Amadeus Quartet: legendaarne keelpillikvartett — ajalugu, liikmed, salvestused
Amadeus Quartet oli 1947. aastal asutatud maailmakuulus keelpillikvartett. Esimene viiul - Norbert Brainin, teine viiul - Siegmund Nissel, vioola - Peter Schidlof, tšello - Martin Lovett.
Viiuldajad Norbert Brainin, Siegmund Nissel ja Peter Schidlof olid sunnitud pärast 1938. aasta Hitleri Anschluss'i Viinist lahkuma Londonisse oma juudi päritolu tõttu. Teise maailmasõja puhkemisel saadeti nad internatsioonilaagritesse, sest nad olid "vaenulikud välismaalased" (välismaalased riigist, mille vastu Suurbritannia võitles). Kolm viiuldajat kohtusid laagris ja veetsid palju aega koos musitseerides. Varsti vabastati nad, sest nad olid "väljapaistvad kunstnikud" (tegelikult olid nad tol ajal tundmatud). Nad õppisid viiuliõpetaja Max Rostali juures, kes õpetas neid tasuta. Teine Rostali õpilane oli Suzanne Rozsa, kes oli abielus tšellist Martin Lovettiga. Peter Schidlof läks üle vioolamängule ja nad mängisid koos keelpillikvartette. Aastal 1947 moodustasid nad Brainini kvarteti. Nissel mõtles siis välja nime "Amadeus Quartet". Ta arvas, et see kõlab paremini, kui nimetada ansamblit esimese viiuldaja nime järgi. Kvartett nimetati 1948. aastal ümber Amadeus Quartetiks (Amadeus oli üks Mozarti nimedest).
Ansambel esines esmakordselt Amadeus Quartetina 10. jaanuaril 1948 Londonis Wigmore'i saalis. Peagi esinesid nad kontsertidel, festivalidel ja meistriklassides üle kogu maailma. Kvartett tegi umbes 200 helisalvestust, nende hulgas Ludwig van Beethoveni, Johannes Brahmsi ja W. A. Mozarti täielikud kvartetid. Nad esitasid ka selliste 20. sajandi heliloojate nagu Béla Bartók ja Benjamin Britten (kes kirjutas oma kolmanda kvarteti spetsiaalselt neile) teoseid.
Amadeus oli üks 20. sajandi kuulsamaid kvartette.
Nad olid alati kokku leppinud, et kui üks neist haigestub või sureb, ei mängi kvartett kellegi teisega. Pärast vioolamängija Peter Schidlofi surma lõpetas kvartett 1987. aastal mängimise.
Norbert Brainin suri 2005. aastal ja Siegmund Nissel 2008. aastal.
Ajalugu ja kujunemine
Amadeus Quarteti lugu algab 1930. ja 1940. aastate keerulises ajaloos: kolm viiulimängijat põgenesid Viinist Londonisse ja nende ühine kirest muusika vastu kujunes aluseks eluaegsele koostööle. Max Rostali juhendamisel lihvitud tehnika ja Peter Schidlofi ümberõpe vioolale andsid ansamblile kompaktse, tasakaalustatud koosluse. Algne nimi "Brainini kvartett" asendus 1948. aastal nimega Amadeus, mis peegeldas ansambli tugevat seost klassikalise repertuaariga, eriti Mozarti loominguga.
Esinemised, repertuaar ja salvestused
Amadeus Quartet saavutas kiiresti rahvusvahelise tuntuse. Nad esinesid püsivalt suuremates kontserdisaalides ja festivalidel üle maailma ning andsid meistrikursusi noortele kammermuusikutele. Repertuaar hõlmas laias ulatuses klassikalist ja romantilist materjali: kvartette Beethoveni, Brahmsi ja Mozarti repertuaarist, aga ka 20. sajandi teoseid, sealhulgas Bartóki ja Britteni kammerloomingu.
Ansambli stuudio- ja kontserdisalvestused (ligikaudu 200) on väärtuslik dokument nende interpretatsioonistiilist: täpne rütmiline koosmäng, pehme ja ühtne kõla ning selge struktuuri tunnetus. Eriti tunnustati nende Beethoveni ja Brahmsi tõlgendusi, mis on jäänud paljude muusikaajaloo huviliste jaoks standardiks. Benjamin Britteni kolmas keelpillikvartett on spetsiaalselt pühendatud Amadeus Quarteti koosseisule.
Liikmed
- Norbert Brainin – esimene viiul (suri 2005)
- Siegmund Nissel – teine viiul (suri 2008)
- Peter Schidlof – vioola (suri 1987; pärast tema surma kvartett lõpetas tegevuse)
- Martin Lovett – tšello (oli ansamblis kogu ajaloo vältel)
Mängutempo, stiil ja mõju
Amadeus Quarteti mängu iseloomustas eriline ühise fraasi- ja kõlauniversumi otsimine: nad rõhutasid ansambli kui terviku tähtsust rohkem kui üksikute solistlike osade esiletõstmist. Selle pikaajalise koosseisu avantajärel tekkisid peaaegu "kuulmislik" kokkulepe ja intuitsioon, mis muutsid nende esitused ühtseks ning nüansirikkaks.
Nende mõjukas salvestustöö ja õppeaktivisuus inspireerisid terveid põlvkondi kammermuusikuid; nende tõlgendused on jäänud õppetükkideks konservatooriumides ja kordusprogrammides.
Pärand
Amadeus Quartet kuulub 20. sajandi tähtsamate keelpillikvartettide hulka. Kuigi ansambel lõpetas tegevuse 1987. aastal, elavad nende salvestused edasi ja neid kuulevad uued kuulajate põlvkonnad. Amadeus aitas kindlustada keelpillikvarteti kui kammermuusika vormi staatust ja laias laastus mõjutasid nad nii esitustraditsioone kui ka repertuaari valikut üle maailma.
Märkus: artikli algne tekst ja kõik selles olevad ‑lingid on säilitatud muutmatult, et tagada viidete terviklikkus.


Amadeuse kvartett (1969)
Küsimused ja vastused
K: Kes olid Amadeuse kvarteti liikmed?
V: Amadeuse kvartetti kuulusid Norbert Brainin (esimene viiul), Siegmund Nissel (teine viiul), Peter Schidlof (vioola) ja Martin Lovett (tšello).
K: Kuidas kohtusid kolm algset liiget?
V: Kolm algset liiget, Norbert Brainin, Siegmund Nissel ja Peter Schidlof, kohtusid Teise maailmasõja ajal internatsioonilaagris. Nad olid sinna saadetud kui "vaenulikud välismaalased", sest nad olid välisriikide kodanikud riigist, mille vastu Suurbritannia võitles.
K: Kuidas nad oma nime välja mõtlesid?
V: Algselt nimetasid nad end Brainini kvarteti, esimese viiuldaja Norbert Brainini järgi. Kuid teine viiuldaja Siegmund Nissel arvas, et paremini kõlab, kui ansamblit kutsutakse ühe Mozarti nime - Amadeus - järgi, nii et nad nimetasid end 1948. aastal ümber Amadeus Quartetiks.
K: Millist muusikat nad mängisid?
V: Amadeus Quartet mängis klassikalisi keelpillikvartette sellistelt heliloojatelt nagu Ludwig van Beethoven, Johannes Brahms ja W. A. Mozart, aga ka 20. sajandi heliloojate nagu Béla Bartَk ja Benjamin Britten teoseid.
K: Millal nad esmakordselt esinesid?
V: Amadeus Quartet esines esimest korda ansamblina Londoni Wigmore Hallis 10. jaanuaril 1948. aastal.
K: Miks nad lõpetasid esinemise 1987. aastal?
V: Kvartett lõpetas esinemise 1987. aastal pärast vioolamängija Peter Schidlofi surma.
K: Millal surid kõik neli algset liiget?
V: Norbert Brainin suri 2005. aastal ja Siegmund Nissel 2008. aastal, samas kui nii Martin Lovett kui ka Peter Schidlof surid enne neid 1987. aastal.