"Suhkruploomi haldja tants" on balleriini soolo ehk ühe peamise naistantsija esituses olev numbriline pala. See on Pähklipureja pas de deux'i kolmas osa ja pärineb 1892. aasta balleti "Pähklipureja" II aktist. Numbrile pani koreograafia Lev Ivanov Tšaikovski muusikale, mis tegi sellest ühe balleti väljapaistvama ja publikule enim meeldejääva momentide seast.
Koreograaf Marius Petipa soovis, et Suhkruploomi haldja muusika kõlaks nagu "purskkaevust paiskuvad veepiisad". Selle efekti saavutamiseks leidis Tšaikovski 1891. aastal Pariisis uue instrumendi, celesta'ga, mis oli sel ajal värske leiutis. Celesta näeb välja nagu väike klaver, kuid kõlab kui kellade ja metallikõlade vaheline instrument; Tšaikovski iseloomustas seda kui "[celesta on] tillukese klaveri ja glockenspieli vaheal, jumalikult imelise kõlaga". Ta soovis seda erandlikku värvi kasutada Pähklipurejas ja palus oma kirjastajalt instrumendi ostmist, püüdes seda salajas hoida, et teised vene heliloojad ei kasutaks uut kõla enne teda.
Tšaikovski tutvustas tšelestat vene muusikasõpradele 19. märtsil 1892, kui Peterburis Vene Muusikaühingule esitati "Pähklipureja sviit". Tänu sellele esitusele seostub celesta igaveseks just Suhkruploomi haldja helikeelega: selle hõrk, kellataoline timbre annab tantsule õrna võlu. Celestat kuulda ei ole ainult suhkruploomi haldja tantsus, vaid instrumenti kasutatakse ka teistes Pähklipureja II akti episoodides. "Suhkruploomi haldja tants" on üks balleti tuntumaid ja enim äratuntavaid muusikalisi numbreid ning selle motiive arranžeeritakse sageli erinevatesse versioonidesse — sealhulgas jõuluajale omastesse reklaami- ja telesaadete taustamuusikatesse.
Algse koreograafia kohta säilinud materjal on napp. Esimestel etendustel lõigati tantsu lõpus olnud presto osa välja, mis mõnevõrra muutis numbrile kavandatud ülesehitust. Roland John Wiley hinnangul koosnes tants lühikestest pointe'i sammudest, peenikestest batterie'ist (lühikestest hüppelisematest kombinatsioonidest) ja mitmesugustest hoiakutest, mis järk-järgult liikusid lihtsamast õrnast nüansist kuni tehnilisemate, virtuoossete elementideni nagu piruetid ja rond de jambe'id. Selline ülesehitus rõhutas eelkõige kenasti soolo esitaja peenetundelist tunnetus- ja puhttehnikat, mitte suurt akrobaatikat.
Esimene suhkruploomide haldjas oli Antonietta Dell'Era. Hoolimata headest tehnilistest eeldustest kirjeldas Tšaikovski vend Modest teda mõnevõrra ebasoositavalt ning varased kriitikud pahandasid, et nii prestiižne roll kui "Pähklipureja" priimabaleriin pidi tantsima võrreldes müügilise staatusega suhteliselt vähe. Dell'Era püüdis hiljem rolli lavastustes laiendada, lisades partituuri Czibulka gavotte — näide sellest, kuidas esitajad ja lavastajad on läbi aja rolli ja koreograafiat kohandanud. Aja jooksul on rolli tõlgendanud arvukad tantsijad ja lavastajad, mistõttu tänapäevastes etendustes võib Suhkruploomi haldja ilmnemine ja tehniline lahendus oluliselt erineda vastavalt trupi traditsioonile ja koreograafi visioonile.
Suhkruploomi haldja tantsu populaarsus peegeldab nii Tšaikovski helikeele uuenduslikkust kui ka balleti võimet siduda muusika, koreograafia ja lavastuse kujunduse kaudu lüürilist fantaasiat vaataja silme ette. Celesta õrn kõla ja haldja etüüd on kujunenud pühademeeleolu üheks akustiliseks tunnusmärgiks, mis elab edasi nii teatrilaval kui ka laialdasemates kultuurilistes kontekstides.