Mürgine tikutäpp-konnakonn [[Mürgine tikk]] [[Mürgine tikk]]
Mürgine pistrikukonn on perekonda Dendrobatidae kuuluvate konnade rühma üldnimetus. Nad on levinud Kesk- ja Lõuna-Ameerikas.
Erinevalt paljudest konnadest on nad päevasel ajal aktiivsed. Neil on sageli eredavärviline keha, mis toimib hoiatava värvusena. Kõik dendrobaadid on vähemalt mõnevõrra mürgised. Looduses võivad eri liikide ja eri kohtade konnad olla väga erineva mürgisusega. Paljud liigid on kriitiliselt ohustatud.
Mürgised konnad on mürgised, sest nad söövad sipelgaid ja teisi väikseid putukaid, mille kehas on mürke. Kui loom sööb konni, muutub ta väga haigeks.
Phantasmal mürgine konn
Toksilisus
Paljud mürktapp-konnad eritavad naha kaudu alkaloidtoksiine. Mürgisammaste nahanäärmetes olevad alkaloidid on keemiline kaitsevahend röövloomade vastu. Nad suudavad päevasel ajal olla aktiivsed potentsiaalsete kiskjate kõrval. Mürgikonnade puhul on teada umbes 28 alkaloidide struktuuriklassi.
Kõige mürgisem mürktapp-konnaliik on Phyllobates terribilis. Nagu eespool mainitud, ei tooda tikakonnad ise mürke, vaid säilitavad (sekvesteerivad) kemikaalid lülijalgsete saakloomade, nagu sipelgad, tuhatjalgsed ja lestad, saagist. See on toidutoksilisuse hüpotees. Selle tõttu ei ole vangistuses kasvatatud loomadel märkimisväärset mürkide taset: neid kasvatatakse dieediga, mis ei sisalda loodusliku populatsiooni poolt kasutatavaid alkaloide. Sellegipoolest võivad vangistuses kasvatatud konnad alkaloide koguda, kui nad saavad alkaloide sisaldavat toitu.
Enamik looduslikke liike ei ole oma röövloomadele surmav, vaid maitseb piisavalt halvasti, et konnad lastakse kohe vabadusse. Vaatamata mürktapp-konnade mürgistele mürkidele, suudavad mõned kiskjad neile vastu pidada. Üks neist on madu Leimadophis epinephelus, kellel on välja kujunenud immuunsus mürgi suhtes.
Taksonoomia
Tikakonnad on paljude uuringute keskmes. Nende teaduslikud nimed võivad mõnikord muutuda. Sugukond Dendrobatidae vaadati 2006. aastal läbi ja nüüd on selles 12 perekonda, kus on umbes 170 liiki.
Värvimorfid
Mõne mürgise tigu konnaliigi puhul on mitmeid värvimorfide, mis arenesid välja alles 6000 aastat tagasi.
Röövlus mõjutab polümorfismi arengut, näiteks O. granulifera puhul. Suguline valik on aidanud kaasa Oophaga pumilio Bocas del Toro populatsioonide eristumisele.
