AlegsaOnline.com

Bruno Walter 1876–1962 saksa päritolu dirigent pianist ja helilooja

Bruno Walter 1876–1962 saksa päritolu dirigent, pianist ja helilooja, elulugu ja karjäär, salvestused, interpretatsioonid ja mõju 20nda sajandi klassikalisele muusikale

Autor: Leandro Alegsa

27-08-2025

Bruno Walter (hääldus: "Valter"), (sündinud Berliinis 15. septembril 1876; surnud Beverly Hillsis, Californias 17. veebruaril 1962) oli saksa päritolu dirigent, pianist ja helilooja. Ta oli üks oma aja silmapaistvamaid dirigente, hinnatud nii sümfoonia- kui ooperiettekannete interpreedina. Ta kasvas üles Saksamaal, sai hiljem Austria kodanikuks ning pidi natside võimu tõusu tõttu lahkuma Euroopast; lõpuks asus ta elama Ameerika Ühendriikidesse, kus temast sai Ameerika Ühendriikide kodanik. Tema sünninimi oli Bruno Schlesinger, kuid alates 1896. aastast kasutas ta peamiselt nime Bruno Walter; Walter sai tema ametlikuks perekonnanimeks 1911. aastal, kui ta sai Austria kodanikuks.

Varajane elu ja kujunemine

Walter sai muusikalise hariduse juba noores eas ning näitas varakult andekust nii klaverimängus kui dirigeerimises. Tema lähedane suhe ja koostöö Gustav Mahleriga mõjutasid tugevalt tema muusikalist maailmavaadet: Mahleri muusika ja interpretatsiooni põhimõtted jäid Walterile kogu elu lähtekohaks. See kujundas tema tundlikku, vormikeskset ja emotsiooniderikast lähenemist orkestri- ja ooperimuusikale.

Karjäär

Walter töötas juhtivatel ametikohtadel mitmetes tuntud Euroopa ooperi- ja sümfooniaorkestrites ning tegi nendel aastakümnetel hulga kõrgelt hinnatud etteasteid. Ta oli tuntud oma selge vormitaju, soojade ja inimlike tembrite poolest ning pühendunud lauljate ja instrumentalistide toetamisele. Tema repertuaari kuulusid eriti Mozart, Beethoven, Brahms, Bruckner ja Mahler ning ta oli üks peamisi Mahleri teoste esiletoojatest 20. sajandi alguses ja keskel.

Salvestused ja kunstiline pärand

Bruno Walteri salvestused, eriti need, kus ta interpreteerib Mahlerit, Mozarti ja Beethoveni, on jäänud püsivaks osaks 20. sajandi muusikapärandist. Tema varajased tasku- ja plaadisalvestused ning hilisemad orkestrisalvestused annavad väärtusliku ülevaate tolle aja interpretatsioonipraktikatest. Tema stiilile iseloomulik on rõhk fraasile, kõlavärvidele ja tekstuuri läbipaistvusele.

Põgenemine Euroopast ja elu Ameerikas

Natsismi tõusuga 1930. aastatel pidi Walter, nagu paljud juudi päritolu kunstnikud, lahkuma Saksamaalt ja lõpuks ka Austriast. Ta töötas ja elas mitmel pool Euroopas enne lõplikku pagemist Ameerika Ühendriikidesse, kus jätkas aktiivselt dirigenditööd, andis kontserte, salvestusi ning mõjutas paljusid muusikuid ja publikuid. Ameerikas osutus ta armastatuks ja mõjukaks figuuriks muusikamaastikul ning tema pühendumus muusikale kestis kuni elu lõpuni.

Pärand ja tähendus

Bruno Walterit meenutatakse kui üht 20. sajandi suurimat interpreeti — dirigenti, kes oskas ühendada ajaloolise teadlikkuse, sügava muusikalise intuitsiooni ja inimliku soojuse. Tema loost ja salvestustest ammutavad inspiratsiooni nii interpreedid kui ka muusikahuvilised. Ta jättis põhjaliku artistliku pärandi, mis aitab mõista nii Mahleri kui ka klassikalise sümfoonia- ja ooperirepertuaari tõlgendamise võimalusi.

Walter suri 17. veebruaril 1962 Beverly Hillsis, Californias. Tema nimi ja salvestused elavad edasi kui tähtis osa 20. sajandi muusikaloo pärandist.

Life

Varajane elu ja karjäär

Bruno sündis Berliinis juudi perekonnas. Varase muusikahariduse sai ta Sterni konservatooriumis, kui oli kaheksa-aastane, ja üheksa-aastaselt mängis ta avalikult klaverit. Ta käis kontsertidel, mida dirigeeris suur Hans von Bülow. Kaks aastat hiljem, 1891. aastal, kuulas ta Bayreuthis Wagneri oopereid. Need kogemused panid teda tahtma saada dirigendiks.

Bruno alustas oma dirigendikarjääri Kölni ooperis 1894. aastal. Hiljem samal aastal läks ta Hamburgi ooperisse koorijuhina tööle. Seal kohtus ta Gustav Mahleriga, kellelt ta palju õppis, ja töötas koos temaga. Mahler leidis talle töökoha dirigendina Breslau ooperimajas. Sel ajal muutis ta oma nime Schlesingerist (mis tähendab: "keegi Sileesiast") "Walteriks". Seejärel läks ta Riiga, naasis 1900. aastal Berliini, kus ta dirigeeris Staatsoper Unter den Lindenis, kus ta töötas koos selliste kuulsate inimestega nagu Richard Strauss ja Karl Muck.

1901. aastal kutsus Mahler Walterit oma assistendiks Viini õukonna ooperisse. Esimesel etendusel dirigeeris ta Verdi "Aida". Ta oli muutumas väga kuulsaks kogu Euroopas. Ta esines Prahas ja Londonis, kus 1910. aastal dirigeeris ta Covent Gardenis "Tristan ja Isolde" ja Ethel Smythi "The Wreckers". Mõni kuu pärast Mahleri surma 1911. aastal juhatas Walter Münchenis "Das Lied von der Erde" esietendust ning järgmisel aastal Viinis Mahleri 9. sümfooniat.

Aastaid kuulsust Euroopas

Walter sai 1911. aastal Austria kodanikuks, kuid kaks aastat hiljem läks ta Saksamaale, et saada Münchenis Baieri kuninglikuks muusikadirektoriks. Järgmisel aastal dirigeeris Walter oma esimest kontserti Moskvas. Ta jätkas dirigeerimist ka Esimese maailmasõja ajal, juhatades muu hulgas Erich Korngoldi ja Hans Pfitzneri oopereid. Tema Müncheni sõprade hulka kuulus Eugenio Pacelli, kellest hiljem sai paavst Pius XII.

Walter lahkus Münchenist 1922. aastal ja läks järgmisel aastal New Yorki. Ta juhatas New Yorgi sümfooniaorkestrit Carnegie Hallis. Hiljem dirigeeris ta Detroidis, Minnesotas ja Bostonis.

Euroopasse naastes kutsuti Walter mitmel pool, sealhulgas Berliinis Leipzigis, Milanos (La Scala) ja Londonis, kus ta oli aastatel 1924-1931 Covent Gardeni Saksa hooaegade peadirigent.

1920. aastate lõpus kurtis natside juht Adolf Hitler sageli selle üle, et Berliini ooperi dirigendid olid juudid. Ta rääkis sageli Walterist, lisades, et tema tegelik nimi oli "Schlesinger". Kui natsid 1933. aastal võimule tulid, lahkus Walter Austriast. Ta dirigeeris sageli Concertgebouw' orkestrit ja teda kutsuti New Yorki filharmoonikute kontserte juhatama. Kui natsid haarasid Austrias võimu (Anschluss), oli Walter Pariisis dirigendiks. Prantsusmaa pakkus Walterile Prantsuse kodakondsust. Tema tütar viibis Viinis. Natsid arreteerisid ta, kuid Walteril õnnestus veenda neid teda vabastama.

Elu Ameerika Ühendriikides

1. novembril 1939 purjetas ta Ameerika Ühendriikidesse, kus ta elas kogu oma ülejäänud elu. Tema kodu asus Beverly Hillsis, Californias. Paljud inimesed, kes seal elasid, olid natside eest Euroopast põgenenud. Neist said tema sõbrad. Nende hulgas oli ka saksa kirjanik Thomas Mann. Ta töötas paljude kuulsate Ameerika orkestritega, sealhulgas Chicago sümfooniaorkestri, Los Angelese filharmoonikute, NBC sümfooniaorkestri, New Yorgi filharmoonikute ja Philadelphia orkestriga. Pärast sõda tuli ta sageli tagasi Euroopasse. Ta esines Edinburghi festivalil ning Salzburgis, Viinis ja Münchenis. Hilisemas elus tegi ta Columbia sümfooniaorkestriga mitmeid stereosalvestusi. Oma viimase kontserdi andis ta 4. detsembril 1960 koos Los Angelese Filharmoonikutega ja pianist Van Cliburniga. Tema viimane salvestus oli 1961. aasta märtsi lõpus Columbia sümfooniaorkestriga tehtud Mozarti overtuuride seeria. Bruno Walter suri 1962. aastal oma Beverly Hills'i kodus südameinfarkti tagajärjel.

Tema maine

Aastatel 1923-1961 tegi Walter sadu salvestusi. Varasemad salvestused, mis on tehtud ajal, mil tema dirigeerimine oli parimal tasemel, on sageli üsna kehvad salvestused. Kui ta tegi oma viimased salvestused pärast stereoplaatide leiutamist, oli ta juba üsna haige. Oma esimestel aastatel andis ta mõned Mahleri muusika esmaettekanded. Ta dirigeeris Viini Filharmoonikutega "Das Lied von der Erde" esmakordselt. 1936. aastal tegi ta sama teose esimese salvestuse sama orkestriga, mida juhtis endiselt sama dirigent: Arnold Rosé, kes oli Mahleri lell. See salvestus tehti vahetult enne natside Anschluss'i, mis sundis Walterit ja Rosé'd eksiili. Palju aastaid hiljem, 1952. aastal, tegid Walter ja Viini Filharmoonikud taas kuulsa salvestuse "Das Lied von der Erde" koos lauljate Kathleen Ferrier'i ja Julius Patzakiga. Ta salvestas ka Mahleri üheksanda sümfoonia. Kuna Walter oli teinud tihedat koostööd Mahleriga ja Mahler ei olnud kunagi dirigeerinud kumbagi tema kahest suurest teosest, võime kujutleda, et Walteri salvestused näitavad meile, kuidas Mahler oleks võinud soovida, et seda muusikat mängitaks. Walter tegi palju salvestusi teiste suurte germaani heliloojate, nagu Mozart, Haydn, Beethoven, Schubert, Johannes Brahms, Johann Strauss II. ja Anton Bruckner, heliloomingu salvestusi.

Walter oli tuntud kui lahke ja tagasihoidlik mees, erinevalt mõnest muust tolleaegsest dirigendist, kes käitusid nagu diktaatorid. Ta oli suurepärane pianist ja saatis mõnikord lauljaid, nagu Kathleen Ferrier, kontsertidel. Ta komponeeris ka mitmeid teoseid. Ta kirjutas autobiograafia "Teema ja variatsioonid".