Saatemuusika (näidendimuusika): määratlus, ajalugu ja näited

Saatemuusika (näidendimuusika): ülevaade määratlusest, ajaloost ja kuulsatest näidetest — Mendelssohn, Beethoven, Grieg jt. Avasta kõrvalmuusika roll teatrilaval.

Kõrvalmuusika on muusika, mis on kirjutatud näidendi jaoks. See ei ole nagu ooper, kus tavaliselt on muusika kogu aeg olemas. Kõrvalmuusikat kasutatakse stseenide vahel, näidendi tähtsate hetkedega rõhutamiseks või näitlejate poolt lauldud laulude puhul. Seda tüüpi muusikat nimetatakse sageli saatemuusikaks või näidendimuusikaks, sest see toetab lavalist tegevust, aga ei ole näidendi peamine kandja.

Määratlus ja funktsioonid

Saatemuusika täidab mitmeid ülesandeid: luua õhkkonda, tähistada üleminekut stseenide vahel, tugevdada tegelaste emotsioone või anda ajaloolist ja geograafilist tausta. Mõnikord on muusika pigem dekoratiivne, mõnikord aga otseselt seotud sündmuste või teemadega laval.

Ajalooline ülevaade

Kõrvalmuusikat kasutati juba Vana-Kreeka ajal. Selle traditsioon jätkus ja arenes läbi sajandite. Näiteks 16. ja 17.sajandil oli see eriti levinud Shakespeare'i näidendites, mille tegelased laulavad sageli laule. Sel ajal kasutati juhumuusikat sagedamini komöödiates kui tragöödiates, sest tragöödiate kõrgem stiil ja aadlikumad tegelased esinesid tavaliselt värsivormis ning ei laulnud laval. Komöödiates mängisid sageli laule näitlejad, kes kehastasid karjuste, nümfide või klounide rolle.

Hilisematel sajanditel hakati muusikat lisama ka tõsisematesse draamadesse ja mõnikord kaasati suuri orkestreid. Paljud tunnustatud heliloojad kirjutasid muusikat näidenditele või võtsid inspiratsiooni teatrist, et luua iseseisvaid kontsertteoseid. Kuulus näide on Felix Mendelssohni 1842. aastal loodud muusikaline saatemuusika Shakespeare'i "Jaanipäevaöö unenägu" jaoks. Teised heliloojad tegid koostööd elavate kirjanikega, nagu Goethe ja Schiller.

Beethoven kirjutas muusika Goethe näidendile "Egmont". See muusika on tihedalt seotud näidendi sisuga: näiteks avamängus kujutatakse Hispaania karmi rõhumistMadalmaade üle, millest näidend räägibki. Schuberti kuulus "Rosamunde" overtuur pärineb näidendist "Die Zauberharfe". Schumanni muusika "Manfredile" erineb selgelt selles mõttes, et see oli pigem isiklik inspiratsioon ja ei olnud algselt mõeldud konkreetseks lavatootmiseks. Paljud teised heliloojad kirjutasid kõrvalmuusikat, näiteks Sibelius (Maeterlincki näidendile "Pelléas ja Mélisande") ja Grieg (Ibseni näidendile "Peer Gynt").

Tuntud näited ja kontserditase

Paljud saatemuusika näited on tänapäeval tuntud eelkõige kui kontsertteosed, mitte ainuisikuliselt näidendi osana. Sageli esitatakse nende teoste overtuure eraldi kontsertidel ning need on saanud oma elu väljaspool lavastust. Overtuurid, intermezzod ja temaatilised motiivid on levinud vormid, mida orkestrid esitavad.

20. sajand ja uuemad suundumused

20. sajandil hakkas näidendimuusika roll muutuma: traditsioonilist saatemuusikat kasutati vähem, kuid tekkisid uued vormid ja stiilid. Brechti dramaturgia nõudis tihti teistsugust muusikalist lähenemist: tema poliitiliselt laetud tekste saatis uus, populaarse ja kabareelikku lähedane muusikaline keel. Brecht tegi koostööd heliloojatega nagu Weill ja Eisler, kes aitasid luua muusikat, mis kandis ja täiendas näidendi sotsiaalset sõnumit. Nende looming on tihti lähemal kabareele või populaarsele teatrižanrile kui traditsioonilisele orkestrimuusikale.

Tänapäeval kasutatakse lavamuusikas sageli ka elektroonilist muusikat, heliefekte ja salvestisi. Digitaalne tehnika võimaldab moodustada keerukaid helikujundeid, luua tausta- ja ruumilisi efekte ning siduda muusikat multimeediaelementide ja visuaaliga. Samuti on kasvanud autentsuse ja stiilse adekvaatsuse tähtsus, kui valitakse muusikalist keelt eri ajaloolistele või kultuurilistele lavastustele.

Muusikalised vormid ja orkestratsioon

Saatemuusika võib olla väga mitmekesine: alates lihtsatest laulumeloodiatest ja šansoonidest kuni mahukate orkestriteoste, solistide ja kooride kasutamiseni. Orkestratsioon sõltub lavastuse vajadustest — mõnikord piisab klaverist või väiksemast ansamblist, teinekord on vajalik terve orkester. Samuti kasutatakse tihti leitmotive ehk korduvaid muusikalisi teemasid, mis seostuvad konkreetsete tegelaste, ideede või sündmustega.

Kasutus lavastuses ja esituse märgatavus

Saatemuusika võib olla nähtav osa etendusest (näitlejate poolt esitamisel) või täiesti taustal ning publikule peidetud. Selle valik sõltub lavastaja kunstilisest kontseptsioonist: mõnikord rõhutatakse muusikat laval, et luua müstiline või antropoloogiline efekt; teinekord on eesmärk, et muusika ei konkureeriks tekstiga, vaid toetaks seda peenelt.

Kokkuvõte

Saatemuusika (näidendimuusika, kõrvalmuusika) on paindlik ja mitmekülgne žanr, mille peamiseks ülesandeks on toetada ja süvendada lavalist tegevust ning emotsioone. Ajalooliselt on see ulatunud Vana-Kreekast läbi baroki ja romantiismi kuni moodsa teatri ning elektroonilise muusikani. Paljud teosed, mis algselt said tuntuks näidendi osana, on tänaseks saanud iseseisvaks kontserdilavastuse osaks ning jäävad muusikalukku oluliseks sillaks teatri ja instrumentaalse muusika vahele.

Küsimused ja vastused

K: Mis on juhuslik muusika?

K: Millal kasutati esmakordselt juhumuusikat?

K: Kuidas kasutati juhuslikku muusikat komöödias võrreldes tragöödiatega?

Küsimus: Kes on mõned kuulsad kõrvalmuusika heliloojad?

K: Kas ka tänapäeval veel komponeeritakse juhumuusikat?

K: Kas nende teoste overtuure esitatakse kontsertidel tavaliselt eraldi?

Otsing