Pähklipureja pas de deux: Suhkruploomi haldja, printsi tants ja Tšaikovski
Avasta Pähklipureja pas de deux: Tšaikovski lummav balleti muusika ning Suhkruploomi haldja ja printsi graatsiline, muinasjutuline tants lavavõlus.
Pähklipureja pas de deux on suhkruploomi haldja ja prints Coqueluche'i tants balletis "Pähklipureja". Balletti esitati esmakordselt 18. detsembril 1892 Peterburis, Venemaal Mariinski teatris. Muusika kirjutas Tšaikovski ja tantsu kujundas Lev Ivanov. Suhkruploomi haldjat tantsis esmakordselt Antonietta Dell'Era ja printsi Pavel Gerdt. Pas'i tantsitakse mõnikord väljaspool balletti ja mõnikord tantsitakse seda ka balletivõistlustel.
Pas de deux koosneb neljast osast (või liikumisest): esimene on Andante maestoso, teine on meestantsija tarantella, kolmas on balleriini tants, mida nimetatakse "Suhkruploomi haldja tantsuks", ning neljas ja viimane on mõlema tantsija kiire ja energiline liikumine.
Mariinski teatri ballettmeister Marius Petipa soovis "kolossaalse mõjuga" muusikat avakoosseisu "Andante maestoso" jaoks. Muusika koosneb laskuvatest (langevatest) tšelloskaaladest. Teine, kontrastne osa on kirjutatud oboele ja bassklarnetile. Muusika lõpeb suure kulminatsiooniga tromboonidele. Andante maestoso muusikaline teema sarnaneb Tšaikovski V ja Kuuenda sümfoonia surmatemaatikale.
Andante maestoso osas kasutati laval seadet nimega reika. See oli väike platvorm või vanker, mis oli paigutatud rööbasteele. Seda kasutati lava all. Pähklipurejas astus Suhkruploomi haldjas peale salli, mille prints Coqueluche oli reikale asetanud. Prints tõmbas salli ja kui reika liikus lava ühelt küljelt teisele, tundus, et Suhkruploomi haldjas on kergem kui õhk.
Ajaloost ja lavastuse taustast
Pähklipureja esietendus 1892. aastal kuulub vene balletikultuuri klassikasse. Tšaikovski kirjutatud helikeel ja Petipa–Ivanovi koreograafia moodustasid koos puhtalt tekstuurse ja lüürilise maailma, mis sobitus hästi jõululise muinasjutulise stsenaariumiga. Kuigi Petipa oli Mariinski teatris peamine ballettiõpetaja ja koreograaf, laenas ta sageli osasid töödest või koostööd Ivanoviga — nii sündisid mitmed kuulsad hetked, sh Suhkruploomi haldja ja printsi pas de deux.
Muusika ja instrumendid
Tšaikovski kasutas pas de deux's mitmesuguseid orkestrivärve, et luua kontraste ja hõrkusi: langevad tšelloskaalad, soojad puupuhkpillid (oboee ja bassklarnet) ning tugevamad vaskpillide aktsendid, sealhulgas tromboonide kulminatsioonid. Eraldiseisva ja kõlama jääva kõlaga on Suhkruploomi haldja tants, kus Tšaikovski kasutas haruldast instrumendid: celesta – see väikene klahvipill annab tantsule iseloomuliku heliseva, helkiva kõla ja on üks peamisi põhjuseid, miks see osa on nii eristatav.
Pas de deux eri osade instrumentatsioon rõhutab dramaturgiliselt tegelaste eripära: avamängu suursugusus, meestantsija virtuoossus, balleriini peenetundelisus ja lõpu kiiruse ning oivalisuse ühisenergia.
Struktuur ja koreograafia
Traditsiooniliselt sisaldab päris-suur pas de deux neli osa: sissepääs (entrée või Andante maestoso), adagio või balleriini ja meespartneri vastastikune töö, individuaalsed variatsioonid (mehe ja naise solo) ning lõpp-koda (coda), kus mõlemad tantsijad esitavad kiire ja virtuoosse finaali. Selles pas de deux's on justnimelt see jaotus — avapartiist algav pidulikkus, meeste virtuoossus (mõnel versioonil tarantella-laadne liikumine), balleriini lüüriline variatsioon (kus sageli kõlab celesta) ja lõpetav energiline koda.
Koreograafiliselt on see tants hetkel, kus näidatakse peategelaste tehnilist puhtust, partnerlust ja esteetilist harmooniat: tõsted, pöörded ja ühendused peavad olema täpsed ja näitlemismõõtmes väljendusrikkad.
Lavatehnilised võtted
Kirjeldatud reika ehk rööbasteele asetatud platvorm oli üks varasema aja lavatehnika võte, millega saavutati "lendava" või kerguse efekt — eriti sobiv haldja tegelaskujule. Sellised mehhanismid on ajalooliselt andnud lavale maagilise hõljuvuse, kuid tänapäeva lavastustes kasutatakse samu visuaalseid efekte sageli kaasaegse telereklaami- või lavatehnika abil (süsteemid, õhksüsteemid, trikke varjavad mehhanismid).
Tähendus ja levik
Suhkruploomi haldja ja printsi pas de deux on üks balletiklassika ikoonidest: paljud etendused ja galaõhtud võtavad sellest tantsust eraldi numbreid, eriti balleriini variatsiooni ja kodafinaali. Tantsu populaarsust toetab ka Tšaikovski meeldejääv meloodiline keel ning unenäoline instrumentatsioon. Lisaks on pas de deux sageli osa balletikoolide repertuaarist ja konkurssidel esitamiseks valitud kava — see näitab nii tehnilist täpsust kui ka artistlikku küpsust.
Kokkuvõte
Pähklipureja pas de deux ühendab 19. sajandi romantilise balleti suursugususe, Tšaikovski orkestrilise fantaasia ja koreograafilise nauditavuse. See on nii ajalooline artefakt kui elav esituspraktika, mida uued põlvkonnad pidevalt taasleiavad ja interpreteerivad.
Suhkruploomi haldjas ja tema kavaler teevad oma kummardusi Kuninglikus balletis, 2009
Daria L ja Josh esitavad Grand Pas de Deux'i tuntud klassikalise balleti "Pähklipureja" versioonis.
Suhkruploomi haldjas ja prints Coqueluche Peterburi Mariinski teatris umbes 1900. aastal.
Küsimused ja vastused
K: Mis on Pähklipureja pas de deux?
V: Pähklipureja pas de deux on suhkruploomi haldja ja prints Coqueluche tants balletis "Pähklipureja".
K: Millal balletti esmakordselt esitati?
V: Balletti esitati esmakordselt 18. detsembril 1892. aastal Peterburis, Venemaal Mariinski teatris.
K: Kes kirjutas selle tantsu muusika?
V: Muusika kirjutas Tšaikovski ja tantsu kujundas Lev Ivanov.
K: Mitu osa on selles pas's?
V: Pas de deux koosneb neljast osast (või liikumisest).
K: Millist vahendit kasutas Marius Petipa laval, et jätta mulje, nagu oleks suhkruploomi haldjas kergem kui õhk?
V: Marius Petipa kasutas seadet nimega reika, mis oli väike platvorm või vanker, mis oli paigutatud lava all toimuvale rööbasteele. Pähklipurejas astus Suhkruploomi haldjas reikale asetatud sallile, mille prints Coqueluche oli asetanud reikale, ja siis tõmbas ta seda nii, et kui ta liikus lava ühelt küljelt teisele, tundus, et ta on õhust kergem.
Küsimus: Millist muusikalist teemat kasutab Tšaikovski Andante maestoso liikumises?
V: Tšaikovski kasutab Andante maestoso osa muusikalise teemana tšellode jaoks laskuvat skaalat, millele on kirjutatud kontrastne osa oboele ja bassklarnetile ning mis lõpeb suure kulminatsiooniga tromboonidele. See teema on sarnane tema surmateemadega viiendas ja kuuendas sümfoonias.
Otsige