Lenddraakon (Draco) – määratlus, bioloogia ja 42 liiki

Draco on agamiidide sugukond, mida sageli nimetatakse ka lendavateks draakoniteks. Nende eripära on pikenenud ribid ja neid ühendav membraan (patagium), mis saab laienedes moodustada omamoodi tiiva, võimaldades loomal tõhusalt liuelda puudevahel. Tagakehad on lamedad ja tiibade ristlõikega ning kaelal olevad väikesed klapid toimivad nagu horisontaalsed stabilisaatorid, aidates suunda ja nurka kontrollida.

Morfoloogia ja kohastused

Draco-liikide keha on kohandunud eluks puude võras: neil on tugevad küünised haardumiseks, pikad jalad ja veniv patagium, mis ulatub ribide külge kinnituvast nahast. Patagiumi värvus ja mustrid võivad liigiti ja sooliselt erineda ning mängivad rolli nii paaritumisnähtustes kui ka varjumisel. Sabal on oluline roll juhitavuses, see toimib roolitaolise organina; kaela küljes olevad väiksemad klapid aitavad liuglemisel stabiilsust säilitada.

Liuglemine ja liikumine

Draco ei oska lennata nagu linnud või lennukid, kuid on meisterlik liugleja. Ta hüppab kõrvaltokselt või okstelt, laiendab ribid ja patagiumi ning saab oma liikumise ajal märkimisväärse ulatuse. On täheldatud kuni 60 m pikkust liuglemist, mille jooksul loom võib langetada vaid umbes 10 m kõrgust — see näitab tõhusat aerodünaamilist juhtimist ja ülitäpset suuna- ning nurga kontrolli. Lisaks liuglemisele liiguvad nad oskuslikult mööda puutüvesid ja oksi, kus nende lame keha ja tugevad küünised annavad hea haarde.

Elupaik ja levik

Need sisalikud elavad peamiselt metsades — eelistatult troopilistes ja subtroopilistes vihmametsades ning puuderikastes maastikes. Suurem osa liikidest on levinud Kagu-Aasiasse: India lõunaosadest ja Sri Lankast kuni Indoneesia, Malaysia, Filipiinide ja Tai aladeni. Nad eelistavad elada puude võrastikus, kuhu kuuluvad nii vanad suured puud kui ka tihedad varjualustega alad.

Toitumine

Draco on peamiselt putuktoiduline. Nad püüavad peamiselt väiksemaid selgrootuid nagu sipelgad, termiidid, röövikud ja muud putukad, mida nad koguvad okste ja lehtede pealt. Mõned liigid võivad aeg-ajalt sööta ka väiksemaid selgroogseid või taimset materjali, kuid põhitoiduks jäävad insectid.

Paljunemine ja elutsükkel

Emased laskuvad maapinnale ainult paljunemisperioodiks. Kui emasloom on valmis munema, siis ta laskub puu otsast alla ja kaevab pehmest mullast pesaaugu, sageli surudes oma pea mulda pesa valmistamise ajal. Seejärel muneb ta tavaliselt 2–5 muna ja täidab pesaaugu tagasi. Pärast munemist valvab ta mune umbes 24 tundi, vahel veidi kauem, kuid enamasti lahkub pesast ja ei osale pojaga edasisel hooldusel. Koorumisaeg varieerub sõltuvalt temperatuurist ja liigist, kuid noored lendavad peagi pärast esimest ronimist ja harjutavad liuglemist juba varajases faasis.

Suurus ja liike

Draco on üldiselt üsna väikese kuni keskmise suurusega sisalikute rühm. Mõned liigid on kokkuvõttes vaid umbes 20 cm pikkused (koos sabaga), teistel võib keskmine pikkus olla veidi suurem, olenevalt liigist ja vanusest. Arvatakse, et maailmas on umbes 42 liiki, mis erinevad omavahel nii välimuse, patagiumi värvuse, leviala kui ka käitumise poolest.

Käitumine ja kommunikatsioon

Paljud Draco-liigid on territoriaalsed, eriti isased, kes kasutavad silmatorkavaid kaelalaike (dewlap) ja kehapildilisi liigutusi, et märgata oma territooriumi ja meelitada emasloomi. Neid nähtavaid näitajaid kombineeritakse sageli liuglemiste ja oksalt-oksale liikumisega. Kui neid häirida, nad tavaliselt liuglevad turvalisemasse kohta, peites end varjuloonel või liiguvad kiirelt puu vastasküljele.

Kaitse ja ohud

Kuigi paljud liigid on suhteliselt kohalikud ja kohanenud metsaelu, ähvardavad neid elupaikade vähenemine ja metsade lageraie. Deforestation, elupaikade killustumine ja inimtegevusest tulenev mõju võivad mitmel liigile tekitada survet. Mõned liigid võivad olla kohalikult arvukad, teised aga piiratud levikuga ning vajavad säilitustegevust.

Inimsuhted ja huvipakkuvus

Draco on populaarne uurimisobjekt bioloogide ja loodushuviliste seas oma unikaalse liuglemisvõime tõttu ning neid võib näha sageli loodusfilmides ja -fotodes. Nad ei ole tõelised "lennuloomad" nagu lind või imetaja, vaid väga tõhusad liuglejad. Miaja, nad ei sobi tavaliselt lemmikloomadena pidamiseks ilma spetsiaalse elukeskkonna ja hoolduseta, sest nad vajavad puitunud tingimusi ning spetsiifilist toitu ja kliimat.

Olulised tunnused kokkuvõttes

• Patagium — ribide vahel olev veniv nahk võimaldab liuglemist.
• Arboraalne eluviis — elavad peamiselt puudes ja harva maapinnal.
• Toitumine — peamiselt putuktoiduline.
• Paljunemine — emane muneb maapinnal 2–5 muna ja valvab lühikest aega.
• Umbes 42 liiki — erinevad värvi, suuruse ja levikuga.

Draco-liikide uurimine aitab paremini mõista arenevaid strateegiaid arboraalses elus ning nende liuglemise aerodünaamikat, mis on unikaalne näide selgroogsete kohastumisvõimest ruumisliikumise tõhustamiseks.

Küsimused ja vastused

K: Mis on Draco?

K: Kuidas saab Draco luua tiibu?

K: Millised on Draco lamedad tagakehad?

K: Mis on Draco kaelal olevate väikeste tiibade otstarve?

K: Kui kaugele suudab Draco liugelda?

K: Kui suur on Draco väikseim liik?

K: Millal on ainus kord, kui emane lendav sisalik tuleb maapinnale?

Otsing