Kõrvalmuusika
Kõrvalmuusika on muusika, mis on kirjutatud näidendi jaoks. See ei ole nagu ooper, kus tavaliselt on muusika kogu aeg olemas. Kõrvalmuusikat kasutatakse stseenide vahel või näidendi eriti tähtsate hetkede puhul või näitlejate poolt lauldud laulude puhul. Seda nimetatakse "juhuslikuks", sest muusika ei ole nii oluline kui näidend.
Kõrvalmuusikat kasutati juba Vana-Kreeka ajal. Seda kasutati 16. ja 17.sajandil, eriti Shakespeare'i näidendites, mille tegelased laulavad sageli laule. Sel ajal kasutati juhumuusikat sagedamini komöödiates kui tragöödiates. Tragöödiad rääkisid tähtsatest inimestest, kes olid hõivatud oma riigi valitsemisega ja sõdadega. Näidendites rääkisid nad värssides ja olid liiga aadlikud, et laulda. Inimesed arvasid, et komöödiad sobivad paremini muusika kaasamiseks. Laulusid laulsid sageli näitlejad, kes mängisid karjuste, nümfide või klounide rolle.
Hilisematel sajanditel kasutati muusikat igasuguse tõsise draama puhul. Mõnikord kasutati suuri orkestreid. Paljud kuulsad heliloojad kirjutasid muusikat, mida orkester mängis näidendite ajal. Kuulus näide on Felix Mendelssohni 1842. aastal loodud muusikaline saatemuusika Shakespeare'i "Jaanipäevaöö unenägu" jaoks. Teised heliloojad töötasid koos elavate luuletajatega, nagu Goethe ja Schiller. Beethoven kirjutas muusika Goethe näidendile "Egmont". See muusika on väga tihedalt seotud loos toimuvaga: avamängus kirjeldatakse Hispaania karmi rõhumistMadalmaade üle, millest näidend räägibki. Schuberti kuulus "Rosamunde" overtuur pärineb näidendist "Die Zauberharfe". Schumanni muusika "Manfredile" on teistsugune: see ei olnud kunagi ette nähtud näidendi esitamiseks, see oli lihtsalt inspireeritud Schumanni kujutlusvõimest. Paljud teised heliloojad kirjutasid kõrvalmuusikat, näiteks Sibelius (Maeterlincki näidendile "Pelléas ja Mélisande") ja Grieg (Ibseni näidendile "Peer Gynt").
Kõigi nende näidete puhul on muusika nüüd tavaliselt kuulda kontsertidel, mitte algse näidendi osana. Enamikul neist on overtuurid (muusika, mida mängitakse enne näidendi algust) ja neid overtuure esitatakse sageli eraldi, väga sageli kontsertide alguses.
20. sajandil ei kasutatud juhumuusikat nii palju, kuigi Brechti näidendid, mis sageli käsitlevad poliitilist propagandat, vajasid uutmoodi populaarmuusikat. Brecht töötas koos selliste heliloojatega nagu Weill ja Eisler, kes mõistsid, millist sõnumit ta oma näidendites soovis. Nende muusika Brechti näidenditele sarnaneb kabareemuusikale.
Tänapäeval kasutatakse näidendites sageli elektroonilist muusikat.
Küsimused ja vastused
K: Mis on juhuslik muusika?
V: Kõrvalmuusika on muusika, mis on kirjutatud näidendi jaoks. Seda kasutatakse stseenide vahel või näidendi eriti tähtsate hetkede või näitlejate poolt lauldud laulude puhul ning see ei ole nii oluline kui näidend ise.
K: Millal kasutati esmakordselt juhumuusikat?
V: Kõrvalmuusikat kasutati esimest korda juba antiik-Kreekas. See oli populaarne ka 16. ja 17. sajandil, eriti Shakespeare'i näidendites.
K: Kuidas kasutati juhuslikku muusikat komöödias võrreldes tragöödiatega?
V: Komöödiates kasutati juhuslikku muusikat sageli sagedamini kui tragöödiates. Tragöödiad rääkisid tähtsatest inimestest, kes rääkisid värssides ja olid liiga aadlikud, et laulda, samas kui inimesed arvasid, et komöödiates on sobivam lisada laule, mida tavaliselt laulsid näitlejad, kes mängisid karjuseid, nümfisid või kloune.
Küsimus: Kes on mõned kuulsad kõrvalmuusika heliloojad?
V: Mõned kuulsad muusikalise saatemuusika heliloojad on Felix Mendelssohn (jaanipäevaöö unenäo jaoks), Beethoven (Goethe "Egmonti" jaoks), Schubert ("Die Zauberharfe" jaoks), Schumann ("Manfred" jaoks), Sibelius (Maeterlincki "Pelléas ja Mélisande" jaoks) ja Grieg (Ibseni "Peer Gynt" jaoks).
K: Kas ka tänapäeval veel komponeeritakse juhumuusikat?
V: Jah, kuigi 20. sajandil ei olnud see nii levinud, sest poliitilised propagandamängud vajasid uutmoodi populaarmuusikat. Sellised heliloojad nagu Weill ja Eisler kirjutasid Brechti näidenditele sellist kabaree-stiilis muusikalist saatemuusikat. Tänapäeval kasutatakse näidendites sageli elektroonilist muusikat traditsiooniliste orkestriteoste asemel.
K: Kas nende teoste overtuure esitatakse kontsertidel tavaliselt eraldi?
V: Jah, paljusid nende teoste overtuure esitatakse nüüd kontsertidel eraldi, mitte koos algse näidendiga.
