Söödav tormhiir (Glis glis): bioloogia, ajalugu ja levik Euroopas
Söödav tormhiir (Glis glis) — põhjalik ülevaade bioloogiast, ajaloost ja levikust Euroopas: traditsioonid, populatsioonid, kaitse ja huvitavad faktid.
Söödav tormhiir ehk "rasvane tormhiir" (Glis glis) on väike tormi-sugune imetaja ja ainus tuntud liik perekonnas Glis. Tegemist on varahommikuse ja öise eluviisiga, peamiselt puu peal (arboreaalse) elava närilisega, kes on tuntud oma paksu, pehme karva ja rasvarikaste talvekütuse kogumise poolest.
Bioloogia ja välimus
Söödav tormhiir on keskmise suurusega hiiretaoline loom: keha pikkus tavaliselt 12–18 cm, sabapikkus 8–12 cm ning kehakaal mõnedel isenditel võib küündida 80–150 g-ni sõltuvalt aastaaegadest ja toidukogusest. Karvkate on tihe ja hallikaspruun, kõhu poolelt heledam. Silmatorkav on tema lühike, paks saba ja suuremad silmad ning kõrvad, mis viitavad öisele eluviisile.
Toitumine on üsna mitmekesine: nad söövad pähkleid, seemneid, marju ja vilju, aga võtavad ka putukaid, väiksemaid selgrootuid, linnumune ja mõnikord noori närilisi. Sügisel koguvad nad rasvarikkaid toiduhulki ning võivad talveune ettevalmistuseks teha toidunõlvu. Tormi on tuntud ka pika talveuinaku poolest: paljud populatsioonid uinuvad sügisest kevadeni (sõltuvalt kliimast) ja suudavad talve üle elada ladustatud rasva arvelt.
Paljunemine: pesakondi on tavaliselt 1–2 aastas, pesas sünnib tavaliselt 4–10 poega. Noored saavad iseseisvaks mõne nädala jooksul. Eluiga looduses ulatub tavaliselt mõne aastani, sobivas keskkonnas kuni 6–7 aastat; ülal pidamisel võivad nad elada kauem.
Elupaik ja levik
Söödav tormhiir elab peamiselt heitlus- ja lehtmetsades, parkides, aianduspiirkondades ja vanades viljaaedades. Nad varjavad end puuõõnsustes, vanade tihnikute pesades või inimeste ehitistes (lattides, pööningutel) ning kasutavad sageli ka pesakaste. Looduses on levinud Kesk- ja Kagu-Euroopas ning osa asurkondadest on inimtegevuse kaudu levinud ka mujale.
Artiklis mainitud näitel Inglismaal tõi üks erakollektsioon selle liigi uude piirkonda: ta toodi juhuslikult Inglismaa Tringi linna, kui 1902. aastal põgenes osa Lionel Walter Rothschildi erakollektsioonist. Sellest alates on Briti söögihiirte populatsioon hinnanguliselt umbes 10 000 isendit, paiknedes umbkaudu 200 ruutmiili (520 km2) suuruses kolmnurgas Beaconsfieldi, Aylesbury ja Lutoni vahel. Mõned inimesed peavad neid loomi kahjuriks.
Ajalugu ja inimkasutus
Söödava tormhiire ajalugu inimeste juures on pikk. Muistsed roomlased pidasid ja rasvasid neid toiduks ning elasid nende kasvatamisele pühendatud anumaid ja paake. Rooma ajal kasutasid nad spetsiaalseid hoiustamise savinõusid, mida nimetati gliraria, mis meenutasid mõnevõrra kaasaegseid näriliste pidamiseks mõeldud puure või anumaid. Söömise traditsioon andis ka liigile eesti keelse nime õige osa — nimetus "söödav".
Kirjalikud allikad mainivad tormi kasutamist nii toidu- kui ka karusnaha saamiseks juba keskajal; 13. sajandil (13. sajandil üleskirjutatud dokumentides) mainitakse ka tema rasva kasutamist ravimina. Heades toidutingimustes ja nälja ajal olid need loomad odav valguallikas – näiteks vaesed talupojad sõid talvel torme, kuna need andsid palju energiat ja rasva.
Ka tänapäeval esineb kohalikke toitumistraditsioone: looduses püütud söödavaid rästikuid süüakse mõnes piirkonnas, näiteks Sloveenias, kus söömine ja tormide püüdmine on osa kohalikust traditsioonist.
Suhted inimestega ja õiguslik seisund
Söödav tormhiir võib mõnes kohas muutuda tülikaks — nad tungivad majadesse, rebivad isolatsiooni, närivad juhtmeid ja hoiavad pikki talveunesid pööningutel, mis võib põhjustada kahjustusi. Seetõttu loetakse neid mõnikord kahjuriteks.
Ühendkuningriigis reguleerib nende käsitlemist ja eemaldamist 1981. aasta loodus- ja maastikuseadus; seadus keelab teatud viisil loomade tapmise ja liigi käsitlemise, ning uinaku eemaldamiseks või populatsiooni kontrollimiseks võib sageli vajada luba. Sellised õiguslikud piirangud on loodud, et kaitsta nii loomi kui ka tagada humane hooletus ning vältida ebaseaduslikku käitumist looduses.
Kaitse ja säilimine
Globaalne hindamine näitab, et söödav tormhiir ei ole üldiselt ohustatud ja liigina on seis suhteliselt stabiilne (IUCN punases nimekirjas tavaliselt "Least Concern"). Siiski võivad kohalikud populatsioonid olla mõjutatud elupaikade kadumisest, inimeste tegevusest ja kliimamuutustest. Kassid, pistrikud, rebased, kährikud ja erinevad röövlinnud on nende looduslikud röövloomad.
Kohalikuks probleemiks muutunud populatsioonide puhul on soovitav eelistada elupaigapõhiseid ja geenipüsi toetavaid lahendusi: pesakastide ja elupaikade haldamine, ligipääsu piiramine hoonetele, inimeste teavitamine ja vajadusel reguleeritud ning lubadega kontrollimeetmed.
Tervikuna on Glis glis huvitav näide liigist, millel on nii kultuuriline kui ka loodusteaduslik tähendus: teda on inimeste poolt kasutatud sajandeid toiduks ja materjaliallikaks, samas on tema bioloogia — ööeluline, talveuinakutsev ja puupealne elustiil — teinud temast uurimisväärse liigi paljudes Euroopa riikides.
söödav tormi
Küsimused ja vastused
K: Mis on söödav dormi?
V: Söödav hiireviu on väike hiireviu liik ja ainus liik perekonnast Glis. Teda tuntakse ka paksukojalise nime all ja ta on üks suurimaid söögiussi liike Euroopas.
K: Kuidas kasutasid neid iidsed roomlased?
V: Muistsed roomlased kasvatasid neid söömiseks, tavaliselt suupistetena, mistõttu on selle nimes "söödav".
K: Kus süüakse tänapäevalgi veel metsikuid söödavaid toomingatüükaid?
V: Looduslikke söödavaid tormisi süüakse Sloveenias ikka veel ning nende püüdmine toidu ja karusnaha saamiseks on Sloveenia traditsioon.
K: Kes tõi selle looma Inglismaale?
V: See loom toodi Inglismaale kogemata pärast seda, kui mõned neist põgenesid 1902. aastal Lionel Walter Rothschildi erakogust.
Küsimus: Kui palju on tänapäeval Briti söödavaid tormipealseid?
V: Beaconsfieldi, Aylesbury ja Lutoni vahelises 200 ruutmiili (520 km2) suuruses kolmnurgas elab umbes 10 000 Briti söödavat tormi.
K: Kas mõned inimesed peavad seda looma kahjuriks?
V: Jah, mõned inimesed peavad seda looma kahjuriks. Ühendkuningriigis on olemas seadused, mis ei luba teatavaid viise nende tapmiseks, ja nende eemaldamine piirkonnast võib nõuda litsentsi.
K: Miks peaksid vaesed talupojad neid talvel sööma?
V: Vaesed talupojad sööksid neid talvel, sest nad on head valguallikad, kui toitu on vähe või raske saada.
Otsige