Pliosaurused olid suurte veealuste plesiosauruste rühm mesosoikumi ajastust. Erinevalt paljudest teistest plesiosaurustest olid neil lühike kael ja suhteliselt suur pea koos tugeva lõuaga. Nende keha oli voolujooneline ja jäsemed muutunud tugevalt külgmiselt lamedateks aerudeks, mis sobisid hästi kiireks ja manööverdatavaks ujumiseks. Nende suurus on varieerunud väiksematest liikidest kuni hiigelliku suuruseni — arvatakse, et pliosauruste pikkus ulatus umbes kahest kuni 15 meetrini, olenevalt liigist ja mõningast teaduslikust ebakindlusest. Nad olid tippsaaliojad, kes saagiks viisid suuri kalu, teisi mereromajaid ja mõnel juhul ka teisi roomajaid. Nende voolujooneline keha ning tugevad lõualuud ja teravad hambad viitavad sellele, et nad ujusid ja jahtisid aktiivselt vee all.p29
Peamised omadused
- Kehaehitus: kompaktne kere, lühike kael ja suur pea; neljast jäsemest kujunenud laiad aerud.
- Kolju ja hambad: jäik ja tugev kolju struktuur ning suurte lihaste kinnituskohad lõualuus — kohandunud suure saagi haaramiseks ja purustamiseks.
- Ujumisviis: tõenäoliselt "sügavveeline" jaht — aerud töötasid sarnaselt lindude või vaalaliste allavee-lendamisele (lift-põhine propelatsioon), võimaldades nii kiirust kui ka manööverdamist.
- Elupaik: laialdaselt merekeskkondades üle maailma — madalad rannikualad, avamere alad ja saarestike ümbrused.
Suurus ja saak
Pliosaurused hõlmasid nii suhteliselt väiksemaid liike kui ka erakordselt suuri kiskjaid. Mõned esindajad olid vaid mõne meetri pikkused, teised — näiteks mõnede sugukondade suurimad liigid — võisid ulatuda kümne ja enam meetrini. Mõned populaarsed rekordijutud (nt väga suured suurusehinnangud mõne liigi kohta) on teaduslikult vastuolulised ja sõltuvad fragmentaarsetest luuleidudest, seega jääb täpne suuruse ja kehakaalu rekonstrueerimine sageli ebatäpsuseks. Üldiselt peetakse pliosauruseid merede tippkiskjateks, kes suutnud püüda suuri kalu, teisi merelisi roomajaid ning vajadusel ka saaki, mis asus lähemal pinnale.
Leidud ja ajalugu
Esimese pliosauruse eksemplari leidis tuntud fossiilideuurija Mary Anning 1820. aastatel Inglismaal Lyme Regis'i "Jurassic Coast'ilt". Tema leidudest ja tööst on palju säilinud ning paljud Anningi avastatud esemed on eksponeeritud Londoni loodusmuuseumis. Aja jooksul on pliosauruste koljusid ja luustikke leitud paljudest paikadest üle maailma: Euroopa (sh Inglismaa ja Prantsusmaa), Venemaa, Austraalia (kus on leitud näiteks Kronosaurus’e jäänuseid), Lõuna-Ameerika ning Antarktika paljudest kihtidest.
Taksonoomia ja eluviis
Plesiosauruste klassifitseerimisel tegi D.M.S. Watson varajase panuse, eristades kaks põhigruppi: lühikese kaelaga ja suure peaga pliosaurused ning pika kaelaga ja väiksema peaga plesiosaurused. Tänapäevane paleontoloogia kasutab sarnast jaotust, rääkides sageli pliosauroididest (lühikekaelalised) ja plesiosauroididest (pikkkaelalised). Pliosaurused olid tüüpiliselt süvamere-lõunapoolsed kiskjad, kes kasutasid oma tugevaid lõualuusid ja suuri hambaid suurte saakloomade tapmiseks, samal ajal kui pikema kaelaga plesiosaurused võisid püüda väiksemat ning kiiremini ujuvat saaki teistsuguste jahtimisstrateegiatega.
Uurimine ja tänapäevased vaated
Fossiilide fragmentaarne iseloom ning üha uued leiud muudavad pliosauruste uurimise dünaamikaks: mõningad vana kirjanduse suurusskeemid on ümber hinnatud, uusi liike kirjeldatakse ning rekonstruktsioonid täienevad tänu tänapäevastele analüüsimeetoditele (CT-skaneerimine, biomehaanilised mudelid jt). Uued leiud ja paremad komplektid aitavad paremini mõista nende anatoomiat, ökoloogilist rolli ja levikut läbi mesosoikumi.
Kuigi pliosaurused on välja surnud koos teiste mesosoikumi mere- ja maismaaloomadega, annavad nende hästi säilinud kolju- ja hambajäänused väärtuslikku infot merede ökosüsteemide kohta miljoneid aastaid tagasi.
