Trikitamine: eksitamine, illusioon, mustkunst ja pettus

Trikitamine: uurimus eksitamise, illusiooni, mustkunsti ja pettuse piiridest — kuidas trikid lõbustavad, petavad ja mõjutavad moraali ning usaldust.

Trikitamine on eksitamine (valesse mõtteviisi juhtimine) või illusioon (asjade nägemine, mis ei vasta tõele).

Näiteks võlutrikk on see, kui keegi paneb vaatajat arvama, et tema tehtud võlukunsti on tõsi, kuid tegelikult ei ole see tõsi. Kuid mustkunstnukud võivad olla ka meeldiv meelelahutus, kui publik teab, et see kõik on trikid.

Trikk võib tähendada ka inimese valetamist või eksitamist (vale mõtteviisile suunamist), et keegi, kes teda trikitab, saaks nautida võitu mängus, mida nad mängivad, näiteks hasartmängus.

Trikk on ka slängis prostituudi kliendi kohta.

Trikitamise vormid on mitmekesised. Kõige üldisemalt eristatakse:

• visuaalseid illusioone ja optilisi trikke (näiteks kunstlikud nähtused, mis petavad silma);
• mustkunsti ja lavatrikke (slelght of hand ehk käeoskus, eksitusmanöövrid, peitmis- ja asendusvõtted);
• psühholoogilisi võtteid (mõtete lugejat meenutavad trikid, mõjutamine, tähelepanu suunamine);
• pettusi ja petuskeeme, mille eesmärk on materiaalne kasu (näiteks petmine mängudes või finantskelmused);
• igapäevane keelest lähtuv trikkimine – valetamist ja eksitamist suhetes või ka äris.

Kuidas trikid toimivad? Paljud trikid põhinevad inimmeele eeldustel ja tähelepanuhäiretel: tähelepanu suunamine (mis paneb vaataja tähele panema valitud asja), ootuste ära kasutamine (inimene näeb seda, mida ta ootab) ja mälukaotuse või tähelepanematusest põhjustatud lüngad. Mustkunstnikud harjutavad pikki tunde käeosavust, ajastust ning publiku juhtimist, et tõrjuda tähelepanu tegelikelt võtetelt.

Erinevus meelelahutuse ja petmise vahel. Kui publik teab, et tegu on kunstiga ja on nõus osalema lõbusas pettuses, siis on trikk tavaliselt aktsepteeritav meelelahutus. Kui aga samaid võtteid kasutatakse selleks, et röövida inimeselt raha, vara või õigusi (näiteks hasartmängudes petmine või petuskeemid), muutub see kuriteoks või moraalselt taunitavaks käitumiseks.

Ajalooline ja kultuuriline taust. Trikitamine ja mustkunst on inimkultuuris vanad nähtused: esimesed kirjalikud märgid võlutrikkidest ja illusioonidest on leidnud kajastust juba antiikses maailmas. Tänapäeval on mustkunsti žanrid laialt levinud — lavashow’d, tänavakunst, mentalism ja visuaalsed illusioonid. Kuigi tehnoloogia on lisanud uusi vahendeid (näiteks video- ja heliefektid), põhinevad head trikid ikka inimpsühholoogial ja oskuslikul esitlusel.

Turvalisus ja eetika. Mõned lavatrikid on potentsiaalselt ohtlikud (näiteks akrobaatilised või põgenemistrikid) ning nende sooritamine nõuab professionaalseid teadmisi ja turvameetmeid. Eetiliselt peaks trikitaja selgelt eristama meelelahutust ja pettust ning vältima inimeste tahtlikku kahjustamist. Õiguslikult võib trikitamine, mille eesmärk on petta välja raha või vara, olla karistatav.

Kasutus keeleväljendites. Sõna "trikk" kasutatakse eesti keeles mitmes tähenduses: väike võte või nipp (näiteks "nende trikk töötab hästi"), pettus ("tehti triki"), aga ka slängis mainitud tähendus kliendi kohta prostitutsiooni kontekstis. Tegusõna "trikitada" võib viidata nii süütule nupule või osavusele kui ka pahatahtlikule eksitamisele.

Kokkuvõte. Trikitamine hõlmab nii süütut illusiooni ja meelelahutust kui ka tõsist pettust. Oluline on eristada, millal on tegu kunstilise esitlusega ja millal pahatahtliku eksitamisega. Hea trikk põhineb oskusel, ajastusel ja inimpsühholoogia tundmisel, samas kui petmine kahjustab usaldust ja on sageli ka seadusevastane.

Otsing