Pikakuninganna (vene keeles Пиковая дама, hääldatakse Pi-KO-va-ya DA-ma) on Tšaikovski ooper. See põhineb Aleksander Puškini novellil. Mõnikord on see tuntud ka saksakeelse pealkirja all Pique Dame.

Kui Tšaikovski läks Pariisi aastal 1876nägi ta Bizet' ooperit "Carmen". Talle meeldisid loo armastuse ja halva saatuse teemad. Saatuse idee on oluline nii ooperis "Carmen" kui ka Tšaikovski teoses "Pikakuninganna". Tšaikovski kirjutas selles ooperis mõned oma parimad muusikapalad. Osa sellest on väga graatsiline ja sarnaneb Mozartile. Teistes kohtades on see väga romantiline, harmooniatega, mida ta oli õppinud Wagneri oopereid õppides.

Taust ja loomine

Pikakuninganna põhineb Aleksander Puškini samanimelisel novellil (1834). Ooperi libreto koostas peamiselt Tšaikovski vend Modest Tšaikovski, kes aitas loo teatraalseks lavastuseks kohandada. Tšaikovski asus teose kallale hiljem 1800ndate lõpus ning ooper valmis ja esietendus lõpus 19. sajandil (esietendus toimus Peterburis Mariinski teatris). Teos ühendab venekeelse kirjandusliku allika ja Tšaikovski omapärase orkestratsiooni ning meloodiatega.

Sisu lühidalt

Ooperi keskmes on noor sakslane Hermann, kes on kinnisideeks mängukaartide saladusest ja sellest, kuidas üks vana aadliproua — nimetatud vanaproua/vannecountess — väidetavalt teab kolme õnnelikku kaarti, mis tagavad mängus võidu. Hermann armub nooresse Lizasse, kes on seotud vanaproua perekonnaga. Kinnisidee saada teada salajast kaardikombinatsiooni viib Hermannini röövimise või ähvardamiseni, vanaproua kokkupõrkeni surmaga ja lõpuks tema hullumiseni. Lõpuks saavad tragöödia ja saatuslikud valikud otsustavaks — armastus katab end pettumuse ja hukatusega.

Tegelased (peamised)

  • Hermann — peategelane (tenorina või baritonina sõltuvalt lavastusest), kelles kasvab kinnisidee kaardisaladuse pärast.
  • Liza — noor naine, kelles Hermann armub; tema saatus on ooperis traagiline.
  • Vanaproua (kontess) — omab kaardisaladust, mis on loo keskne müstikaelement.
  • Yeletsky — Lizale mitmel moel tähtis tegelane (sõpruse/armastuse kõrvalteema).

Muusika ja stiil

Tšaikovski muusika Pikakuningannas on tuntud oma emotsionaalse sügavuse, meloodilise kauniduse ja dramaatilise pingestatuse poolest. Teoses on selgelt tunda nii klassikalisi mõjusid — nimelt kooriline ja graatsiline maneer, mida mõned kritiseerijad on võrrelnud Mozartiga — kui ka romantilisi, tumedamaid harmooniaid, mille sugemetesse peegeldub Wagneri mõju. Ooperis kasutab Tšaikovski muidugi ka motiive, korduvalt ilmnevaid teemasid ja orkestrilist värvust, et rõhutada tegelaste sisemaailma ja saatuse tunnetust.

Lavastused ja pärand

Pikakuninganna on üks Tšaikovski tuntumaid ooperiteoseid ning seda mängitakse regulaarselt maailmateatrites. Teos on inspireerinud ka kino- ja teatrilaadseid kohandusi ning püsib olulisena nii muusikalise näitena Tšaikovski loomingu kõrghetkest kui ka Vene kirjandusliku pärandi ooperilises tõlgenduses. Tema kujutamine inimlikust kinnisideest, hukatusest ja armastuse traagilisest otsusest on jätnud püsiva jälje ooperikavadesse.

Miks teos on oluline

See ooper ühendab venekeelse kirjandusliku allika tugevad karakterid ja Tšaikovski meisterliku orkestratsiooni. Pikakuninganna näitab, kuidas muusika suudab esile kutsuda sisemist pingeid, psühholoogilist realismi ja tragöödia traumeerivat mõju — kõik need elemendid teevad sellest teose, mis kõnetab publikut ka tänapäeval.