Edaphosaurus oli pelycosaurus (varajane Synapsida), mis elas hiliskarbonaadi ja varajase permia ajastu jooksul. Ta oli tuntud Dimetrodoni taimtoiduline sugulane. Mõlemal oli seljal suur, soojust reguleeriv puri. Edaphosauruse fossiile on leitud Euroopas ja Põhja-Ameerikas.
Edaphosaurus liikide pikkus ulatus 0,5 meetrist kuni peaaegu 3,5 meetrini ja kaalus üle 300 kilogrammi. Ta oli Dimetrodonist veidi pikem ja kopsakam, kuid sarnaselt oma pelycosauruse sugulastele oli tal väike pea ja pikk saba. Luu- ja lihassüsteemi ehitus viitab pigem aeglasemale, laiapõhjalisele liikumisele kui kiiretele röövloomadele.
Anatoomia ja puri
Edaphosauruse kõige silmatorkavam tunnus oli seljal paiknev puri, mis koosnes pikenenud selgroolülide okastest (neural spines). Erinevalt Dimetrodoni siledatest okastest olid Edaphosauruse okaste peal väiksed kondised sõlmed või tuberkulid, mis andsid purile lainelisema ja robustsema ilme. Purri funktsioon on teadlaste vahel diskuteeritud: tõenäoliselt aitas see nii soojuse reguleerimisel (päikeseküte ja jahutamine), liigikaaslaste äratundmisel kui ka näilisuse suurendamisel väljakuulutustes ja paaritumisel.
Eluviis ja dieet
Edaphosaurus oli põhiliselt taimtoiduline. Selle lõua- ja hambastruktuur oli kohandunud taimse aine töötlemiseks: hambad moodustasid laiemad, lamedamad pinnad, mis sobisid taimse massi purustamiseks ja jahvatamiseks. On oletatud, et ta sõi erinevat maapealset taimestikku, sealhulgas madalat rohtu, lehti ja õrnu varsi. Selle liikide hulgas võis esineda erisusi hammaste kujus, mis peegeldasid eri toitumisharjumusi.
Liigikaaslastega suhtlemise ja paaritumiskäitumise kohta on otseseid fossiilseid tõendeid napp, kuid puri ja kehaehituse variatsioon viitab, et visuaalne signaalimine võis mängida tähtsat rolli. Reproduktiivne käitumine ei ole hästi dokumenteeritud; nagu teistel varajastel selgroogsetel, oletatakse ka muna-, mitte elussünnituslikku paljunemist.
Levimine, fossiilid ja teaduslik tähtsus
Edaphosauruse fossiile on leitud eelkõige Põhja-Ameerika ja Euroopa vanemates kivimites, mis kujutavad tol ajal madalamate tasandike, rannikualade ja jõeharuliste maastike keskkonda. Fossiilide uurimine on aidanud paremini mõista pelycosauruste mitmekesisust, toitumise mitmekülgsust ja puride funktsioonide evolutsiooni.
Ta on oluline taksonoomiline rühm, sest pelycosaurused nagu Edaphosaurus kuuluvad varajaste sünapsidide hulka — rühma, millest sajandite jooksul arenenud mitmed hilisemad sünapsidiliinid ja lõpuks ka imetajad. Uued avastused ja revisjonid taksonoomias aitavad täpsustada liikide arvu, levikut ja ökoloogilist mitmekesisust.
Tulevikus võib täpsem paleobioloogiline analüüs (sh mikrostriatuuride uurimine hammaste pinnal ja puri biomehaanika simulatsioonid) anda uusi teadmisi selle kohta, kuidas Edaphosaurus oma keskkonnas elas ja kuidas tema puri aitas tal keskkonna muutustega toime tulla.
