Presotsiaalsus tähendab sellist sotsiaalset käitumist loomadel, kus isendid elavad koos ja suhtlevad omavahel tihedamalt kui pelgalt paaritumise eesmärgil, kuid ei moodusta täielikult eusotsiaalseid ühiskondi nagu mõnede putukate (näiteks sipelgate) kolooniad. Presotsiaalsed liigid võivad elada perekondlikult või rühmades, hoolitseda oma järglaste eest ja mõnel juhul jagada tööülesandeid, ent neil puudub kõikide eusotsiaalsuse tuvastunnuste kombinatsioon.
Mis eristab presotsiaalsust eusotsiaalsusest?
Eusotsiaalsusel on tavaliselt kolm põhitingimust:
- Mitme põlvkonna kattumine samas elupaigas (vanemad ja järglased elavad koos).
- Kooskasvatajapere hooliv koostöö noorte eest (cooperative brood care).
- Reproduktiivne tööjaotus (mõned isendid paljunevad, teised on steriliseerunud või tugevalt erineva reproduktiivse rolliga).
Presotsiaalsed liigid võivad omada esimest kaht tunnust või näidata mõningast tööjaotust, kuid nad ei täida kõiki kolmandat tingimust täielikult ega moodusta püsivaid steriilsete kastide süsteeme. Presotsiaalsus on seega laiem ja looduses palju levinum kui täis‑eusotsiaalsus.
Näited ja levinuimad vormid
Presotsiaalset käitumist esineb paljudes loomagruppides: koerad, käreda ja organiseeritud karjas elavad imetajad (näiteks hundid ja šaakalid), paljud linnuliigid, primaadid nagu šimpansid, samuti inimesed. Lisaks on sotsiaalsust või sellega lähedast käitumist leitud mitmetel putukatel ja teistel selgrootutel.
Presotsiaalsuse alaliigid ja mõisted
- Alasotsiaalsed: vanemad hoolitsevad oma poegade eest, aga rühm ei moodusta püsivat mitme põlvkonna kogumikku. See on tavaline kõigi imetajate, peaaegu kõigi lindude, paljude roomajate ja kalade puhul ning paljudel putukatel.
- Parasotsiaalsed: sama põlvkonna isendid elavad koos ja teevad koostööd. Parasotsiaalsus jaguneb sageli edasi:
- Kommunaalne: iga isend hoolitseb ainult oma järglaste eest.
- Kvasotsiaalne: isendid töötavad koos kogu pesakonna eest; kõik koostöö osalised on endiselt paljunemisvõimelised.
- Poolsotsiaalne: mõned isendid paljunevad, teised mitte; organisatsioon läheneb eusotsiaalsusele, kuid ei ole täielik — näiteks ei pruugi põlvkonnad kattuda püsivalt või reproduktiivne domineerimine võib olla ajutine.
Võimalikud evolutsioonilised põhjused ja eelised
Sotsiaalse käitumise areng võib anda mitmeid eeliseid: parem kaitse kiskjate ja parasiitide eest, efektiivsem toidu hankimine ja territooriumi kaitsmine, järglaste edukam kasv läbi koostöö ning oskus kohaneda muutuvate keskkonnatingimustega. Samas kaasneb sellega ka kulusid — ressursid peavad jagunema, kasvab nakkushaiguste leviku risk ja sotsiaalsed pinged (reaalsed või hierarhilised konfliktid).
Juhtum: herilaste ja teiste vespide puhul
Uuringud on näidanud, et Vespid-herilaste hulgas võib survet presotsiaalse või subsotsiaalse käitumise kasuks anda kiskjate ja parasiitide. Kui emal on kasulik jääda oma pesasse ja valvata mune ning vastseid, võivad temaga koos elavad täiskasvanud koguda rohkem toitu ning jagada valvamise ja toitmise koormust. Selline kooselu vähendab pesas valitsevat rünnatavust ja suurendab järglaste ellujäämise tõenäosust — see võib olla samm teel keerukama sotsiaalse organiseerituse poole.
Kokkuvõte
Presotsiaalsus hõlmab laia spektrit sotsiaalseid käitumismustreid, mis ulatuvad lihtsast vanemate hoolitsusest kuni keerukamate rühmakäitumiseni, kuid ei jõua eusotsiaalsuse tasemeni. Mõistmine, millised olukorrad ja valikurõhud soodustavad koostööd ja tööjaotust, aitab selgitada, kuidas sotsiaalsed struktuurid loomariigis on tekkinud ja miks need võivad ühest liigist teiseni erineda.
