Lennuvõimetud linnud on lindude rühm, kes ei oska lennata. Selle asemel liiguvad nad maapinnal jooksu või hüppe abil või sukeldudes ja ujudes. Enamik tänapäevaseid lennuvõimetuid liike on tekkinud lendavatest esivanematest, kus lennuvõime kaotamine on toimunud sõltumatult mitmel korral. Praegu elab maailmas ligi 60 lennuvõimetut liiki; tuntumate näidete hulka kuuluvad struud, emu, kassuari, rea, kiivi ja pingviin.

Määratlus ja anatoomilised muutused

Peamised tunnused, mis eristavad lennuvõimetuid linde lendavatest, on seotud luustiku ja lihaste ümberkujundustega:

  • Tiibade luud on sageli väiksemad ja vähem arenenud.
  • Sageli puudub või on tugevalt vähendunud rinnaluu kiil (keil), mis tavaliselt kinnitab tiibade liigutamiseks vajalikke suuri rinna- ja tiibalihaseid.
  • Mõnel liigil on tihedam või eristuva struktuuriga sulekate—näiteks pingviinide soomuseline sulestik sobib veesujumiseks, teistel liiki on tihedam aluskarv soojustuseks.
  • Lennuvõimetutel lindudel on sageli tugevamad jalad ja lihased, mis võimaldavad kiiret jooksmist või kaevamist ning muudavad nad paremini kohastunuks maapinnal või vees eluga.

Levik ja ökoloogia

Mõned alad, näiteks Uus-Meremaa, on eriti rikkad lennuvõimetute liikide poolest — seal elavad kiivid, mitmed pingviiniliigid ja takahe. Üks peamine põhjus on see, et kuni inimeste saabumiseni ei olnud Uus-Meremaal suurt maapealset kiskjat; lindude peamisteks kiskjateks olid teised suuremad linnud. Selline kiskjamadalus soodustab lennuvõime kaotamist ja kohastumist maapinnase eluviisile.

Saartel ja muudes kiskjatevaestes ökosüsteemides võib lennuvõime kaotamine olla evolutsiooniliselt kasulik, sest lendamine on energia- ja ehituslikult kulukas. Kui lennuvõime puudumine ei suurenda kiskjareisikut ja maapinnal leidub toiduressursse, toime tuleb sageli valikusse suunatud muutusega — tiivad ja lennuks vajalikud lihased atroofeeruvad, kuid jalad ja teised elundid tugevnevad. See tähendab, et lendamine on bioloogiline kulu; kui see kulu ei too kasu, toimub aja jooksul valik lendamise vastu.

Suured ja väikesed: suurusvariaatsioon

Väikseim tänapäevane lennuvõimetu lind on ligipääsmatu saarerästas (pikkus umbes 12,5 cm, kaal umbes 34,7 g). Suurim elusolev lennuvõimetu lind on struup (umbes 2,7 m pikk ja kuni 156 kg), kuigi ajalooliselt on olnud veelgi suuremaid väljasurenud liike (näiteks moad). Lennuvõimetu lindude suurus võib sõltuda keskkonnatingimustest: mõnel saarel tekib hiiglaslikkus (island gigantism), teistel aga kahanemine.

Käitumine ja kohastumused

Lennuvõimetutel lindudel on mitmesuguseid käitumuslikke ja morfoloogilisi kohastumusi:

  • Paljud liigud pesitsevad maapinnal ja munad ning poegade kaitse toimub tihti peitmise või agressiivse jalakaitse kaudu.
  • Pingviinid on arenenud tugeva ujujana: nende tiivad on muutunud lühemaks ja tugevaks „riblideks” (flipperiteks), mis parandab sukeldumis- ja ujumisvõimet.
  • Mõned liigid, nagu kassuarid ja emu, on hästi kohastunud kiireks jooksmiseks ja teravate käitumuslike kaitsemehhanismidega.

Inimsuhted, majanduslik tähtsus ja kaitse

Lennuvõimetud linde on inimkond kasutanud eri eesmärkidel: varem kasvatati näiteks struud nende dekoratiivsete sulgede pärast; tänapäeval peetakse neid sageli ka liha ja naha (nii naha kui ka naha tööstuslikuks kasutamiseks) pärast. Vangistuses on paljudel lennuvõimetutel liikidel lihtsam elada, sest neid pole tarvis sulgeda kõrgetesse puuridesse, kuid siiski vajavad nad sobivaid tingimusi liigiomaste käitumismustrite (näiteks jooksmine või ujuda) rahuldamiseks.

Paljud lennuvõimetud liigid on tundlikud inimtegevuse ja võõrliikide sissetoomise suhtes. Eriti saartel põhjustavad sisse toodud kiskjad (rott, kass, koer, hiir) ja elupaikade hävitamine suurt kahju: näiteks Uus-Meremaal viisid inimesed ja nende kaasas toimetatud imetajad mitmete kohalikult endeemiliste liikide väljasuremiseni. On veel väljasuremisi, nagu moa ja dodo, mis illustreerivad seda riski.

Evolutsioonilised näited ja väljasuremine

Lennuvõimetuse teke on juhtunud sõltumatult paljudes lindude rühmades. Lisaks tänapäevastele liikidele eksisteerisid ka suured, nüüdseks välja surnud lennuvõimetute perekonnad ja sugukonnad. Näiteks tuntud fossiilne rühm Phorusrhacidae (nn „hirmulinnud”) arenesid väga võimsateks maapealseteks kiskjateks Lõuna-Ameerikas. Samuti on teada palju teisi väljasuremisi, mille põhjused on sageli seotud kliima muutuste, inimtegevuse ja võõrliikide mõjuga.

Kokkuvõte

Lennuvõimetud linnud on mitmekesine ja evolutsiooniliselt huvitav rühm, mis näitab, kuidas keskkonnatingimused ja valik võivad suunata suurt morfoloogilist ja käitumuslikku muutust. Neid liike ühendab võime elada edukalt ilma lendamiseta — sageli selle arvelt, et teised elundid ja käitumised on tugevamini arenenud. Samas on paljud liigid tänapäeval ohustatud ning nõuavad kaitse- ja taastamismeetmeid, eriti saartel, kus inimtegevus on loonud uued kiskjad ja elupaiga kadumise.