Mis olid luusõjad?

Luusõdade periood viitab intensiivsele fossiilide otsimisele ja teaduslikule rivaalitsemisele Ameerika Ühendriikides 19. sajandi lõpus. Suurem osa tegevusest toimus Colorados, Nebraskas ja Wyomingis, kus pinnal paljastuvad settekivimid ja rikkalikud luukihid pakkusid erakordset saaki paleontoloogidele ja fossiiliküttidele.

Peategelased ja taust

Põhikonflikti keskmes olid Edward Drinker Cope'i (esindatud Philadelphia loodusteaduste akadeemia kaudu) ja Othniel Charles Marshi (tegutses Yale'i Peabody loodusmuuseumi toetusel). Mõlemad olid oma aja tuntud paleontoloogid, kes püüdsid saada võimalikult palju uusi fossiile, uusi liike ja teaduslikku auhinda.

Konflikti kulg ja kasutatud võtted

Aastatel 1877–1892 kasvas vaen peaaegu isiklikuks sõjaks. Cope ja Marsh ei piirdunud vaid teadusliku konkurentsiga: mõlema poole tegevuses oli ka ebaeetilisi ja sageli ebaseaduslikke võtteid. Nad kasutasid altkäemaksu, toime pandi vargusi ning mõnikord hävitati luid, et takistada vastast potentsiaalsete leidude kasutamises. Lisaks rünnati üksteist avalikes ja teaduslikes väljaannetes, et õõnestada teise mainet ja rahastust.

Praktilises plaanis tähendas see sageli suurtest rahasummadest loobumist ekspeditsioonide rahastamiseks, fossiiliküttide palkamist, rongitööliste ja kohalike maksustamist või altkäemaksu maksmist kohalikule tööjõule. Mõnikord kasutati mäetöid ja lõhkeaineid, et kiirendada väljakaevamisi või eemaldada konkurendi ligipääsu leidudele.

Avastused ja teaduslik panus

Hoolimata eetilistest probleemidest oli mõlema teadlase panus paleontoloogiasse märkimisväärne. Nende ühised ja eraldi ekspeditsioonid tõid kaasa hulgaliselt uusi materjale: kokku kirjeldasid nad umbes 142 uut dinosauruse liiki. Tänapäeva taksonoomia järgi on neist nimedest alles umbes 32, sest hilisemad ülevaated on liigid kas ümber määranud, liitnud või tunnistanud dubleetideks.

Paljud leiud moodustasid aluse edasiseks uurimiseks, kuid konfliktide tõttu jäi suur osa materjalist organiseerimata: pärast mõlema teadlase surma leiti hulgaliselt kaste avamata fossiilidega.

Olulised leiukohad

Cope ja Marsh avastasid koos mitmeid Põhja-Ameerika tuntumaid fossiilikohti, sh kuulusid leiukohad Como Bluffis ja laiemalt Morrisoni formatsiooni. Morrisoni formatsioon, mis hõlmab arvestatavat osa lääne Ameerikast (selle ulatus ulatub kuni 13 osariiki), on siiani üks peamisi kohti dinosauruste fossiilide otsimiseks, aina kus see pinnale tuleb.

Tagajärjed ja pärand

Luusõjad laienesid väljaspool akadeemilist maailma: need äratasid avalikkuse huvi eelajaloolise elu ja dinosauruste vastu ning kiirendasid edasisi väljakaevamisi ja muuseumikogude kasvu Põhja-Ameerikas. Samuti on sellest perioodist kirjutatud mitmeid ajaloolisi uurimusi ja ka ilukirjanduslikke teoseid, mis kujutavad nii teaduslikku avastamist kui ka inimlikku tragöödiat ja eetikaküsimusi.

Kuigi Cope'i ja Marshi vaen jättis ka varjatud negatiivse pärandi — rahalised kahjud, kahjustatud reputatsioon ja teadusliku koostöö vähenemine —, on lõpptulemus siiski aidanud laiemalt mõista eelajaloolist elu ning loonud aluse 20. sajandi paleontoloogiale ja muuseumitööle. Nende loodud kogud ja kirjeldused jäävad endiselt kasutatavateks lähteandmeteks, mida uurijad täiendavad ja korrigeerivad tänapäeva meetoditega.