Gastornis, varem tuntud kui Diatryma, on välja surnud suurte lennuvõimetute lindude perekond. Need linnud elasid paleotseeni lõpus ja kainotseeni alguses, umbkaudu 56–50 miljonit aastat tagasi. Esimesed jäänused avastati 19. sajandi keskel ning alates sellest on leitud hulgaliselt fragmente, mis on aidanud paremini mõista nende morfoloogiat ja levikut.
Välimus ja suurus
Gastornised olid massiivse kehaehitusega, 1,5–2 meetri kõrgused ja raskemad kui enamik kaasaegseid linde. Neil olid tugev luustik, jämedad jalaluud ja lühikesed tiivad, mis kinnitavad lennuvõimetust. Pea ja nokk olid eriti võimsad: nokk oli jäme ja kaarjas, mis viitab tugevale lõuavõimsusele. Puuduvad selged luustikulised tunnused, mis oleks viidanud lennuvõimele.
Levinud ja fossiilid
Gastornise fossiilseid jäänuseid on leitud nii Lääne- ja Kesk-Euroopast (Inglismaa, Belgia, Prantsusmaa ja Saksamaa) kui ka Põhja-Ameerikast. Kirjeldatud on mitmeid liike; Euroopa fossiilid on eriti tuntud Prantsusmaalt, kus leidusid ka hästi säilinud koljumurded ja muud jäänused.
Ajalugu ja teaduslikud avastused
1870. aastatel avastas kuulus ameerika paleontoloog Edward Drinker Cope Põhja-Ameerikas teise, täiuslikuma fossiilide kogumi ja nimetas selle Diatrymaks. Sellised varajased avastused aitasid kujundada pildi Gastornise suurusest ja kujust, kuid taksonoomia ja nimetused on ajas muutunud, mistõttu tänapäeval kasutatakse sagedasti nime Gastornis.
Eluviis ja toitumine
Gastornise eluviis on vaieldav — traditsiooniliselt on teda kujutatud suure kiskjana, kes saagiks püüdis väiksemaid imetajaid ja teisi linde. Selle väite aluseks on suur ja tugev nokk ning jämedad jalad. Kuid uuemad uuringud, sh stabiilsete isotopide analüüs ja anatoomilised võrdlused, on näidanud, et paljud tunnused võivad viidata pigem taimtoidulisele või segatoidulisele eluviisile: tugev nokk sobib hästi paksude taimsete osade purustamiseks, samuti seemnete ja viljade töötlemiseks. Seega on tänase seisukoha järgi kõige tõenäolisem, et Gastornis oli peamiselt taimtoiduline või üldine seadejaotaja, kuigi mõningane liha tarbimine ei ole lõplikult välistatud.
Käitumine ja ökoloogiline roll
Suur keha ja lennuvõimetus viitavad sellele, et Gastornis oli maaeluline ja tõenäoliselt aeglase liikumisega. Tugev kehaehitus ja suur nokk võisid sobida territoriaalse käitumiseks või kaitseks röövloomade eest. Nende olemasolu varajases paleotroopilises metsastikus mõjutas ilmselt kohalikke taimekooslusi ja seemnete laialikandumist, mistõttu nad võisid mängida olulist rolli oma ökososüsteemides.
Kokkuvõtvalt on Gastornis huvipakkuv näide varajastest suurtest lennuvõimetutest lindudest, kelle täpset eluviisi vaadeldakse endiselt aktiivselt ning mille fossiilid annavad väärtuslikku infot Maa varasemate ökosüsteemide kohta.
