Tuvilased

Levik ja elupaigad

Tuvid ja tuvid on levinud kõikjal maakeral, välja arvatud Sahara kõrbe kõige kuivemates piirkondades, Antarktikas ja seda ümbritsevatel saartel ning Arktikas. Nad on asustanud enamiku maailma ookeanisaarte. Nad elavad Ida-Polüneesias ja Chathami saartel Vaikses ookeanis, Mauritiusel, Seišellidel ja Réunionil India ookeanis ning Assooridel Atlandi ookeanis.

Perekond on kohanenud enamiku elupaikadega, mis on planeedil olemas. Tuvid võivad olla arboreaalsed või maapealsed või osaliselt maapealsed. Liigid elavad savannides, rohumaadel, kõrbetes, parasvöötme metsades ja metsades, mangroovimetsades ja isegi atollide viljatutel liivadel ja kruusadel. Mõne liigi looduslik levila on suur.

Suurim levikuala on kivituvi. See liik elab Suurbritannias ja Iirimaal, Põhja-Aafrikas, kogu Euroopas, Araabias, Kesk-Aasias, Indias, Himaalajas ning Hiinas ja Mongoolias. Liigi levikuala suurenes järsult pärast selle kodustamist, sest see liik metsistus linnades üle maailma. Ta elab linnades enamikus Põhja-Ameerikas, Lõuna-Ameerikas, Sahara-taguses Aafrikas, Kagu-Aasias, Jaapanis, Austraalias ja Uus-Meremaal.

See liik ei ole ainus tuviliik, mille levila on inimese tegevuse tõttu suurenenud; mitmed teised liigid on pärast vangistusest põgenemist asustanud väljaspool oma looduslikku leviala. Teised liigid on samuti suurendanud oma looduslikku leviala inimeste poolt tehtud elupaikade muutuste tõttu.

Dodo ja solitaire

Dodo ja Rodriguesi solitaire on kaks kuulsat lennuvõimetut lindu Madagaskarist idas asuvatel Mascarene'i saartel India ookeanis. Nad on välja surnud, kuid elasid enne meremeeste saarte avastamist. Nad ei kartnud inimesi, keda nad ei olnud kunagi näinud. Meremehed küttisid neid ja tapsid neid toiduks. Mõlemad liigid on nüüdseks välja surnud. Inimese poolt sissetoodud loomad võisid neid samuti küttida. Nende anatoomia (osteoloogia) ja DNA-järjestuse analüüsid näitavad, et nad kuulusid Columbidae'i sugukonda.

Nagu sümbol

Vana-Lähis-Idas ja Vahemere piirkonnas kasutati tuvisid kaananlaste emajumalanna Ašera, foiniiklaste jumalanna Tanit ning Rooma jumalannade Venuse ja Fortunata sümbolitena.

Kristlik sümbol, mis kujutab tuvi õlipuuoksaga nokas, tähistab rahu ja pärineb 1. Moosese 8:6-12, samuti Johannese 1:32-34. Kristlikud lood on pärit varasemate kultuuride väga sarnaste müütide järgi. kaldea müüt Gilgameši eepos, Utnapistim laseb tuvile ja kährikule, et leida maad; aga tuvi lihtsalt ringleb ja pöördub tagasi. Alles seejärel saadab Utnapistim välja kähriku, kes ei tule tagasi, ja Utnapistim järeldab, et kährik on maa leidnud.

Toiduainetena

Mitmeid tuviliike ja tuvisid kasutatakse toiduks, ja tõenäoliselt võivad seda olla ka kõik teised. Perekonna jõulised rinnalihased annavad suurepärase liha. Kodustatud või kütitud tuvisid kasutati toiduks Mesopotaamias, Vana-Roomas ja keskaegses Euroopas. See on tuttav liha juudi, araabia, assami ja prantsuse köögis. Tanakh'i järgi on tuvid koššer ja nad on ainsad linnud, mida võib kasutada korbani (ohvriannetus) jaoks. Muid koššerlinde võib süüa, kuid mitte tuua korbanina. Tuvi süüakse ka Aasia köögis, näiteks Hiina ja Indoneesia köögis. Noori tuvisid tuntakse köögis kui "tuvi".

Euroopas on metsatuvi üldlevinud jahilinnuna. Kivituvid olid algselt kodustatud toiduks ja paljud tõud aretati välja nende lihaloomade tõttu. Põhja-Ameerikas oli reisituvi väljasuremine osaliselt tingitud toiduks laskmisest. Proua Beetoni "Majapidamisraamatus" on retseptid röstitud tuvide ja tuvipiruka jaoks, mis olid populaarsed ja odavad toidud viktoriaanlikul industriaalajastul Suurbritannias.

Praetud tuvi nasi timbel'i (banaanilehtedega pakitud riis), tempeh, tofu ja köögiviljadega, Sundani köök, Indoneesia

Seotud leheküljed

• Loodus- ja maastikuseadus 1981
• Reisituvi