Gastornis (Diatryma) — paleotseeni lenduvõimetu lind
Gastornis (Diatryma) — hiiglaslik paleotseeni lenduvõimetu lind: avasta tema fossiilid, levik Euroopas ja Põhja-Ameerikas ning vaieldavad tõlgendused tema eluviisist.
Gastornis, varem tuntud kui Diatryma, on välja surnud suurte lennuvõimetute lindude perekond. Need linnud elasid paleotseeni lõpus ja kainotseeni alguses, umbkaudu 56–50 miljonit aastat tagasi. Esimesed jäänused avastati 19. sajandi keskel ning alates sellest on leitud hulgaliselt fragmente, mis on aidanud paremini mõista nende morfoloogiat ja levikut.
Välimus ja suurus
Gastornised olid massiivse kehaehitusega, 1,5–2 meetri kõrgused ja raskemad kui enamik kaasaegseid linde. Neil olid tugev luustik, jämedad jalaluud ja lühikesed tiivad, mis kinnitavad lennuvõimetust. Pea ja nokk olid eriti võimsad: nokk oli jäme ja kaarjas, mis viitab tugevale lõuavõimsusele. Puuduvad selged luustikulised tunnused, mis oleks viidanud lennuvõimele.
Levinud ja fossiilid
Gastornise fossiilseid jäänuseid on leitud nii Lääne- ja Kesk-Euroopast (Inglismaa, Belgia, Prantsusmaa ja Saksamaa) kui ka Põhja-Ameerikast. Kirjeldatud on mitmeid liike; Euroopa fossiilid on eriti tuntud Prantsusmaalt, kus leidusid ka hästi säilinud koljumurded ja muud jäänused.
Ajalugu ja teaduslikud avastused
1870. aastatel avastas kuulus ameerika paleontoloog Edward Drinker Cope Põhja-Ameerikas teise, täiuslikuma fossiilide kogumi ja nimetas selle Diatrymaks. Sellised varajased avastused aitasid kujundada pildi Gastornise suurusest ja kujust, kuid taksonoomia ja nimetused on ajas muutunud, mistõttu tänapäeval kasutatakse sagedasti nime Gastornis.
Eluviis ja toitumine
Gastornise eluviis on vaieldav — traditsiooniliselt on teda kujutatud suure kiskjana, kes saagiks püüdis väiksemaid imetajaid ja teisi linde. Selle väite aluseks on suur ja tugev nokk ning jämedad jalad. Kuid uuemad uuringud, sh stabiilsete isotopide analüüs ja anatoomilised võrdlused, on näidanud, et paljud tunnused võivad viidata pigem taimtoidulisele või segatoidulisele eluviisile: tugev nokk sobib hästi paksude taimsete osade purustamiseks, samuti seemnete ja viljade töötlemiseks. Seega on tänase seisukoha järgi kõige tõenäolisem, et Gastornis oli peamiselt taimtoiduline või üldine seadejaotaja, kuigi mõningane liha tarbimine ei ole lõplikult välistatud.
Käitumine ja ökoloogiline roll
Suur keha ja lennuvõimetus viitavad sellele, et Gastornis oli maaeluline ja tõenäoliselt aeglase liikumisega. Tugev kehaehitus ja suur nokk võisid sobida territoriaalse käitumiseks või kaitseks röövloomade eest. Nende olemasolu varajases paleotroopilises metsastikus mõjutas ilmselt kohalikke taimekooslusi ja seemnete laialikandumist, mistõttu nad võisid mängida olulist rolli oma ökososüsteemides.
Kokkuvõtvalt on Gastornis huvipakkuv näide varajastest suurtest lennuvõimetutest lindudest, kelle täpset eluviisi vaadeldakse endiselt aktiivselt ning mille fossiilid annavad väärtuslikku infot Maa varasemate ökosüsteemide kohta.
Kirjeldus
Gastornis parisiensis oli keskmiselt 1,75 meetri pikkune, kuid suured isendid kasvasid kuni 2 meetri kõrguseks. Gastornis'il oli tohutu suur nokk, millel oli kergelt konksuline tipp, mis võib viidata sellele, et ta oli lihasööja. Gastornisel olid suured ja võimsad jalad. Tal olid suured jalad, millel olid väikesed küünised. Fossiilsed jalajäljed viitavad sellele, et ta oli taimtoiduline.
Paleobioloogia
Jaotus
Kuigi Põhja-Ameerika ja Euroopa olid kriidiajastu lõpuks lahutatud, pidi kusagil olema ikka veel maismaapiir. Seda seetõttu, et Euroopa ja Põhja-Ameerika diatriidid olid nii sarnased. Paleotseenis ja eotseenis esinevad mõlemal pool (praegust) Põhja-Atlandi ookeani ka teised lindude ja imetajate perekonnad. See on tõendiks, et Euroopa ja Põhja-Ameerika olid kunagi osalt kainosoikumi alguses kuiva maaga ühendatud.
Paleoökoloogia
Omal ajal oli Gastornis'e elupaigas tihe mets ja niiske kuni kuiv subtroopiline või isegi troopiline kliima. Põhja-Ameerika ja Euroopa olid veel üsna lähedal ning Gröönimaa oli tõenäoliselt kaetud lopsaka metsa- ja rohumaaga. Ainult kitsad, maksimaalselt mõne 100 km pikkused väinad oleksid takistanud Gastornis'e esivanemate maismaale levikut. Põhja-Ameerika maa oli ühendatud. Nende Euroopa levila oli saarestik, kus Alpid olid üles ehitatud ja merepinna tase oli paleotseenis ja eotseenis kõrge. Geograafiliselt oli see ligikaudu sarnane tänapäeva Indoneesiaga.
Gastornis on kujutatud röövloomana. Mõned kahtlevad siiski, kas lind oli piisavalt osav, et püüda kiiresti liikuvat saaki, ja kahtlevad ka selles, kas nokk oli sobiv lihasöömiseks. Võimalik, et Gastornis oli varitsusjahtija või kasutas saagi jälitamiseks või varitsemiseks varitsusjahi meetodeid. Kui Gastornis oli kiskja, oleks tal olnud vaja mingeid vahendeid saagi küttimiseks läbi tiheda metsa.
Teise võimalusena võisid nad olla peamiselt aadrilõikajad, kõik- või isegi taimtoidulised. Gastornis'e suur nokk oleks sobinud seemnete purustamiseks ja taimede maharaiumiseks. Kuid puhtalt taimetoiduks tundub see olevat liiga tugev. Sõltumata sellest, mida need linnud sõid, võis nokk olla kasutusel ka sotsiaalseks näitamiseks - selle olemasolu kõigil teadaolevatel fossiilidel räägib selle vastu, et nokk oli seksuaalse näitamise roll. Need vastuolulised hüpoteesid, mida ei saa tõendite põhjal lahutada, muudavad Gastornis'e paleobioloogia ebaselgeks.
Sarnased hiigellinnud kainosoikumis olid Lõuna-Ameerika hirmulinnud (phorusrhacid) ja Austraalia mihirungid (Dromornis). Esimesed olid kindlasti lihasööjad ja viimaseid kahtlustatakse samuti röövloomadena. Teisalt toituvad rotiidid, meie aja lennuvõimetud hiigellinnud, taimedest, väikestest selgroogsetest ja selgrootutest.
Gastornis olid paleogeeni ajal ühed suurimad, kui mitte suurimad elusolevad linnud. Neil oli vähe looduslikke vaenlasi ja tõsiseid konkurente. Kui need suured linnud olid aktiivsed jahimehed, siis pidid nad olema olulised tippkiskjad, kes domineerisid Põhja-Ameerika ja Euroopa metsaökosüsteemides kuni eotseeni keskpaigani.
Eotseeni keskel tekkisid Euraasias ja Põhja-Ameerikas suured kreodontide ja mesonyhide röövloomad. Nende uute kiskjate ilmumine langeb kokku Gastornis'e ja tema sugulaste hääbumisega. See oli tõenäoliselt tingitud imetajatest kiskjate suurenenud kalduvusest küttida üheskoos (eriti hyaena-taoliste kreodontide puhul). Me ei tea ühtegi lindu, mis oleks kaalunud rohkem kui pool tonni. Võib-olla ei saanud nad areneda suuremaks. Kui see on nii, siis ei saaks nad konkureerida pelgalt mahuga, nagu imetajad sageli suudavad.
Gastornis skelett
Gastornis kolju.
Jälgfossiilid
Hispaania hilispaleotseeni ja Prantsusmaa varaseotseeni ladestikes on Provence'is üles leitud suurte munade koorekihi fragmente. Need on arvatavasti Gastornis'e omad.
Mõned neist fragmentidest olid piisavalt täielikud, et rekonstrueerida 24 x 10 cm (umbes 9,5 x 4 tolli) suurused ja 2,3-2,5 mm (0,09-0,1 tolli) paksused kestad. See on umbes poole suurem kui struudimuna ja erineb oma kuju poolest väga palju ümaramatest silerinnaliste lindude munadest.
Suured linnud
- Kassuaar
- Elevandilinnud
- Aepyornis
- Moa
- Dinornis
- Hirmulinnud
- Phorusrhacos
- Brontornis
- Dromornis
Küsimused ja vastused
K: Mis on Gastornis?
V: Gastornis on väljasurev suurte lennuvõimetute lindude sugukond.
K: Millal elas Gastornis?
V: Gastornis elas paleotseeni lõpul ja kainotseeni alguses.
K: Millal avastati esimesed Gastornis'e jäänused?
V: Esimesed Gastornis'e jäänused avastati 19. sajandi keskel.
K: Kes avastas Põhja-Ameerikas Gastornis'e täielikumad kivistised?
V: Kuulus Ameerika paleontoloog Edward Drinker Cope avastas 1870. aastatel Põhja-Ameerikas Gastornis'e täiuslikumad kivistised.
K: Kust on leitud Gastornis'e fossiilseid jäänuseid?
V: Gastornis'e fossiilseid jäänuseid on leitud nii Lääne- ja Kesk-Euroopast (Inglismaa, Belgia, Prantsusmaa ja Saksamaa) kui ka Põhja-Ameerikast.
K: Mis on Gastornis'e eluviisi osas vaieldav?
V: Gastornis'e eluviis on vaieldav.
K: Kas Gastornis on lennuvõimetu lind?
V: Jah, Gastornis on suur lennuvõimetu lind.
Otsige