Mürgine pistrikukonn (Dendrobatidae) – omadused, mürgisus ja levik

Mürgine pistrikukonn on perekonda Dendrobatidae kuuluvate konnade rühma üldnimetus. Nad on levinud Kesk- ja Lõuna-Ameerikas.

Erinevalt paljudest konnadest on nad päevasel ajal aktiivsed. Neil on sageli eredavärviline keha, mis toimib hoiatava värvusena. Kõik dendrobaadid on vähemalt mõnevõrra mürgised. Looduses võivad eri liikide ja eri kohtade konnad olla väga erineva mürgisusega. Paljud liigid on kriitiliselt ohustatud.

Mürgised konnad on mürgised, sest nad söövad sipelgaid ja teisi väikseid putukaid, mille kehas on mürke. Kui loom sööb konni, muutub ta väga haigeks.

Omadused ja käitumine

Dendrobatidae esindajad on enamasti väikesed — keha pikkus jääb tavaliselt 1–6 cm vahele, kuigi on erandeid. Paljud liigid on erksate värvidega (kollane, oranž, punane, sinine või mustikirjud), mis hoiavad saakloomi ja kiskjaid eemal. Päevane aktiivsus ja värvikirevus on nende selged tunnused. Mõned liigid näitavad kaitsevärvuse asemel kamuflaaži, sõltuvalt elupaigast ja ohtude olemusest.

Mürgisus ja keemilised ühendid

Mürgisus põhineb peamiselt alkaloididel, mida leidub naha näärmetes. Üks tuntumaid ühendeid on batrahotoksin, mida sisaldab näiteks liik Phyllobates terribilis — see on üks tugevamaid teadaolevaid konnamürke. Mürgisus võib põhjustada tugevaid lihas- ja närvikahjustusi ja isegi surma suurte dooside korral. Samas on paljude liikide toksilisus inimese jaoks madal või olema ohtlik peamiselt väiksematele saakloomadele.

Oluline: vangistuses kasvatatavad pistrikukonnad kaotavad aja jooksul suurema osa toksilisusest, kui nende toitumises puuduvad alkaloide sisaldavad putukad — seetõttu pole paljud aedikukogukondades näha olevad isendid nii mürgised kui vabas looduses elavad.

Levila ja elupaigad

Pistrikukonnade levila hõlmab Kesk- ja Lõuna-Ameerika vihmametsi, seenekasvuhooneid, põõsastikke ja niiskeid savanne. Nad eelistavad niiskeid, varjulisemaid kohti lähedal veeallikatele või väikestele veeväljadele, kus nad paljunevad. Mitmete liikide leviala on väga piiratud, esinedes vaid mõnel vihmametsa saarel või kitsal maastikupalal.

Toitumine ja mürgi päritolu

Pistrikukonnad toituvad peamiselt putukatest — sipelgad, ämblikulaadsed, lestad ja muud väiksed selgrootud moodustavad suure osa menüüstist. Paljud autorid on näidanud, et pistrikute alkaloidsed mürkained pärinevad just vastsetest saakloomadest; vangistuses, kus sellist menüüd ei pakuta, konnad enamasti ei sünteesi ega akumuleeri samu ühendeid.

Reproduktiivne käitumine ja vanemahooldus

Paljud dendrobaaadilised näitavad korduvalt arenenud vanemahooldust: isased või emased kannavad vastseid seljal või koju, viivad nad veekogudesse ning mõnel liigil toitub emasloom vastseid oma lahtise munemisega munetud toidumunadega. Vanematega seotud käitumine aitab suurendada pojade ellujäämist liikide sageli keerulistes ja konkurentsirõhuga keskkondades.

Ohustatus ja kaitse

• Peamised ohud: elupaikade kadumine ja killustumine (lõhkumine metsaraie ja põllumajanduse tõttu), salaküttimine ja ebaseaduslik lemmikloomakaubandus, haigused (näiteks kitiidseente epideemiad) ning kliimamuutused.
• Paljud liigid vajavad kaitset: osa on kantud ohustatud või kriitiliselt ohustatud kategooriatesse, ning nende elupaigad on kaitse all või vajavad taastamist.
• Kaitsemeetmed hõlmavad elupaikade kaitset, vastutustundlikku aretust vangistuses, seadusandlust rahvusvahelise kaubanduse piiramiseks ning teadusuuringuid haiguse ja ökoloogia kohta.

Suhtlus inimestega

Pistrikukonnad pakuvad inimestele nii teaduslikku huvi (neid uuritakse toksikoloogia, ökoloogia ja käitumise vallas) kui ka esteetilist huvi kirglike amfiibiaharrastajate seas. Küll aga tuleb arvestada ohutusega: vabas looduses ei tohiks neid võtta ega katsuda paljude liikide puhul, ja käitlemisel tuleb järgida ettevaatusabinõusid. Nagu mainitud, ei ole vangistuses kasvatatud isendid sageli sama mürgised kui metsikud, kuid allergilised või tundlikud isikud peaksid vältima otsest kontakti.

Kokkuvõte

Mürgine pistrikukonn (Dendrobatidae) on mitmekesine ja ökoloogiliselt oluline amfiibide rühm, mille eripäraks on päevane aktiivsus, eredavärviline hoiatav väljanägemine, keerukas vanemahooldus ja erinev raskusastmega mürgisus. Nende säilitamine nõuab teadlikku kaitset ja jätkusuutlikku suhtumist nii looduslikesse elupaikadesse kui ka rahvusvahelisse kaubandusse.

Otsing