Plesiosaurused — mereroomajad: ajalugu, avastused ja anatoomia

Avasta plesiosauruste salapärane maailm: mereroomajate ajalugu, Mary Anningi avastused, fossiilid ja anatoomia — põhjalik ülevaade nende elust ja väljasuremisest.

Plesiosaurused olid suurte lihasööjate merejalgsete roomajate selts. Nad õitsesid 245 miljonit aastat tagasi (mya) kuni 65 mya.

1719. aastal kirjeldas William Stukeley esimest plesiosauri osalist skeletti. Charles Darwini vanaisa Robert Darwin of Elston rääkis talle sellest. Mary Anning oli esimene, kes avastas üsna täieliku plesiosauruse. Ta leidis selle 1820/21. aasta talvel Inglismaal Dorsetis asuvalt "Jurassic Coast'ilt". Fossiilil puudus kolju, kuid 1823. aastal leidis ta veel ühe, seekord koos koljuga. Nime Plesiosaurus andis talle pastor William Conybeare.

Varaseimad plesiosauruse jäänused pärinevad kesktriasajast,^p128 ning see rühm oli oluline kogu jura- ja kriidiaja jooksul. Neil oli kaks suurt paari põtru, lühike saba, lühike või pikk kael ja lai keha. Nad surid välja 65 miljonit aastat tagasi toimunud K/T väljasuremise ajal.

Ajalugu ja avastused

Esimesed teaduslikult kirjeldatud plesiosauruse jäänused jõudsid teaduskirjandusse 18.–19. sajandi vahetusel. Mary Anningi ja teiste varaste ametiisikute leiud Inglismaa rannikualadelt aitasid mõista nende loomade kehaehitust ja elupaiku. Hilisematel sajanditel on plesiosauruse fossiile leitud üle kogu maailma — Euroopast, Põhja- ja Lõuna-Ameerikast kuni Austraalia ja Antarktiseni — mis näitab, et nad asustasid laialdaselt ookeane ja sisemeri.

Anatoomia ja ehitus

• Kehaehitus: Plesiosaurustel oli kompaktne, laia keha ja lühikese sabaga kere. Neil oli kaks paari tugevalt muundunud jäsemeid — neljad uimed ehk "põdrad" — mis olid kohandunud ujumiseks.
• Kael ja pea: Selles rühmas esinesid kaks selgelt erinevat põhivormi: pikakaelalised, väikesepäised plesiosaurused (nt Elasmosaurus-tüübid) ja lühikese kaela ning suure koljuga pliosaurused (nt Pliosaurus, Kronosaurus). Kaela pikkus võis ulatuda mõnest kaelalülist kuni üle 70 lüli väga pikkadel vormidel.
• Hambad ja toitumine: Hambad olid enamasti teravad ja konksjad, kohandatud saagi haaramiseks — kalad, kaheksajalgsed ja väiksemad mereloomad. Mõnel liigil olid jämedamad hambad, mis sobisid kaitsmiseks ja suuremate saakloomade purustamiseks.
• Ujumisviis: Plesiosaurused ujusid nelja uime koordineeritud liigutusega. Teadlased on arvutanud nii "lambana" loksuvate uimerütmide kui ka elastse "aeroplani" sarnaste tõuke-liigutuste variante; täpne tehnika võis erineda gruppide vahel.

Eluviis ja bioloogia

Plesiosaurused elasid peamiselt madalates meredes ja rannikualadel, kus oli rohkelt kalu ja muid ookeanielukaid. Nad olid ilmselt aktiivsed kiskjad: mõned olid kiired ründajad, teised pigem saaki püüdnud ujujad, kes otsisid räime või kaheksajalgsed. Paljud uuringud toetavad arvamust, et plesiosaurused sünnitasid tõenäoliselt elusaid järglasi (vivipaaria), sest maismaa munemisele viitavaid tõendeid napib ja mõned fossiilid on tõlgendatud emase ja embrüo jääkide leidudena.

Liigid ja taksonoomia

Plesiosauria kuulub suuremasse rühma Sauropterygia. Plesiosauruste seas eristatakse tavaliselt kahte suuremat alarühma:

• Plesiosauroidea — pika kaelaga ja väike pea (paljud klassikalised plesiosaurused);
• Pliosauroidea — lühikese kaelaga ja suure peaga suured kiskjad (sarnane tänapäevaste suurte mereliskide rolliga).

Rühm sisaldab väga palju erineva suuruse ja ehitusega liike, alates mõnemeetristest kuni kümnete meetrit pikkusteni suurte pliosauruste puhul.

Levila ja fossiilne jäädvustus

Plesiosauruse fossiile on leitud paljudest kiviajastest setetest üle maailma. Parim säilivus on sageli põhjapoolsetel liivakivistel ja lubjakivistel kihistikel, kus merekeskkond soodustas kestade ja luustiku säilimist. Muuseumides on eksponeeritud nii peaaegu täielikke skelette kui ka fragmente, mis aitavad rekonstrueerida nende hulgast mitmekesist eluviisi.

Väljasuremine

Plesiosaurused kadusid koos paljude teiste mereliikide ja taimede-faunadega 65 miljonit aastat tagasi toimunud K/T (Kriitumi/Tertsiaariumi või K–Pg) sündmuse järel, mida seostatakse suure meteoriidi löögiga ja sellega kaasnenud globaalsete keskkonnamuutustega. Kuigi mõned liigid olid kohandunud elama sügavamates ja jahedamates merestiilides, ei suutnud neist ükski pääseda toimuva globaalse kriisi tagajärgedest.

Tähtsus ja uurimine täna

Plesiosaurused on olulised paleontoloogias mitmel põhjusel: nad annavad teavet mererežiimi arengust, kiskjate ja saagi omavahelistest suhetest ning evolutsioonilistest kohanemistest vee-eluks. Kaasaegsed tehnoloogiad — CT-skaneerimine, biomehaanilised mudelid ja isotoopanalüüs — aitavad selgitada nende toitumist, kasvukiirust ja elukohti täpsemalt kui varem.

Märkus: Varasemad avastused ja nimetused, mida andsid uurijad nagu William Stukeley, Robert Darwin, Mary Anning ja William Conybeare, on olulised paleontoloogia ajaloo mõistmiseks ning annavad konteksti sellele, kuidas plesiosauruste teadmine on sajandite jooksul arenenud.

Kirjeldus

Plesiosaurustel oli palju luid uimedes, mis muutsid need paindlikuks. Ühelgi tänapäeva loomal ei ole sellist nelja labida anatoomiat: tänapäeva kilpkonnad kasutavad ujumiseks oma esijäsemeid. Nad olid peamiselt kalasööjad (kalasööjad).

Pliosaurused

Pliosaurused olid enamasti suurte, lühikese kaela ja suure peaga allveekiskjate rühm. Nende suurus varieerus kahest kuni 15 meetrini ning nad olid suurte kalade ja teiste roomajate röövloomad. Nende voolujooneline keha kuju viitab sellele, et nad ujusid ja sõid vee all.

• Liopleurodon.

Pikakaelalised plesiosaurused

Pliosauruste seas oli kolm perekonda pika kaelaga plesiosauruseid, kelle eluviis erines ilmselt pliosauruste omast. D.M.S. Watson oletas, et nad ujusid pinnalt alla, et püüda väiksemaid kalu, mis toitusid planktonist. Pika kaela eeliseid vee all on raske näha; vee all tegutsevatel veeimetajatel on kõigil voolujooneline torpeedo kuju, nagu ka pliosaurustel ja ihtüosaurustel. Kõik pikema kaelaga sugulased olid hammaste ja lõualuude paigutuse järgi väikeste kalade sööjad. Mõned neist olid siiski vähemalt põhjatoidulised, tarbides mitmesuguseid saakloomi. Koorikloomade seedimist abistasid gastroliidid.

• Plesiosauriidid: kael ei ole nii pikk kui kahel teisel perekonnal ja ei ole nii paindlik: üldisemalt kõikehõlmav plesiosaurus. Pea keskmise suurusega, kael üsna paks ja tugev, kuni 30 selgrooga.
• Plesiosaurus

• Krüptokliidid: pikemad kaelad, rohkem kui 30 selgrooga.
• Cryptoclidus

• Elasmosauriidid: väga pikad kaelad; mõnel hilisemal vormil on kuni 76 kaelatüve ja üsna väikesed koljud. ^p30 Watsoni ja Alexanderi ideed kehtivad eriti selle rühma kohta.
• Elasmosaurus
• Thalassomedon
• Mauisaurus, pikim plesiosaurus, mis on kunagi leitud.

Gastroliths

Plesiosaurustest on leitud belemniitide (kalmaarilaadsed loomad) ja ammoniitide (hiiglaslikud nautilussilaadsed molluskid) fossiile, mis on seotud nende maoga. Kuid plesiosaurused ei suutnud lõhkuda kestasid. Selle asemel neelasid nad neid tõenäoliselt tervelt alla. Plesiosauruse kõhus olid "kõhukivid", mida nimetatakse gastrolitideks. Need kivid liikusid plesiosauruse kõhus ringi ja lõhkusid või purustasid söödud loomade kestad. Ühel Lõuna-Dakotast leitud plesiosauruse fossiilil oli 253 gatroliiti, mis kaalusid kokku 29 naela.

Üks Mary Anningi leidudest: Rhomaleosaurus Londoni Loodusmuuseumis.


Plesiosauruse gastrolitid

Küsimused ja vastused

K: Mis olid plesiosaurused?

K: Millal õitsesid plesiosaurused?

K: Kes ja millal kirjeldas esimest plesiosauruse osalist skeletti?

K: Kust leiti esimene üsna täielik plesiosaurus ja kelle poolt?

K: Mis puudus Mary Anningi poolt avastatud esimesest üsna täielikust plesiosaurusest?

K: Millal plesiosaurused välja surid?

K: Millised tunnused olid plesiosaurustel?

Otsing