Edward Drinker Cope

Varajane elu

Cope oli Alfred ja Hanna Cope'i esimene poeg. Tema isa oli tõsine kveeker ja juhtis oma isa Thomas P. Cope'i poolt alustatud laevandusettevõtet. Äri alustati 1821. aastal. Tema vanemad viisid teda aedadesse, muuseumidesse ja loomaaedadesse. Nad õpetasid teda lugema ja kirjutama ning joonistama.

Ta hakkas koolis käima, kui ta oli 9-aastane. Kui ta oli 12-aastane, saatsid vanemad ta kveekerite internaatkooli. 15-aastaselt õppis ta bioloogiat (loodusteadust) ja käis sageli Philadelphias Loodusteaduste Akadeemias. Neil oli loodusajaloo muuseum.

Tema kirjad koju näitavad, et ta tundis, et talutöö ei ole tema jaoks. ^p15 Cope'i isa sundis teda 14- ja 15-aastasena suveks talutööle minema. Kui ta oli 16-aastane, ei saadetud teda enam internaatkooli, sest isa tahtis, et temast saaks põllumees. ^p100 Tema isa tahtis, et ta saaks rohkem liikuda, ja ostis talle talu. Cope rentis maad põllumeestele ja töötas taludes.

Kui ta oli 18-aastane, hakkas ta osalise tööajaga tööle Loodusteaduste Akadeemias. Ta võttis kursusi. Tema isa maksis nende eest. Tema isa ütles siiski, et ta peaks talumajapidamist pidama. Kuni 23-aastaseks saamiseni ütles ta oma kirjades isale pidevalt, et ta ei taha olla põllumees ja et ta tahab olla teadlane. ^p100

Ta töötas kaks aastat Loodusteaduste Akadeemias ja sai selle liikmeks. ^{lk 21} Ta pidi mõnikord külastama Smithsonian Institutioni, kus ta kohtus Spencer Bairdiga, kes teadis kõike kaladest ja lindudest. ^{lk 107} Ta liitus ka Ameerika Filosoofilise Seltsiga. Akadeemia ja selts andsid välja ajakirju ja nad võtsid tema artikleid vastu.

1861. aastal, kui ta oli 21-aastane, kirjutas ta salamandrite liigitamisest. Salamander on kahepaiksed. ^p835 Seejärel võttis ta Pennsylvania ülikooli kuulsa õpetaja juures võrdleva anatoomia kursuse. Seejärel küsis Cope oma isalt, kas ta võiks õppida saksa ja prantsuse keelt, et ta saaks lugeda saksa ja prantsuse keeles teadusraamatuid ja romaane. ^lk101

Euroopa reisid

Ameerika kodusõja alguses püüdis Cope saada tööd välihaiglas. Siis, kui ta oli 22-aastane, tahtis ta kuidagi aidata vabastatud mustanahalisi. Sel aastal, 1863, läksid ta ja tema kihlatu lahku ja ta oli kurb. Ta läks Iirimaale, Inglismaale ja Euroopasse. Oma reisi ajal kohtus ta kuulsate teadlastega. ^{lk 26-30}

Saksamaal olles kohtus ta esimest korda oma rivaali, teadlase Othniel Charles Marshiga. ^11. veebruaril 1864 kirjutas ta oma isale: "Ma jõuan koju õigeaegselt, et ... ... saada kätte uue sissekutsega. Ma ei kahetse seda . . . teatud isikud . . oleksid piisavalt alandlikud, et öelda, et ma läksin Euroopasse, et vältida sõda". ^p138

Lehekülg Cope'i päevikust, kus ta oli 7-aastane ja kus ta kirjeldab merereisi Bostonisse.

Varajane karjäär

Cope'i tagasipöördumine Philadelphiasse toimus enne kodusõja lõppu. Ta abiellus oma tuttava kveekeritüdrukuga Annie Pimiga. Naine elas talus ja pulmad peeti tema majas.

Cope kirjutas töid kaladest, vaaladest ja ühe fossiilse konna saba kohta. ^p835 Cope'i isa andis raha väikesele kveekerite kolledžile nimega Haverfordi kolledž. Kolledž andis Cope'ile aukodaniku kraadi ja palkas ta zooloogiat õpetama. ^lk48

Cope käis Ameerika lääneosas teaduslikel reisidel ning kirjutas nende reiside ajal kirju oma vanematele ning oma naisele ja tütrele. Ta ütles oma isale, et õpetamine võtab tema ajast liiga palju aega, et ta saaks teha teaduslikke avastusi. ^p143/6 Ta loobus oma tööst kolledžis. Seejärel kolis ta koos oma naise ja tütrega Haddonfieldi, et olla lähemal New Jersey lääneosas asuvatele fossiilide leiukohtadele.

New Jersey osariigis Haddonfieldis olid marlpitsid, kus William Foulke avastas 1858. aastal dinosauruse skeleti, mille dr Leidy Philadelphia Loodusteaduste Akadeemiast nimetas Hadrosaurus foulkii. ^{lk 151/8} Cope leidis sealsetest marlpitsidest veel rohkem fossiile. Näiteks kirjeldas ta 1868. aastal Elasmosaurusplatyurus ja Laelaps. Edward Cope käis ka ekspeditsioonidel koobastes; viimane koobas, mida ta külastas, oli Wyandotte'i koobas Indianas 1871. aastal. ^p151/5

Kveeker kirjutas oma 30ndates eluaastates palju teaduslikke töid, mis avaldati. Charles Sternberg ütles, et Kansase fossiiliväljadel oli Cope'il "raske õudusunenägu ... iga loom, kelle jälgi me päeval leidsime, mängis temaga öösel ... mõnikord kaotas ta pool ööd selles kurnavas unes". ^lk167.

Cope otsis fossiile ka Ameerika Ühendriikide lääneosas. Aastal 1872 uuris ta eotseeni kivimeid. Need kivimid olid 55-38 miljoni aasta vanused. Sel aastal töötas ta liiga palju ja sai kokkuvarisemise. ^p583 1873. aastal uuris ta Colorado kirdeosa Titanothere kihistuid (kihistuid). Titanothere oli suur väljasurev taimtoiduline loom. ^p183/194

Wheeler Survey

1874. aastal osales Cope vabatahtlikuna Wheeler Survey'is. Neid geoloogilisi kaardistamisreise juhtis George Montague Wheeler. Nad kaardistasid Ameerika Ühendriikide osa lääne pool 100. meridiaani. ^p200 100. meridiaan lääne pool on piir Ameerika Ühendriikide kuiva lääne ja vihmase ida vahel.

1874. aastal avastas Cope Wheeler Survey'i käigus New Mexicos Puerco formatsiooni. ^p200 Puerco formatsioon oli 500 jala paksune pehme kivimi kiht piki Puerco jõe ülemjooksu Cuba lähedal New Mexicos. See oli roheline ja must mergel (mis sisaldas väetiste valmistamiseks kasutatavaid kemikaale). Hiljem leidis keegi fossiile sealt lääne pool, teises maakonnas asuvast sarnasest formatsioonist. Cope ütles, et need fossiilid olid justkui pärit tema Puerco formatsioonist, mille ta avastas. Tema kalju võis olla jõe poolt pika aja jooksul välja kaevatud ja see nägi välja, nagu oleks see seal kaua aega olnud. See oli midagi sellist, mida tema tuttavad teadlased enne teda näinud ei olnud. Wheeleri uuringu osana sai ta kommisjonides sisse osta. Ta sai oma leiu avaldada uuringu aruannetes. Ühele uuringu reisile võttis ta kaasa oma naise ja tütre, üürides neile maja. Vabatahtlikuna maksis ta ise kinni. ^p63

Sõltumatus

Kui Cope oli 35-aastane, suri tema isa, jättes talle veerand miljonit dollarit. ^p837 Järgmisel aastal, 1876, kolis Cope oma naise ja tütrega oma majast õunaaia ääres Haddonfieldis, New Jersey's, tagasi Philadelphiasse, Pennsylvaniasse - seekord linnas asuvasse ridaelamusse. Ta ostis kaks korterit ja kasutas kõrval asuvat korterit oma fossiilikollektsiooni paleolaborina. Ta lõpetas välitööde tegemise, et jõuda oma kirjatööga järele. Ta palkas meeskondi, kes otsisid tema jaoks fossiile. Ja ta aitas Philadelphias toimuval sajandivahetusel korraldada fossiilide väljapanekut. 1877. aastal suutis ta osta poole ajakirja American Naturalist.

Ta avaldas dokumendid nii kiiresti, et tema rivaal, professor Marsh, kahtles, millal Cope'i fossiilid leiti. 1878. aasta augustis, kui ta oli 38-aastane, sõitis Cope Briti saartele, et osaleda Iirimaal Dublinis toimuval teaduskonverentsil. Seejärel purjetas ta Prantsusmaale, et osaleda seal kahepäevasel teaduskonverentsil. Ühel kongressil otsustas ta osta mõned karbid Argentina fossiile, võib-olla Philadelphia muuseumi jaoks.

Kui Cope tagasi tuli, ootas teda kaks aastat kestnud kollektsioneerimine tema mehe Lucas'i poolt. Selle hulgas oli ka sauropood Camarasaurus. ^p42

Cope'i ridaelamud Pine Streetil, üks neist kasutati kontorina.


Camarasaurus , Colorado ja Utah'i ülemisest juraajast. See on kõige tavalisem Põhja-Ameerikas leitud sauropoodide fossiil.

Luusõjad

Cope tutvustas oma (toonast) sõpra Marshi mergelkaevu omanikule Albert Vorheesile, kui nad kahekesi külastasid seda paika. Hiljem avastas ta, et Marsh oli läinud Cope'i selja taha ja sõlmis Vorheesiga eraviisilise kokkuleppe: kõik fossiilid, mida Vorheesi mehed leidsid, saadeti Marshile New Havenisse tagasi. ^{lk 35}.

1868. aastal ütles professor Marsh, et Cope pani dinosauruse kolju sabasse. See oli Elasmosaurus, pika kaelaga plesiosaurus. Selgus, et Marshil oli õigus ja Cope oli alandatud.

See vaen kestis Cope'i ülejäänud elu. Mõlemad muutusid vähem jõukaks, püüdes hoida teise mehi fossiilide kaevamise eest. Kumbki kritiseeris New York Heraldis teise tööd. Teinekord üritas Marsh takistada Cope'ile tema artiklite ja raamatute avaldamist, mistõttu Cope palkas Marshi juurest ära kaks fossiilide otsijat. ^lk257

1889. aastal lõpetas USA Geoloogiakeskus Cope'ile toetuste andmise. Marsh veenis John Wesley Powelli, et ta paluks Cope'il anda Survey'ile Cope'i 1874. aastal leitud isendid. ^{p233/7 249} Cope ei tahtnud anda kivistisi Survey'ile, sest kui ta neid leidis, oli ta vabatahtlik, kes maksis ise oma raha. Niisiis pöördus ta New York Heraldi poole. ^p245/9 Esimene artikkel ilmus 12. jaanuaril 1890. aastal. Cope ütles, et Marsh alatas oma töötajatele ja ütles, et osa sellest, mida Marsh kirjutas, olid tegelikult teiste kirjutatud. Samuti ütles ta, et Powell kulutab maksuraha valesti ja on teinud vigu fossiilide klassifitseerimisel. ^lk404 Hiljem anti teises artiklis oma pool lugu. ^lk206 Artiklite tulemusena kaotas Survey fossiilide leidmise rahastuse. Marsh vallandati Survey'st. Ja Cope oleks peaaegu vallandatud Pennsylvania ülikoolist. ^p329/334 Cope imestas, et inimesed pidasid teda "valetajaks . . keda ajendavad armukadedus ja pettumus". Ta tundus kahetsevat, et Marsh vallandati, kirjutades paleontoloog Henry Osbornile: "Ma arvan, et Marsh on Monoclonius sphenocerus'e sarvedele torgatud. ^p408

Sellel joonisel on suur plesiosaurus Elasmosaurus alumisel esiplaanil. Tema pea oli Cope'i poolt ekslikult paigutatud "lühikese otsa" peale, mida nüüd tuntakse kui saba...


Monoclonius

Hilisemad aastad

1882. aastal kirjutas Cope artikli fossiilse pelycosauruse Edaphosaurus kohta. See nägi välja nagu sisalik, kellel oli selja ääres suur uime. 1886. aastal vallandas professor Cope oma fossiilikaevajad ja hakkas osa oma suurest fossiilikogust muuseumidele müüma. Samuti kirjutas ta sel aastal veel nelikümmend teaduslikku aruannet oma leidude kohta. ^lk242

1889. aastal teatas ta Coelophysis'est, sihvakast dinosaurusest, mis pärineb ülemisest triasist. See väike lihasööja on üks varaseimaid leitud dinosaurusi. Samal aastal sai ta Pennsylvania ülikooli zooloogiaprofessoriks eelmisel aastal surnud Joseph Leidy asemel.

1892. aastal sai Cope (siis 52-aastane) Texas Geological Survey'lt kuluraha välitöödeks. Tänu paranenud rahalistele vahenditele sai ta avaldada mahuka teose Põhja-Ameerika Batrachians of North America, mis oli kõige üksikasjalikum teos mandri konnade ja kahepaiksete kohta,^lk350 ja 1115-leheküljelise teose The Crocodilians, Lizards and Snakes of North America.

1890. aastatel suurenes tema avaldamismäär keskmiselt 43 artiklini aastas. ^p350 Tema viimane ekspeditsioon läände toimus 1894. aastal, kui ta otsis Lõuna-Dakotas dinosaurusi ja külastas vaatamisväärsusi Texases ja Oklahomas.

1895. aastal palkas Cope uuesti Sternbergi, kes teadis tema dinosaurustega seotud õudusunenägudest, et otsida tema jaoks fossiile. ^p358

Cope müüs fossiile muuseumidele. Näiteks 1895. aastal ostis Ameerika Loodusajaloo Muuseum New Yorgis tema umbes 10 000 fossiilsest imetajast koosneva kollektsiooni.

Cope müüs veel kolm kollektsiooni 29 000 dollari eest. Kuigi tema kollektsioon sisaldas siiski üle 13 000 isendi, oli Cope'i fossiilivaramu palju väiksem kui Marsi kollektsioon, mille väärtus oli üle miljoni dollari.

Cope'i surm

1896. aastal haigestus Cope ja suri 12. aprillil 1897. aastal. Tema sõbrad rääkisid, kuidas nad teda mäletasid. Seejärel toimus tema testamendi lugemine. Ajakirjas American Journal of Science ilmus Cope'i kohta järelhüüd. The Naturalistis oli pikem. Ja National Academy of Sciences'i ajakirjas oli üks aastaid hiljem.

Edaphosaurus


Kaks Coelophysis'e eksemplari, mis on paigaldatud Denveri Loodus- ja Teadusmuuseumis.


Professor E.D. Cope'i uurimus, umbes 1897. aastal.

Cope'i ideed ja iseloom

Edward D. Cope oli kveeker. Tema biograaf Henry Osborn kirjutas: "Kui Edward... (oli) kahtlusi... Piiblis... ei (rääkinud) ta neid oma kirjades oma perekonnale, kuid ei saa olla kahtlust... et ta jagas tolleaegset intellektuaalset rahutust". Cope oli konservatiivne naiste töötamise või hääletamise suhtes. Ta arvas, et abikaasa peaks suutma oma naise eest hoolitseda ja et abielunaine peaks hääletama samamoodi nagu tema abikaasa. ^lk176

Teda mäletatakse, et talle ei meeldinud neegrite aktsent ja ta uskus, et kui "rass ei ole valge, siis on ta loomult ahvilisem". ^{p26, 169, 176}

Kuigi tema tütar Julia põletas paljud tema isiklikud paberid, on paljud tema sõbrad temast kirjutanud. Charles R. Knight, endine sõber, ütles, et Cope'i keelekasutus oli nii räpane, et "Cope'i hiilgeajal ei olnud ükski naine temast viie miili raadiuses turvaline". ^lk109

Inimesed ütlesid, et Cope oli väga energiline ja aktiivne ning alati huvitav, lahke ja abivalmis. Teised ütlesid, et ta oli temperamentne ja ütlesid, et ta oli "sõjakas paleontoloog". Mõned ütlevad, et ta oli hästi meeldiv nende seas, kes elasid tema ajal. ^p202

Arvamused evolutsiooni kohta

Cope ütles, et Charles Darwini raamatus "The Voyage of the Beagle" on "liiga palju geoloogiat".

Oma elu jooksul muutusid Cope'i vaated evolutsioonile. ^p250 Tema esialgne seisukoht, mida ta kirjeldas oma teoses "Sugukondade tekkimine" (1868), oli, et kuigi Darwini looduslik valik võib mõjutada organismide pindmiste tunnuste säilimist, ei saa looduslik valik üksi seletada sugukondade teket.

Cope'i uskumused muutusid üha enam rõhuasetusega pidevale ja utilitaarsele evolutsioonile, milles Looja on vähem osalenud. ^p259 Temast sai üks neolamarckistliku koolkonna rajajaid, mille kohaselt võib indiviid oma elu jooksul omandatud tunnuseid järglastele edasi anda. Kuigi see seisukoht on osutunud ebaõigeks, oli see Cope'i ajal paleontoloogide seas levinud. ^p68 1887. aastal avaldas Cope oma "Origin of the Fittest: Esseed evolutsioonist", kus ta kirjeldas üksikasjalikult oma seisukohti sel teemal. Ta uskus kindlalt kasutamise ja mittekasutamise seadusesse - et indiviid eelistab aja jooksul aeglaselt üht anatoomilist kehaosa nii palju, et see muutub aja jooksul põlvkondade kaupa tugevamaks ja suuremaks. See teooria ebaõnnestub, sest kasutamine ja mittekasutamine ei mõjuta sugurakkude geneetilist koodi, mis sai selgeks põlvkondade jooksul pärast tema surma.

Cope on pildi keskel. Pilt on tehtud 1896. aasta Ameerika Teaduse Edendamise Assotsiatsiooni kohtumisel Buffalos. p830