?
V: Ei, koid ei ole tõeline looduslik monofüleetiline rühm.
K: Millisesse alamkorpusesse kuuluvad tõelised liblikad, liblikaid ja liblikapüüdjad?
V: Alarühma Rhopalocera kuuluvad tõelised liblikad, liblikapüüdjad ja Hedylidae (liblikapüüdjad).
K: Millisesse alajaotusse kuuluvad Linna taksonoomias tavaliselt koid?
V: Linna taksonoomias paigutatakse koid tavaliselt alajaotusse Heterocera.
K: Kas koid näevad välja ja käituvad teisiti kui liblikad?
V: Jah, koid näevad välja ja käituvad üsna erinevalt liblikatest, mis seletab, miks inimesed hakkasid neid nimetama teisiti.
K: Kas liblikaliste jaoks on välja pakutud mingeid täiuslikke taksonoomilisi skeeme?
V: Ei, ükski liblikaliste jaoks välja pakutud taksonoomiline skeem ei ole täiuslik.
