Templiordu: ajalugu, roll ja määratlus

Kristuse ja Saalomoni templi vaesed sõdurid (ladina keeles: Pauperes commilitones Christi Templique Salomonici), üldtuntud kui templirüütlid või templirüütli ordu (prantsuse keeles: Ordre du Temple või Templiers), olid üks Lääne kristluse kuulsamaid sõjaväelisi orduid. Organisatsioon kestis keskajal kaks sajandit. See asutati pärast 1096. aasta esimest ristisõda, mille algne eesmärk oli tagada paljude kristlaste turvalisus, kes tegid palverännaku Jeruusalemma pärast selle vallutamist moslemitelt.

Rooma-Katoliku kirik kinnitas selle ametlikult umbes 1129. aastal ning sellest sai paljude kristlaste poolt soositud heategevusorganisatsioon, mille liikmeskond ja võimsus kasvasid kiiresti. Templirüütlid kandsid valgeid mantleid, mis olid ümbritsetud punase ristiga, ja kuulusid ristisõdade kõige osavamate võitlusüksuste hulka. Need ordu liikmed, kes ei sõdinud, haldasid suurt majanduslikku infrastruktuuri kogu kristluses, uuendasid finantstehnikaid, mis olid panganduse varajane vorm, ja ehitasid palju kindlustusi kogu Vahemerel ja Pühal maal.

Templirüütlite edu oli tihedalt seotud ristisõdadega; kui Püha Maa kaotati, kahanes toetus ordule. Kuuldused templirüütlite salajasest initsiatsioonitseremooniast tekitasid usaldamatust ja Prantsuse kuningas Philipp IV, kes oli ordule sügavalt võlgu, hakkas paavst Klemens V-le survet avaldama, et ta võtaks meetmeid ordu vastu. 1307. aastal arreteeriti Prantsusmaal paljud ordu liikmed, keda piinati, et nad annaksid vale ülestunnistusi, ning seejärel põletati nad tuleriidal. 1312. aastal lammutas paavst Clemens kuningas Filippuse jätkuva surve all ordu.

Asutamine ja ametlik tunnustamine

Templirüütlid tekkisid 12. sajandi alguses tõelise vajaduse tagajärjel: palverändurid ja ristisõdijad vajasid kaitset Pühas Maal. Ordu nime all peitub viide Jeruusalemma Templi ehk Saalomoni templi alale, kus legendi järgi asus nende esialgne peakorter. Ordu sai kirikliku heakskiidu ja organiseeritud reegli umbes 1129. aastal (tavapäraselt seostatakse seda Troyes’ nõupidamisega), millele suure toetuse andis oluline Cisterciani mungajuht Bernard Clairvaux. Ordu reegel (Regula) põhines mungaliku distsipliini ning sõjalise kohustusega eluühikute ühendamisel.

Struktuur ja igapäevaelu

Ordu koosnes eri tasanditest ja ametitest: ratsanikud ehk rüütlid, kes olid relvastatud aadlikud; seržandid ja jalaväelased; preestrid ja kaplanid; ning majapidamis- ja haldustöötajad. Templirüütlid tegid mungavõrra lubadusi: vaesus, neitsilikkus ja kuulekus, kuid ordu oli aja jooksul märkimisväärselt rikas. Nende sümboliks oli valge mantel punase ristiga ja kuulsaks sai ka vapil kujutatud kaks rüütlit ühel hobusel – sümboliseerimas algset vaesust ja vendlust.

Sõjaline roll ja olulisemad lahingud

Templirüütlid ei olnud ainult kaitsestruktuur palveränduritele, vaid ka sõjaline jõud ristisõdades. Nad osalesid mitmetes tähtsates lahingutes, sealhulgas 12. sajandil toimunud rünnakutes ja kaitsetes Pühal maal. Otsustava tagasilöögi said nad pärast Saladini võitu Hattini lahingus 1187. aastal, mis viis Jeruusalemma langemiseni ja nõrgestas märkimisväärselt kristlaste mõju Pühal maal. Pärast seda tõi ordu oma peakorterid ja varad sageli küümmekondadesse käsu- ja maakorteritesse tsiviil-Euroopas ja Küprosel.

Majanduslikud uuendused ja arhitektuur

Templirüütlid ehitasid üle Vahemere ja Euroopas ulatusliku võrgu neljakandiliste komandööride, tallide, veskitest ja maakasutuse üksuste näol. Nad arendasid välja finantssüsteeme, mis võimaldasid ränduritel hoiustada raha Euroopas ja väljastada kohalikke kirjeid või nõudeid – see oli etapp kaasaegse panganduse kujunemisel. Ordu ehitas kindlusi, lossimõisaid ja kaitserajatisi, millest paljud on tänaseks arheoloogiliselt uuritud või külastatavad turismiobjektidena.

Kukkumine, kohtuprotsessid ja likvideerimine

13. sajandi lõpus oli ordul suured maavaldused ja võlakohustused. See tekitas pingeid eriti Prantsuse krooniga. 13. oktoober 1307 algasid Prantsuse võimu all massaarrestid ja süüdistused mingi salajases ja häraldavas tegevuses. Paljud mehed olid sunnitud piinamise all tunnistusi andma, hiljem tunnistusi tühistati või ümber lükati, kuid mõju oli pöördumatu. Paavst Clemens V suutis survet ei talunud ning 1312 otsustati ordu ametlikult lahustada; ülim juht, Jacques de Molay, mõisteti 1314 Päriselnikuna hukka. Ordu varad jäid erinevates riikides kas riigile või anti üle teisele rüütliordule, nagu Hospitaalrid, kuid paljud vara nimistud pagendati või konfiskeeriti.

Pärand ja kultuuriline mõju

Templirüütlite pärand on mitmekesine: nad mõjutasid keskaegset sõjapidamist, majandust ja arhitektuuri ning aitasid vormida rahvusvahelisi rahavooge. Samas on ordu ümber tekkinud palju müüte, saladuste ja vandenõuteooriate lugu – sellest ajendatuna on templirüütlid püsiv teema kirjanduses, filmis ja populaarteaduses. Mõnes riigis, näiteks Portugalis, leidis templrite traditsioon ka järgiandmise vormi – osa templite varad ja liikmetest integreeriti hiljem uutesse ordineisse (nt Ordem de Cristo).

Kokkuvõte

Templirüütlid olid algselt loodud palverändurite kaitseks ja kasvasid kiiresti tähtsaks sõjalis-majanduslikuks institutsiooniks. Nende organisatsiooniline ja finantsiline aktiivsus aitas kaasa nii sõjalisele tegevusele kui ka keskaegse majanduselu moderniseerimisele. Ordu hukkumine 14. sajandi alguses oli keeruka poliitilise ja sissetungiva majandusliku surve kombinatsiooni tulemus, kuid nende mõju on säilinud nii materiaalse pärandi kui ka kultuurilise legendina.

Küsimused ja vastused

K: Mis oli sõjaväelise ordu nimi?

K: Millal see asutati?

K: Mis oli selle algne eesmärk?

K: Kuidas said nad nii võimsaks?

K: Miks nende edu hääbus?

K: Mis juhtus 1307. aastal?

K: Millal paavst Clemens nad laiali saatis?

Otsing