AlegsaOnline.com

Mary Anning — elulugu: Briti fossiilikoguja ja paleontoloog

Mary Anning — elulugu: Briti fossiilikoguja ja paleontoloog, kes avastas ihtüosauruse, plesiosauruse ja pterosauruse; tema leiud muutis 19. sajandi paleontoloogiat.

Autor: Leandro Alegsa

09-11-2025

Mary Anning (21. mai 1799 - 9. märts 1847) oli 19. sajandi alguse Briti fossiilide koguja, vahendaja ja paleontoloog. Ta teenis oma elatist fossiilide leidmise ja ettevalmistamise eest Lyme Regis'is, Dorsetis, kus ta elas, rikkalikes jura merekihtides. Tema töö ja tähelepanelikkus andsid olulise panuse paleontoloogilise teadmiste arengusse ning aitasid tõestada, et mineviku ookeanides elasid nüüdseks välja surnud vormid.

Varasus ja fossiilijaht

Mary Anning sündis vaeses perekonnas; tema vanemad olid käsitööline ja väikekaupmees ning praktiliselt kõigil pereliikmetel oli seos kohalikku turismiga ja fossiilidega. Perekond kogus ja müüs ranniku pealt leitud fossiile, et teenida leiva teenimiseks raha. Noorena kaotas Mary oma isa, mis sundis teda ja tema perekonda jätkuvalt fossiile otsima ja müüma. Ainuüksi rannikul toimunud maas-laavade ja tormidega paljastusid sageli suured ja hästi säilinud kivistised, mille ta ise välja kaevandada ja ette valmistada oskas.

Olulised leiud

Anning tegi rida ainulaadseid ja teaduslikult tähtsaid leide. Nende hulgas olid:

esimene korralikult identifitseeritud ihtüosauruse skelett (Temnodontosaurus platyodon);
kaks esimest leitud plesiosauruse skeletti (Plesiosaurus dolichodeirus);
esimene väljaspool Saksamaad leitud pterosauruse skelett (Dimorphodon macronyx);
mitmed tähelepanuväärsed kalafossiilid ning muud jura ajastu fossiilid.

Paljud neist leidudest jõudsid Londoni ja Euroopa teadlaste ning muuseumide kogudesse ning aitasid kujundada 19. sajandi alguse arusaamu eelloomadest ja ookeanide minevikust.

Teaduslikud panused

Anningi hoolikas töö aitas selgitada mitmeid olulisi küsimusi paleontoloogias ja võrksuhtluses looduse säilmete kohta. Tema tähelepanekud aitasid mõista, et belemniitide kivistised võisid sisaldada kivistunud tindikotte ning et koproliidid (tol ajal nimetati neid bezoar-kivideks) olid tegelikult kivistunud väljaheited. Need tähelepanekud andsid uusi vihjeid organismide eluviiside, toitumise ja anatoomia kohta ning aitasid teadlastel tõlgendada kivistisi õigemas kontekstis.

Kui geoloog Henry De la Beche maalis Duria Antiquior, põhines see suures osas Anningi leitud fossiilidel. De la Beche müüs selle trükiseid Anningi kasuks, et toetada tema majanduslikku toimetulekuid. Anningil oli ka laialdane kirjavahetus ja suhtlus mitmete tuntud geoloogide ja loodusuurijatega, kes kasutasid tema leide oma teadustööks.

Sotsiaalne positsioon ja takistused

Anningi sugu, sotsiaalne klass ja konfessionaalne kuuluvus (tema perekond kuulus mitte-anglikaani protestantide hulka) piirasid tema ametlikku osalust 19. sajandi Briti teadusringkondades, kus domineerisid rikkad ja sageli ametlikult tunnustatud mehed. Kuigi paljud teadlased tunnustasid tema töö väärtust ja kasutasid tema leide, jäi ta sageli ametlikust tunnustusest kõrvale ning mõne leiutise ametlikuks kirjeldajaks sai meesuurteadlase nimi.

Majanduslikud raskused ja abikäed

Kuigi Anning saavutas kuulsust geoloogilistes ringkondades nii Suurbritannias, Euroopas kui ka Ameerikas ning teenis oma parimate leidudega märkimisväärselt raha, elas ta suure osa elust rahaliselt ebakindlalt. 1818. aastal tõi ta tuntud fossiilide koguja Thomas Birchi tähelepanu, müües talle ühe ihtüosauruse skeleti. Aasta hiljem, kui Anningi perekond oli sattunud nii raskesse seisu, et pidi mööblit müüma, korraldas Birch enampakkumise ja annetas tulu (umbes 400 naelsterlingit) Anningite pere toetuseks. See tegu tõstis ka nende mainet geoloogiaühingutes ja ühiskonnas.

1835. aastal kaotas Mary suurema summa raha (umbes 300 naelsterlingit) ebaõnnestunud investeeringute tõttu; hiljem sai ta alalist väikest riiklikku toetust ehk 25 naelsterlingit aastas, mille korraldas tema sõber William Buckland, et aidata tal toime tulla ja jätkata oma tööd.

Surm ja pärand

Mary Anningi surm 9. märtsil 1847 oli tingitud rinnavähist. Tema matustel osalesid nii kohalikud kui ka teatud teadlaskonna esindajad, kuid ametlik tunnustus tema elutöö eest tuli suuremal määral kogu maailmas alles postuumselt.

Tänapäeval peetakse Mary Anningut oluliseks pioneeriks paleontoloogia ajaloos. Paljud muuseumid eksponeerivad tema leide või neid, mis saabusid tänu tema tööle; tema elulugu ja saavutused on saanud teemat raamatus, teaduskirjanduses ja populaarteaduses. Tema näide tuletab meelde, kuidas vaev ja oskus kohalikust looduses väärtusliku teadusliku teadmise allikaks võivad saada, isegi kui selle leidja ise sattus ajalooliste sotsiaalsete piirangute tõttu sageli tahaplaanile.

Tunnustus: Anningi panuse tõttu on nimetatud mitmeid liike ja mälestusi tema auks ning ta jääb oluliseks eeskujuks eriti neile, kes huvituvad paleontoloogiast, teaduse ajaloost ja naiste rollist teaduses.

Fossiilide pood

Turistid külastasid Lyme Regist, mis oli muutunud populaarseks mereäärseks kuurordiks. Nagu nende isa enne neid, püstitasid Mary ja tema vend Joseph Anning kohaliku kõrtsi bussipeatuse lähedal "kurioosumite" laua, et müüa oma kaupa turistidele. Pärast seda, kui Joseph tegi 1810. aastal tähtsa ehhiosauruse kolju leiu ja Mary leidis aasta hiljem sellega seotud skeleti, muutusid nad geoloogide ja fossiilidest huvitatud amatööride seas tuntuks. Nende kirg kivististe vastu kujunes nende pere peamiseks sissetulekuallikaks.

Tema kauplemisvaraks olid selgrootute fossiilid, nagu ammoniitide ja belemniitide karbid, mis olid piirkonnas tavalised ja mida müüdi mõne šillingi eest. Selgroogsete fossiilid olid palju haruldasemad ja erakordsed eksemplarid, nagu peaaegu täielik ihtüosauruse skelett, võisid müüa palju kallimalt.

Nende fossiilide allikaks olid Lyme'i ümbritsevad rannikuklipid, mis on osa geoloogilisest moodustisest, mida tuntakse kui Blue Lias. See moodustis koosneb vahelduvatest lubjakivi ja põlevkivi kihtidest, mis on ladestunud madalale merepõhjale madalal jura perioodi alguses (umbes 210-195 miljonit aastat tagasi). Kaljud on üks rikkalikumaid fossiilide leiukohti Suurbritannias.

Kui Mary Anning jätkas oluliste leidude tegemist, kasvas tema maine. 1826. aastal, 27-aastaselt, õnnestus tal säästa piisavalt raha, et osta oma kaupluse jaoks klaasist vaateaknaga kodu, mida nimetati Anning's Fossil Depot'iks. Kolimist kajastati kohalikus ajalehes, kus märgiti, et poes oli praegu väljas suurepärane ihtüosauruse skelett. Paljud geoloogid ja fossiilide kollektsionäärid Euroopast ja Ameerikast külastasid Anningut Lyme'is, et osta eksemplare. Nende hulgas oli ka geoloog George William Featherstonhaugh, kes ostis 1827. aastal fossiile äsja avatud New Yorgi loodushariduse lütseumi jaoks. Saksimaa kuningas Frederick Augustus II külastas tema poodi 1844. aastal ja ostis oma ulatusliku loodusteadusliku kollektsiooni jaoks ihtüosauruse skeleti.

Väljaanne

Leedi Harriet Silvester külastas Lyme'i 1824. aastal. Ta märkis oma päevikusse:

... erakordne asi selle noore naise puhul on see, et ta on end nii põhjalikult teadusega kurssi viinud, et kohe, kui ta leiab mingeid luid, teab ta, millisesse hõimu need kuuluvad. Ta kinnitab luud tsemendiga raami külge, teeb seejärel joonised ja laseb need graveerida. . . See on kindlasti imeline näide jumalikust soosingust - et see vaene, teadmatu tüdruk on nii õnnistatud, sest lugemise ja rakendamisega on ta jõudnud teadmiste sellisele tasemele, et tal on kombeks kirjutada ja rääkida sel teemal professorite ja teiste tarkade meestega, ja nad kõik tunnistavad, et ta mõistab sellest teadusest rohkem kui keegi teine selles kuningriigis.

Aja möödudes kasvas tema usaldus oma teadmiste vastu ja 1839. aastal kirjutas ta ajakirja Magazine of Natural History, et seada kahtluse alla nende väide, et eelajaloolise hai Hyboduse konksuga hammas on uus avastus. Ta oli juba aastaid tagasi avastanud, et fossiilsed haid on nii sirgete kui ka konksuliste hammastega. Väljavõte kirjast, mille ajakiri avaldas, oli ainus asi, mille Anning kunagi avaldas.

Olulisemad leiud

Ihtüosaurus 1810/11
mitmed Ichthyosaurused 1815/19
Plesiosaurus 1820/21
Belemniidi tindisekk 1826
Pterosaurus 1828
Fossiilne kala 1828/29
Plesiosaur 1830

Geoloog Henry De la Beche maalis 1830. aastal mõjuka akvarelli Duria Antiquior, mis põhines suuresti Anningi leitud kivististel.

Tema hilisem kuulsus

Mary Anning on vana keelekümbluslause "Ta müüb merekarbid mere ääres". Selle kirjutas 1908. aastal, rohkem kui pool sajandit pärast tema surma, Terry Sullivan, kes sai inspiratsiooni tema eluloo põhjal. Laulutekst on aja jooksul muutunud, kuid algne tekst oli järgmine:

Ta müüb merekarpe mere
ääresKarpe, mida ta müüb, on merekarbid, ma olen kindelKui
ta müüb merekarpe mere ääresKui ta müüb
merekarpe,
siis
ma olen kindel, et ta müüb merekarpe.

Anningi elulugu pidasid mitmed kirjanikud 20. sajandil inspireerivaks. Enamik sellest materjalist oli mõeldud lastele mõeldud inspireerivaks kirjanduseks ning keskendus pigem tema lapsepõlvele ja varasele karjäärile, jättes tähelepanuta tema hilisemad saavutused. Suur osa sellest oli ka romantiseeritud ja mitte alati ajalooliselt täpne. Ta esines tegelasena ajaloolistes romaanides, eelkõige John Fowlesi teoses "Prantsuse leitnandi naine" (1969), millest 1981. aastal tehti mängufilm. Fowles märkis kriitiliselt, et ükski Briti teadlane ei olnud Anningi eluajal nimetanud ühtki liiki tema järgi.

Kuid 1840. aastatel nimetas Šveitsi-Ameerika fossiilsete kalade ekspert Louis Agassiz kaks fossiilset kalaliiki, Acrodus anningiae ja Belenostomus anningiae, tema järgi ja veel ühe oma sõbra Elizabeth Philpot'i järgi. Agassiz oli tänulik abi eest, mida need kaks naist talle 1834. aasta Lyme Regis'i külastuse ajal fossiilsete kalade eksemplaride uurimisel ja mõistmisel osutasid.

Küsimused ja vastused

K: Kes oli Mary Anning?

V: Mary Anning oli 19. sajandi alguse Briti fossiilide koguja, edasimüüja ja paleontoloog.

K: Milliseid olulisi avastusi ta tegi?

V: Ta tegi mitmeid olulisi leide, sealhulgas esimese korralikult identifitseeritud ihtüosauruse skeleti (Temnodontosaurus platyodon), kaks esimest leitud plesiosauruse skeletti (Plesiosaurus dolichodeirus), esimese väljaspool Saksamaad leitud pterosauruse skeleti (Dimorphodon macronyx) ja mõned olulised kalafossiilid. Samuti täheldas ta, et jura meredes olid eksisteerinud seni tundmatud eluvormid, mis kõik olid ammu välja surnud.

K: Kuidas aitas tema töö kaasa 19. sajandi alguse teaduslikule bioloogiale?

V: Tema töö mängis 19. sajandi alguse teadusliku bioloogia arengus võtmerolli, näidates kahtlemata, et jura meredes olid eksisteerinud seni tundmatud eluvormid, mis kõik olid juba ammu välja surnud.

K: Miks ei saanud ta sel ajal täiel määral osaleda teadusringkondades?

V: Tema sugu ja sotsiaalne klass - tema vanemad olid vaesed usulised teisitimõtlejad - takistasid tal täielikult osaleda 19. sajandi alguse Inglismaa teadusringkondades, kus domineerisid rikkad anglikaani härrad.

K: Kuidas aitas Thomas Birch Mary Anningi perekonda?

V: Kui ta märkas nende vaesust, korraldas Birch oma fossiilikollektsiooni müümise oksjonil ja andis neile 400 naelsterlingi suuruse tulu. See ei andnud mitte ainult hädavajalikke rahalisi vahendeid, vaid tõstis ka nende tuntust geoloogilistes ringkondades.

K: Kuidas aitas William Buckland Mary Anningut rahaliselt?

V: Pärast seda, kui ta oli kaotanud 300 naelsterlingit ebamõistlike investeeringutega, korraldas Buckland talle valitsuse pensioni, mille väärtus oli 25 naela aastas.

K: Mis põhjustas tema surma?

V: Mary Anning suri rinnavähki.