Prantsuse köök
Prantsuse toit on mõjutanud toiduvalmistamise stiili kogu Euroopas ja selle kokad töötavad restoranides üle kogu maailma.
Kaasaegse kõrgköögi juured on sellistes kokkades nagu La Varenne (1615-1678) ja Napoleoni märkimisväärne peakokk Marie-Antoine Carême (1784-1833). Need kokad arendasid välja kergema toidustiili võrreldes keskaja toiduga. Nad kasutasid vähem vürtse ning rohkem maitsetaimi ja kreemjaid koostisosi.
Tüüpilised koostisosad, nagu räim ja kalajahi, ning sellised tehnikad nagu marineerimine ja sellised toidud nagu ragut, leiutati. Carême oli asjatundlik pâtissier (kondiitritööde valmistaja) ja see on siiani prantsuse köögi tunnus. Ta töötas välja põhikastmed, oma "emakastmed"; tema repertuaaris oli üle saja kastme, mis põhinesid pooltel tosinatel emakastmetel.
Prantsuse köögi võttis 20. sajandil kasutusele Georges Auguste Escoffier (1846-1935). Ta oli organiseerimise geenius. Ta töötas välja, kuidas juhtida suuri restorane, nagu suures hotellis või lossis: kuidas peaks olema korraldatud personal; kuidas menüüd valmistatakse. Tal olid meetodid kõige jaoks. Escoffier juhtis Londoni Savoy hotelli ja Carltoni hotelli, PariisiHôtelRitzi ja mõne tolleaegse suurima kruiisilaeva restorane ja kööki.
Escoffier' teine peamine panus oli 1903. aastal ilmunud "Le Guide Culinaire", mis levitas arusaama prantsuse köögist. Escoffier jättis siiski välja palju Prantsusmaa piirkondade kulinaarsest iseloomust.
Gastroturism ja Guide Michelin aitasid 20. sajandil tutvustada inimestele Prantsuse maapiirkondade rikkalikku kodanlikku ja talupoeglikku kööki. Gasconi köök on avaldanud suurt mõju ka Edela-Prantsusmaa köögile. Paljud kunagi piirkondlikud toidud on levinud variatsioonidena üle kogu riigi. Juust ja vein on köögi oluliseks osaks, mängides piirkondlikult ja riiklikult erinevat rolli. Põhja-Prantsusmaal eelistatakse toiduvalmistamisel sageli kasutada võid. Lõunaosas eelistatakse oliiviõli ja küüslauku. Prantsusmaal on igal piirkonnal oma eriline roog: choucroute Alsace'is, quiche Lorraine'is, cassoulet Languedoc-Roussillonis, tapenade Provence-Alpes-Côte d'Azuris, bouillabaisse Marseille'is.
2010. aasta novembris lisas UNESCO Prantsuse gastronoomia maailma vaimse kultuuripärandi nimekirja.
Pot-au-feu, traditsiooniline prantsuse hautis.
Kartulid Lyonnaise
Blini-Davidoff: Tatar kooke kaaviari ja sibulaga
Basiilikuga lõhe terriin
Küsimused ja vastused
K: Millest on pärit tänapäeva haute cuisine?
V: Kaasaegse haute cuisine'i juured peituvad sellistes kokkades nagu La Varenne (1615-1678) ja Marie-Antoine Carême (1784-1833).
K: Kuidas arendasid prantsuse kokad välja kergema toidustiili võrreldes keskajaga?
V: Prantsuse kokad kasutasid vähem vürtse ning rohkem maitsetaimi ja kreemjaid koostisosi. Nad leiutasid ka sellised tehnikad nagu marineerimine ja sellised toidud nagu ragut.
K: Kes oli asjatundlik pâtissier (kondiitri)?
V: Marie-Antoine Carême oli asjatundlik pâtissier (kondiitri), mis on siiani prantsuse köögi tunnus. Ta töötas välja põhikastmed, oma "emakastmed", ja tema repertuaaris oli üle saja kastme, mis põhinesid pooltel tosinatel emakastmetel.
K: Kes tutvustas 20. sajandil prantsuse kööki?
V: Georges Auguste Escoffier (1846-1935) tutvustas 20. sajandil prantsuse kööki. Ta töötas välja, kuidas juhtida suuri restorane, samuti menüüde valmistamise meetodid.
K: Millise panuse andis Escoffier prantsuse köögi mõistmise levitamisse?
V: Escoffier' peamine panus oli 1903. aastal avaldatud "Le Guide Culinaire", mis levitas arusaama prantsuse köögist.
K: Kuidas mõjutas Gasconi köök Edela-Prantsusmaa toitu?
V: Gasconi köök on avaldanud suurt mõju Edela-Prantsusmaa köögile; paljud varem piirkondlikud toidud on levinud variatsioone kogu selles Prantsusmaa osas.
