Eland on suurim antiloop. Neid on kahte liiki, mõlemad Aafrika.
Harilik eland, Taurotragus oryx, on pärit Ida-Aafrikast ja Lõuna-Aafrikast. Hiiglaslik eland, Taurotragus derbianus, on levinud Sudaanis, Kesk-Aafrika Vabariigis, Kamerunis ja Senegalis ning Lääne-Aafrikas.
Välimus ja suurus
Elandid on väga suured antiloobid, tugeva kehaehituse ja lühikeste jalgadega. Mõlemal liigil on nii isastel kui ka emastel sarved, mis on sageli kergelt pööratud ja spiraalselt keerduvad. Kehavärvus varieerub liigi, soo ja vanuse järgi: kollakast-pruunist kuni hallikani; nooremate isendite kehameelti võivad olla tumedamad triibud.
- Suurus: isasloomad võivad tavaliselt kaaluda umbes 600–800 kg ning harva kuni ~1000 kg; emasloomad on enamasti 400–600 kg (umbes 880–1320 naela vastavalt suurusele).
- Õlakõrgus on umbes 1,5–1,8 meetrit, sõltuvalt liigist ja isendist.
- Iseloomulikud tunnused: suur lõuapõimik (dewlapi), tugev rindkere ja lühike sabake; isased võivad olla tumedama värvusega ning neil on tihti suurem kael ja massiivsem rind.
Levik ja elupaik
Elandid elavad peamiselt avatud metsades, savannides ja heintaimelistel aladel, kus on nii rohtu kui ka põõsaid ning puid. Harilik eland on laiemalt levinud ja kohanemisvõimelisem, hiiglaslik eland eelistab tihedamaid metsalaike ja on tihti hajusam ning kohati ohustatud populatsioonidega.
Sotsiaalne käitumine ja ränne
Elandid on seltskondlikud ja sageli rändavad väikeste kuni suurte karjadena. Nad moodustavad nii segakarju kui ka eraldi emaste-vasikate ja isaste hierarhilisi gruppe. Mõned populatsioonid on nomaadilised ja rändavad vastavalt veevajadusele ja toiduküllusele; harilikud elandid võivad moodustada suuremaid laialdasi karju.
Toitumine
Elandid on peamiselt taimtoidulised ja söödavad mitmesuguseid taimset toitu: rohtu, lehti, oksi ja vahel ka vilju. Nad suudavad kasutada nii madalat rohtu kui ka kõrgemaid võrseid, mis aitab neil ellu jääda kuivenuvates piirkondades.
Liikumine, kiirus ja hüpped
Elandide liikumisvõime kohta on erinevaid hinnanguid. Mõned vaatlejad on kirjeldanud väga kiiret jooksmist (kuni ja üle 70 km/h), teised peavad neid aeglasemateks, ent väga vastupidavateks; suuremate antiloopide täpsed kiirused võivad varieeruda ja mõõtmised on keerulised. Elandid on ka heade hüppajatena tuntud: nad suudavad ületada märkimisväärseid kõrgusi ning sattunud tähelepanekute põhjal hüpata kergesti üle 1,5 meetri ja mõnel juhul oluliselt rohkem.
Huvitav käitumuslik tunnus on jalutades tekkiv krõmpsuv või naksuv heli, mis tuleneb kõõluste või liigeste liikuvusest esijalgades. Selle täpne põhjus ei ole täielikult selgitatud, kuid loodusteadlased arvatavasti peavad seda kommunikatsiooni või hoiatussüsteemiks, sest heli kandub kaugele ning on sageli märgiks lähenevast karjast.
Paljunemine
Elandid paljunevad üksikvasikate kaudu. Emased sünnitavad tavaliselt ühe vasika pärast ligikaudu üheksakuist rasedust (umbes 9 kuud). Vasikad sünnivad suhteliselt arenenult, nad suudavad varsti pärast sündi liikuda ja ema järgi joosta, mis aitab neil kiiresti põgeneda kiskjate eest. Emad kaitsevad vasikaid aktiivselt esimestel elukuudel.
Kiskjad ja ohud
Looduslikud kiskjad on näiteks lõvid, hüäänid ja krokodillid (eelkõige vasikate jaoks). Peamised inimtekkeline ohud on elupaikade kadu, asurkondade killustumine ja jahipidamine. Populatsioonide olukord varieerub liigiti ja piirkonniti: harilik eland on palju paikades suhteliselt arvukas ning kohanemisvõimeline, kuid hiiglaslik eland esineb hajutatumalt ning mitmetes piirkondades on tema arvukus vähenenud ning ta on paljudes kohtades kaitse all või ohustatud.
Suhted inimestega ja kasutus
Inimesed on kasutanud elande nii toidu-, naha- kui ka piirarindena. Mõnedes kohtades on harilike elandide loomi suudetud ka pool-domestikeerida või pidada karjatamiseks ning piima ja liha saamiseks. Samas ohustab ebaseaduslik jahindus ja elupaikade kadumine lõppkokkuvõttes paljusid populatsioone.
Üldiselt on elandid tähelepanuväärsed oma suuruse, kohanemisvõime ja sotsiaalse elu poolest ning mängivad olulist rolli Aafrika stepivööndite ökosüsteemides.
