Kurt Weill — saksa-ameerika helilooja: Brecht, jazz ja Broadway
Tutvu Kurt Weilli eluloo ja loominguga: Brechti lavamuusika, jazzilikud laulud ja Broadway’ muusikalid — saksa-ameerika helilooja, kelle meloodiad jäid ajatuteks.
Kurt Julian Weill (2. märts 1900 Dessau - 3. aprill 1950 New York City) oli saksa helilooja, kellest hiljem sai ameeriklane. Kuigi ta oli koolitatud klassikalise muusika heliloojaks, kirjutas ta palju laule populaarses, jazzlikus stiilis. Eriti mäletatakse teda muusika poolest, mille ta kirjutas saksa dramaturgi Bertolt Brechti näidenditele, samuti muusikalide poolest, mida ta kirjutas, kui ta elas New Yorgis. Ta kirjutas ka sümfooniaid ja kammermuusikat, eriti oma karjääri alguses.
Karjäär ja looming Saksamaal
Weilli varajane haridus oli juurdunud klassikalises kompositsioonis, kuid ta tõmbas kiiresti erinevaid mõjutusi – saksa kabaree, pop- ja jazzimuusika ning teatritehnika. 1920. ja 1930. aastate Saksamaal kujunes temast üks silmapaistvamaid heliloojaid, kes ühendas ühiskondliku satiiri ja kergesti meenutatava meloodia. Tema koostöö Bertolt Brechti ja teiste eksperimentaalsete dramaturgidega tõi kaasa innovaatilisi näidendimuusikalide lahendusi, kus laulud ja laulusõnad olid tihti irooniaga läbi põimitud.
Tuntumad tööd ja koostööd
- Die Dreigroschenoper (The Threepenny Opera, 1928) – teos, millest pärineb kuulus laul “Mack the Knife” (saksa keeles „Die Moritat von Mackie Messer“).
- Aufstieg und Fall der Stadt Mahagonny (Rise and Fall of the City of Mahagonny, 1929–1930) – satiiriline muusikaline draama, milles on ka tuntud “Alabama Song”, mida hiljem interpreteerisid ja popkultuuris kasutasid mitmed artistid.
- Die sieben Todsünden (The Seven Deadly Sins) – balletilik koostöö, kus ühendusid Brechti tekstid ja Weilli muusika.
- Ameerika-aastatest: One Touch of Venus (1943), Street Scene (1947) ja Lost in the Stars (1949) – Broadway-tööde seeria, mis tõestas Weilli suutlikkust kirjutada laiaulatuslikke muusikalisi partitureid Ameerika teatrile.
Põgenemine ja elu Ameerikas
Pärast natside võimuletulekut 1933 lahkus Weill Saksamaalt. Esmalt elas ta mõnda aega Prantsusmaal ja Suurbritannias, hiljem asus püsivalt Ameerika Ühendriikidesse. Ameerikas kohanes ta uue keele, publiku ja teatrikultuuriga, ühendades oma euroopa teatripärandi Broadway’le sobivate vormidega. 1943 sai temast Ameerika Ühendriikide kodanik. Tema Ameerika-perioodist pärinevad mitmed edu saavutanud muusikalid ja filmimuusika tellimused.
Muusikaline stiil ja mõju
Weilli iseloomustab stiilide sulandumine: ta segas klassikalisi kompositsioonitehnikaid kabaree- ja jazzilikke rütme, popmeloodiaid ja teravat dramaturgilist tunnetust. Tema muusika oli sageli otsesõnaline, rütmiline ja selgelt motiveeritud näidendite dramaturgiast – laulusõnad ei olnud lihtsalt emotsiooni väljendus, vaid osa sotsiaalsest kommentaarist. Tema teosed on mõjutanud nii 20. sajandi muusikaliteatrit kui ka hilisemat populaarmuusikat; paljud laulud on saanud standarditeks ja neid on tõlgendanud erinevad artistid läbi aastakümnete.
Isiklik elu ja pärand
Weilli elus oli olulisel kohal näitleja ja laulja Lotte Lenya, kes oli tema tõlgendaja ja hiljem ka abikaasa ning kelle kaudu püsis Weilli muusika elavana pärast tema surma. Kurt Weill suri New Yorgis 3. aprillil 1950 – tema surma põhjustas südameatakk. Pärast tema surma on tema loomingut hallatud ja populariseeritud läbi kontsertide, lindistuste ja muuseumide või fondide tegevuse, mis on aidanud hoida Weilli pärandit elujõulise ja kättesaadavana tänapäeva publikule.
Miks Weill on oluline?
Kurt Weill jääb tähtsaks, sest ta suutis ületada piirid "kõrge" ja "madala" kultuuri vahel ning luua muusikat, mis oli nii teatriliselt tõhus kui ka laialt ligipääsetav. Tema looming näitab, kuidas muusika võib olla mõeldud nii meelelahutuseks kui ka ühiskondlikuks kriitikaks, ning tema mõju on tunda nii klassikalise repertuaari esitustes kui ka pop- ja jazz-standardites.
Kurt Weill
Elu ja töö
Varasemad aastad
Kurt Weill kasvas üles religioosses juudi perekonnas. Teismeliseeas hakkas ta omandama kogemusi Dessau teatris, kus ta õppis palju teatridirigendi Albert Bingi käe all. Kui ta oli 20-aastane, läks ta õppima Berliini muusikakõrgkooli, kus ta õppis helilooja Humperdincki juures. Seal ei meeldinud talle ja peagi algas kolmeaastane õpingute periood helilooja Busoni juures. Busoni oli talle hea õpetaja ja julgustas teda hoolikalt kontrapunkti õppima, et saada heaks heliloojaks. Seejärel tutvustas ta Weilli muusikakirjastusele Universal, kes avaldas kogu tema muusikat järgmise kümne aasta jooksul.
Saksa karjäär
1924. aastal suri Busoni. Weill alustas koostööd dramaturgi Georg Kaiseriga, kes kirjutas näidendeid ekspressionistlikus stiilis. Koos kirjutasid nad ooperi "Protagonist" (1926), mis tegi Weilli kuulsaks. Järgmisel aastal töötas ta koos Bertolt Brechtiga. Koos kirjutasid nad viis laulu, millest peagi kujunes "Songspiel" pealkirja Mahagonny all. Aastatel 1927-1929 kirjutasid Brecht ja Weill uue teose, ooperi "Aufstieg und Fall der Stadt Mahagonny" (Mahagonny linna tõus ja langus), milles kasutati taas viis laulu "Songspielist".
1924. aastal kohtus ta laulja ja näitleja Lotte Lenya'ga. Ta abiellus temaga 1926. aastal, lahutas 1933. aastal ja abiellus uuesti 1937. aastal.
1928. aastal kirjutas ta muusika Brechti näidendile, mis sai maailmakuulsaks. See kandis nime "Dreigroschenoper". Selle aluseks oli 1728. aastal John Gay kirjutatud ooper "Kerjuse ooper". Kolmekroonilises ooperis on laul, millest sai Weilli kõige kuulsam laul "Mack the Knife". Weill lõpetas 1930. aastal koostöö Brechtiga, sest neil tekkisid poliitilised erimeelsused. Brecht oli hakanud üha enam kommunismi vastu huvi tundma, kuid Weill ei tahtnud olla "kommunistlik helilooja".
Berliinis õpetas Weill kompositsiooni mitmetele noortele heliloojatele. Ta tegi ka palju raadiosaateid. 1929. aastaks oli ta heliloojana piisavalt tuntud, et teenida elatist ainult oma heliloominguga.
Eksiil
Weill pidi 1933. aasta märtsis natsi-Saksamaalt põgenema. Kuulsa ja populaarse juudi heliloojana oli ta natsivõimude sihtmärgiks, kes kritiseerisid ja isegi segasid tema hilisemate lavateoste, nagu Aufstieg und Fall der Stadt Mahagonny, Die Bürgschaft (1932) ja Der Silbersee (1933), etendusi. Ta läks kõigepealt Pariisi, kus alustas koos Jean Cocteau'ga teose kirjutamist, kuid see jäi lõpetamata. Ta kirjutas veel ühe teose koos Brechtiga: balleti "Seitse surmapattu". 1934. aastal valmis tema viimane puhtalt orkestriteos, sümfoonia nr. 2, mida juhatas Amsterdamis ja New Yorgis Bruno Walter.
Ameerika aastad
1935. aastal läks Weill koos oma naise Lotte Lenyaga Ameerikasse. Kogu ülejäänud elu veetis ta kirjutades Ameerika lavale. Ta sai 1943. aastal Ameerika Ühendriikide naturaliseeritud kodanikuks. Ta arvas, et enamik tema Saksamaal loodud teostest oli natside poolt hävitatud. Ta ei rääkinud enam kunagi saksa keelt, välja arvatud siis, kui ta kirjutas oma Iisraelisse põgenenud vanematele.
Weill muutis oma muusikastiili. Ta kirjutas populaarstiilis, tehes koostööd selliste autoritega nagu Ira Gershwin. Ta kirjutas ooperi "Street Scene", mille eest ta sai auhinna. Ta osales poliitilistes liikumistes, julgustades Ameerikat sõjas osalema.
Weill suri 1950. aastal New Yorgis südamehaigusesse.
Küsimused ja vastused
K: Kes oli Kurt Julian Weill?
V: Kurt Julian Weill oli saksa helilooja, kellest hiljem sai ameeriklane.
K: Millist muusikat ta komponeeris?
V: Ta komponeeris klassikalist muusikat, populaar- ja jazzmuusikat, sümfooniaid, kammermuusikat ja muusikali.
K: Millal ta elas New Yorgis?
V: Ta elas New Yorgis hiljem oma karjääri jooksul.
K: Mille poolest teda eriti mäletatakse?
V: Eelkõige mäletatakse teda muusika poolest, mille ta kirjutas saksa dramaturgi Bertolt Brechti näidenditele.
K: Millal sündis Kurt Julian Weill?
V: Kurt Julian Weill sündis 2. märtsil 1900. aastal.
K: Millal ta suri?
V: Ta suri 3. aprillil 1950.
Otsige