Phorusrhacidae (hirmulinnud) definitsioon, omadused ja ajalugu

Hirmulinnud, perekond Phorusrhacidae, olid suured lihasööjad ja lennuvõimetud linnud. Kuigi originaaltekstis on jäetud linki sõnaga "perekond", tuleb märkida, et Phorusrhacidae on taksonoomiliselt sugukond (familia), kuhu kuulub mitu perekonda ja liike. Need linnud valitsesid paljudes Lõuna‑Ameerika ökosüsteemides kainosoikumi jooksul (ligikaudu 62–2 miljonit aastat tagasi) ning moodustasid sageli tipptasemel maismaakiskjaid. Enamik liike oli pikkusega hinnanguliselt 1–3 meetrit.

Morfoloogia ja elukäitumine

Phorusrhacidae olid selgelt kohastunud maismaaks: pikkade, tugevate jalgadega ja lühendatud tiibadega. Neil oli väga mahukas, konksukujuline nokk ja tugev kael — kombineeritud anatoomia sobis suure jõuga löögiks, lõikamiseks ja luude murdmiseks. Kuigi nende täpne toitumisviis oli liikide lõikes erinev, arvatakse, et suuremad liigid püüdsid ja tappisid elusat saaki (nt väiksemaid imetajaid ja muid loomi) ning võisid vahel toituda ka röövlina või saakloomade varitsejatena. Phorusrhacidae jalad olid mõeldud kiireks jooksmiseks ja suurtel liikidel hinnatakse maksimaalset liikumiskiirust ligikaudu 40–50 km/h (hinnangud varieeruvad sõltuvalt liigi suurusest ja anatoomiast).

Levik ja ajalooline taust

Nad olid peamiselt Lõuna‑Ameerika rändelised ja seal väga edukad, kuid mõne liigi puhul on leide ka teistest piirkondadest. Titanis walleri, üks suurematest liikidest, on teadaolevalt leitud Põhja-Ameerikas (nt Texases ja Floridas). Seega on phorusrhacid üks näide Lõuna‑Ameerikast pärit suurte röövloomade levikust põhja poole suure Ameerika vahetuse ajal. See vahetus toimus pärast Panamaharu (Panama maasild) tekke tõttu ja toimub umbes 3 miljonit aastat tagasi, mis võimaldas paljudel loomagruppidel rännata kontinendi vahel.

Tuntud fossiilid ja uuringud

2006. aastal kirjeldati Patagoonias leitud uue liigi Kelenken guillermoi fossiili, mis dateerub umbes 15 miljonit aastat tagusest miotseeni ajast. Selle liigi kolju on hinnanguliselt umbes 71 cm pikk (peaaegu terve kolju säilumine on väga haruldane) ja nokk umbes 46 cm pikk, selge konksuga, mis meenutab kogu ulatuses jõulist röövlinnunokka. Sellised leiud on näidanud, et mõned phorusrhacide liigid olid väga massiivse koljuga ja suutnud toitu läbitorkavate, murdvate löökidega töödelda.

Discovery Channeli ja teiste teadusgruppide teostatud simulatsioonid ja katsed (sh pneumaatilised mudelid) on näidanud, et suuremate liikide nokk ja kael olid võimelised tekitama piisavat jõudu suurema looma vigastamiseks või kolju purustamiseks. Siiski on nende täpne eelistus‑ ja saakstrateegia endiselt uurimise all: mõned teadlased rõhutavad löögi‑ja piiksumisvõimet (nokk kui peamine relv), teised rõhutavad kiirust ja suure keha abi saagi kiireks alistamiseks. Erinevalt röövlinnustest (nt kotkad) ei näita phorusrhacide jalgade morpholoogia tugevaid haaravaid taldseid — nende jalgade peamine funktsioon oli ilmselt kiire liikumine, mitte haardumine ja tapmine sama moodi kui röövlindudel.

Taksonoomia ja sugulussidemed

Phorusrhacidae paigutatakse tavaliselt Cariamiformes‑rühma sisse ning nende lähimad elusolevad sugulased on Lõuna‑Ameerikas elavad seriema‑liigid (Cariamidae). Perekonnasisene ja perekondadevaheline liigitus on keeruline ning uued leiud ja filogeneetilised uuringud täpsustavad pidevalt nende sugulus suhteid teiste lindude rühmadega.

Phorusrhacide mitmekesisus ulatus väiksematest, umbes inimkõrgusest (või väiksemate) liikidest kuni väga suurte (kuni ~3 m kõrguste või pikkusega) liikideni. Enamik kirjeldatud liikidest olid siiski mõõdukalt suured; väiksemad liigid võisid olla agressiivsemad väiksema saagi suhtes, kuid suured liigid täitsid sageli tipptasemel kiskja rolli oma elupaikades, eriti miotseeni ajal.

Tuntud perekonnad:

• Phorusrhacos – üks varasemaid ja tuntumaid Lõuna‑Ameerika liike (sageli suure keha ja võimsa nokaga);
• Titanis – liigiga Titanis walleri, leitud ka Põhja‑Ameerikast, seotud suure Ameerika vahetusega;
• Kelenken – tuntud eriti suure kolju ja noka poolest (kirjeldatud 2006. aastal Patagooniast);
• Andalgalornis – miotseeni liigid, mille anatoomia viitab löögi‑ ja purustusvõimele;
• Devincenzia – suur Lõuna‑Ameerika vorm;
• Psilopterus – väiksemad ja kergemad phorusrhacid, tõenäoliselt agilsemad ning väiksema saagiga;
• Patagornis – veel üks Lõuna‑Ameerika vorm, kes jagas elupaiku teiste phorusrhacidega;
• Brontornis – suure keha tõttu tihti seotud phorusrhacidena, kuid selle täpne klassifikatsioon on teadlaskonnas vaidluse objektiks.

Phorusrhacide uurimine tugineb valdavalt fragmentaarsetele fossiilidele (luudele ja koljudele), mistõttu iga uus leid võib oluliselt muuta arusaama nende eluviisist, suurusest ja levikust. Nad on jäänud üheks intrigeerivamaks näiteks sellest, kuidas maismaakiskjad võivad arendada erilisi anatoomilisi lahendusi, mis erinevad väga tuntud rööv‑lindude ja imetajate strateegiatest.

Küsimused ja vastused

K: Mis on hirmulind?

K: Kui pikad olid hirmulinnud?

K: Kust on leitud terrorilindude fossiile?

K: Milline oli suurim kunagi leitud linnukall?

K: Kui kiiresti võisid hirmulinnud joosta?

K: Milline relv oli neil?

Otsing