Härjavõitlus (corrida de toros) – ajalugu, reeglid ja rituaal
Härjavõitlus (corrida de toros): ajalugu, reeglid ja rituaal – matadorite dramaatika, kostüümid, faena ja surmaetapp; traditsioonid ja vastuolud Hispaanias ja Lõuna-Ameerikas.
Härjavõitlus (hispaania keeles corrida de toros) on sajanditevanune traditsiooniline areenispordi ja rituaali kombinatsioon, mis on tänapäeval vastuoluline ja rangelt reguleeritud. Seda praktiseeritakse eelkõige Hispaanias ja Portugalis ning mõnes Lõuna-Ameerika riigis. Suurim härjavõitlusareen on Plaza México Mexico City kesklinnas, kuhu mahub umbes 48 000 pealtvaatajat; vanim regulaarne areen Hispaanias on Sevillas asuv La Maestranza, mida hakati härjavõitlusteks kasutama 1765. aastal.
Ajalugu ja pärand
Härjavõitluse juured ulatuvad antiikajast pärinevate loomavõitluste, ratsavõitluse traditsioonide ja keskaja rüüdluskultuuri segunemisest. Kaasaegse härjavõitluse rituaalid ja formaalne reeglistik said selgema kuju 18.–19. sajandil; olulise panuse andis Paquiro (Francisco Montes Reina, 13. jaanuar 1804 – 4. aprill 1851), keda peeti oma aja suurimaks matadoriks ja kes mõjutas nii reegleid, kostüüme kui ka etenduse korda.
Areen ja etapid
Tavaline hispaania tüüpi corrida jaguneb kolmeks põhiosaks (tercios), mille algusest annab märku trompet. Enne seda toimub paraad (paseíllo), kus härjavõitlejad ehk toreros astuvad areenile karismaatilise paraadina Paso doble-muusika saatel. Traditsiooniline etendus ise koosneb üldiselt järgmistest osadest:
- Primera parte – tercio de varas: härga testitakse ja picador'id (ratsanikud lühema või pikema vara ehk oda abil) püüavad vähendada härja kaela- ja seljalihaste jõudu.
- Segunda parte – tercio de banderillas: banderillero'd asetavad värvilisi, vardaga kinnitatud banderilla'sid härja kaela piirkonda, mis on nii taktika- kui esteetiline osa etendusest.
- Terceira parte – tercio de muerte: lõppfaas, kus matador siseneb areenile tavaliselt üksi väikese punase keebi ehk muleta ja mõõgaga, et sooritada lõplik faena ning proovida hereeriliselt lõpetada estocada (mõõga sisestamine).
Osalised, kostüümid ja rollid
Härja meeskond ehk cuadrilla koosneb tavaliselt seitsmest mehest. Juht on matadoor (või matador), kellel on kuus assistenti, kes täidavad erinevaid rolle ja katkestavad loomaga suhtluse ajal dramaatilisi ülesandeid. Härjavõitlejate kostüümid on inspireeritud 18. sajandi Andaluusia rõivastusest. Matadores on kergesti äratuntavad oma ornamentse, sageli kuldse ja tikitud traje de luces ehk "valguskostüümi" järgi.
Taktika, faena ja estocada
Matador kasutab muleta'd ja liigutusi, et juhtida härja rünnakuid ning näidata oma oskusi ja julguse mõõdupuud. Faena on etendus faasiga, kus matador demonstreerib esteetikat, täpsust ja kontrolli. Lõppeesmärk on viia härg sobivasse positsiooni, et sooritada estocada – õõnestav löök, mille eesmärk on kannatada loom kiiresti surmavalt, läbistades rinnaosa ja mõjutades südame- või suurimaid veresooni. Selle täpne sihtmärk ja tehnika on osa matadori oskusest; vale sooritus võib lõppeda ohtliku vigastuse või surmaga sarvedest.
Auhinnad ja erandid
Õnnestunud etteaste puhul võib matador saada publiku ja ametnike poolt auhindu, näiteks härja kõrvad (orejas) või isegi saba (rabo). Harvadel juhtudel, kui härg näitab erakordset vaprust ja jõudu, võib ametnik otsustada härja armu anda (indulto), kus loom päästab tapmisest ja viiakse areenilt elusalt ära.
Ohutus ja meditsiin
Härjavõitlustel on tavaliselt areeni kõrval meditsiiniline meeskond ja haigla koos operatsioonisaaliga, et koheselt ravida sarvehaavu või muid tõsiseid vigastusi. Sellest hoolimata on riskid suured: paljud tuntud matadorid on vigastuste või surma saanud areenis. Kui suur matador Manolete 31-aastaselt rõngas surma sai, peeti tema pärast ametlik riiklik lein.
Variandid ja riigiti erinevused
Härjavõitluse vormid erinevad oluliselt regiooniti. Näiteks Portugalis on traditsioonilistes etendustes tugevad elemente, mida tehakse ratsanikena (rejoneo) ja mõnes Portugali etenduses ei tapeta looma areeni ees samal viisil nagu Hispaanias, vaid loom võidakse hiljem eemaldada. Mõnes Lõuna-Ameerika riigis on kohalikud variandid oma eripäradega. On ka formaate, kus loomale ei tehta nähtavalt surmavaid vigastusi või kasutatakse alternatiivseid etenduse elemente.
Kriitika ja loomakaitse
Loomakaitseorganisatsioonid on härjavõitluse vastu intensiivselt, kritiseerides etenduse põhjustatavat loomade kannatust ja surma. Üha enam inimesi ja organisatsioone nõuavad ranged piiranguid või täielikku keelustamist. Selle tulemusena on mitmel pool kehtestatud piiranguid, mõnes kohas on härjavõitlus seaduslikult keelatud või selle korraldus raskendatud. Samal ajal kaitsevad toetajad etendust kultuurilise pärandi ja traditsiooni argumendiga, rõhutades rituaali ja oskuse tähtsust.
Kokkuvõte
Härjavõitlus on keerukas segu ajaloost, traditsioonist, kunstilisest esitlusest ja vägivaldsest lõpust, mis esitab tugevaid eetilisi küsimusi tänapäeva ühiskonnas. See on jätkuvalt osa mõne riigi kultuurilisest maastikust, kuid samal ajal üha enam vaidluste keskpunkt, mis toob kaasa nii reforme kui ka seadusandlikke piiranguid.
Korrida algne rongkäik kolme härjavõitlejate meeskonnaga.
Suerte de capote : matador kasutab kapuutsi, et panna härg temast mööduma.
Matador tercio de muerte'is.
Édouard Manet' maal "Härjavõitlus".
Hispaania stiilis härjavõitlused kogu maailmas: härjavõitlus on seaduslik. Härjavõitlused, mida varem traditsiooniliselt harrastati, on keelatud. Märkus: Mõned omavalitsused on keelustanud härjavõitluse riikides ja piirkondades, kus see on muidu seaduslik.
Härjavõitluse levik Hispaania provintsides 19. sajandil.
Härjavõitluse levimus Hispaania provintsides täna.
Art
Härjavõitlus on mõjutanud kõiki kunsti- ja kultuurivorme. Ernest Hemingway ütles härjavõitluse kohta: "Härjavõitlus on ainus kunst, kus kunstnik on surmaohus ja kus esituse hiilgavus on jäetud võitleja au otsustada". Hispaania tantsu- ja muusikavormid, nagu paso doble ja flamenco, on tugevalt mõjutatud härjavõitluse vaatemängust.
Küsimused ja vastused
K: Milline on vanim pullirõngas?
V: Vanim härjavõitlusareen on Hispaanias Sevillas asuv La Maestranza, mida kasutati esimest korda härjavõitlusteks 1765. aastal.
K: Mitu inimest mahutab suurim härjaväljak?
V: Suurim härjaväljak on Plaza México kesklinnas Méxicos, kuhu mahub 48 000 inimest.
K: Kes sorteeris välja tänapäeva härjavõitluse reeglid ja traditsioonid?
V: Tänapäevase härjavõitluse reeglid ja traditsioonid töötas välja Paquiro (Francisco Montes Reina).
K: Mitu liiget on härjavõitlejate meeskonnas?
V: Üks härjavõitlejate meeskond koosneb seitsmest mehest. Juht on matador ja tal on kuus assistenti, kes mängivad draamas rolle.
K: Millist riietust kannavad matadoorid?
V: Matadorid kannavad 18. sajandi Andaluusia riietusest inspireeritud kostüüme, mida tuntakse kui traje de luces ("valgusülikond").
K: Mis toimub tercio de muerte ("surma kolmas") etapis?
V: "Tercio de muerte" ("surma kolmas osa") etapis siseneb matador uuesti rõngasse üksinda, kandes väikest punast keppi ja mõõka, mida nimetatakse muletaks. Ta kasutab oma keppi selleks, et meelitada härg ligi mitme faena-nimelise läbisõidu abil. Lõpuks püüab ta härja enne mõõga löömist õlgade vahele ja läbi südame lüüa - seda tegevust nimetatakse estocada'ks.
K: Kas on olemas ka selliseid versioone, kus loomad jäävad võitluse ajal vigastamata?
V: Jah, on olemas versioone, kus loomad jäävad võitluse ajal vigastamata, nagu näiteks loomade heaoluorganisatsioonide korraldatud versioonid.
Otsige