Herefordi tõug: päritolu, omadused, levik ja aretus

Herefordi tõug — päritolu, vastupidavus, omadused, globaalsed levik ja aretusnõuanded; ideaalne valik eri kliimatingimustes ja tootmiseks.

Herefordi veised on laialdaselt kasutatav tõug parasvöötme piirkondades, peamiselt veisekasvatuseks. Herefordid on tuntud oma töökindluse, rahuliku temperamendi ja hea lihakasvuga; nad sobivad nii maakarjakasvatusse kui ka intensiivsematesse tootmissüsteemidesse, sealhulgas grass-fed ja feedlot tootmisesse.

Algselt on nad pärit Inglismaalt Herefordshire'ist, kuid neid leidub Austraalia parasvöötme piirkondades. Tõu on väga populaarne ka Ameerika Ühendriikide kõrbealadel, Ameerika Ühendriikide edelaosas, samuti Argentina kesk- ja idaosas ning Uruguays asuvate karjakasvatajate seas. Uus-Meremaa karjakasvatajate seas moodustavad herefordid suurima osa registreeritud lehmadest. See on tunnistus tõu vastupidavusest; kuigi tõug on pärit jahedast ja niiskest Suurbritanniast, on nad õitsenud palju karmimas kliimas. Tõu on kohanenud paljude kliimatingimustega peaaegu kõigil mandritel. Lisaks ekspordile ja aretusprogrammidele on Herefordi populaarsust suurendanud nende töökindel poegimise, hea kasvu ning lihtsa veterinaar- ja söötmishalduse kombinatsioon.

Välimus ja tunnused

Herefordid on üldiselt punakaspruuni kehaga ja valge näo, kaela esiosa, kõhu-ja jalgade osade ning sabaotsaga. Neil on tugev keha, lai rind ja hea lihasmass. Isased võivad kaaluda tavaliselt 800–1 200 kg, emased 500–700 kg, sõltuvalt aretusest ja söötmisest. Tõule on iseloomulik ka tugevad jalad, hea looduslik rasvakiht ja hea karvkate, mis aitab taluda nii niiskeid kui ka põuda tingimusi.

Temperament ja tootlikkus

Herefordid on tuntud rahuliku ja koostööaltina, mis teeb nad sobivaks väiksemate talupidajate ja suuremate karjakasvatajate jaoks. Emised on head emad: neil on tihti kõrge imetamise võime, lühike poegimisperiood ja vastupidavad vasikad. Lihakvaliteet on hea — Herefordid annavad maitsvat ja suhteliselt hästi marmoreeritud liha ning neid kasutatakse laialdaselt nii puhtana kui ka ristamisel eesmärgiga parandada veisekarja kasvu- ja lihakvaliteeti.

Kohanemisvõime ja levik

Herefordide laialdane levik on tingitud nende suurest kohanemisvõimest: nad taluvad hästi nii jahedamat ja niisket kliimat kui ka kuiva ja kuuma ilma. Tegelikult on tõug edukalt kohanenud väga erinevates tingimustes üle maailma, sh mäestikus, stepis ja kuival kõrbel. Neid kasvatatakse nii looduslikel karjamaadel kui ka intensiivsetes söötmisprogrammis.

Aretus ja sarved

Sarvedeta variante, millel on polled geen, nimetatakse Polled Herefordideks. Sarvedega ja sarveta aretamine koos toimib geneetilise dehornerina. Seda kasutatakse sageli alternatiivina koore eemaldamise protsessile, mis põhjustab stressi ja sageli kaalukaotust. Polled Herefordi aretamisel valitakse järglasi ilma sarvedeta, et vältida hilisemat kirurgilist dehornerimist, vähendada vigastuste riski karjas ning lihtsustada loomade käitlemist.

Tervis ja riskid

Kuigi Herefordid on üldiselt tervise poolest tugev tõug, on neil mõningaid spetsiifilisi riske. Näiteks valge näo tõttu on härgadel ja lehmadel kalduvus silma ülemäärasele päikesekiirguse mõjule ning teatud piirkondades võib esineda suurem risk okulaarsele kartsinoomile (silmavähk). Karjakasvatajad pööravad tähelepanu ka parasiitide kontrollile, vitamiinide ja mineraalainete tasakaalule ning haiguste ennetusele vaktsineerimise ja bioturvalisuse kaudu.

Aretusvõtted ja tänapäevane aretustöö

Aretuses kasutatakse juhuslikku valikut, kunstlikku seemendamist, aretusvalikut ja geneetilist testi, et parandada omadusi nagu poegimislihtsus, kasvukiirus, liha kvaliteet ning vastupidavus. Ristamisega Herefordi ja teiste tõugude vahel saavutatakse sageli suurem produktiivsus tänu heteroosile (hübriidjõule). Paljud tänapäevased aretusprogrammid püüavad vähendada pärilikke probleeme ja säilitada head iseloomu ning kohanemisvõimet.

Nõuanded karjakasvatajatele

• Planeeri aretus, jälgides emiste ja isaste anatoomiat ning poegimisomadusi;
• Pöörake tähelepanu karjamaade haldamisele ja tasakaalustatud söötmisele, et tagada head kasvutingimused;
• Kasutage polled-variantide puhul geneetilist valikut, kui soovite vältida dehornerit või vähendada sarvega seotud vigastusi;
• Rakendage regulaarset veterinaarset ennetust, vaktsineerimist ja parasiiditõrjet;
• Jälgige silmade ümbruse pigmentatsiooni ja päikesekahjustuse märke, eriti intensiivse päikese käes kasvatamisel;
• Kasutage vajadusel kunstlikku seemendamist ja tõuaretuse teenuseid, et kiirendada soovitud omaduste levikut karjas.

Kokkuvõttes on herefordid mitmekülgne ja töökindel tõug, kes sobib paljudesse tootmissüsteemidesse. Nende rahulik iseloom, head emadusomadused ja kohanemisvõime teevad neist populaarse valiku nii väiketaludele kui suurtele karjakasvatajatele.

Küsimused ja vastused

K: Milline on Herefordi veiste päritolu?

K: Mis on Herefordi veiste kasvatamise peamine eesmärk?

K: Kus leidub herefordi veiseid?

K: Kuidas on Herefordi veised kohanenud erinevate kliimatingimustega?

K: Mis on Polled Herefordi veised?

K: Kuidas saavutatakse Herefordi aretuses geneetiline dehorner?

K: Miks kasutatakse geneetilist dehornerit sageli alternatiivina karvastamisprotsessile?

Otsing