Pikk marss on Mao Zedongi ja kommunistide taganemine aastatel 1934–35. Kommunistid põgenesid Tšiang Kai-šekist ja natsionalistidest eemale oma senisest baasist Jiangxis. Selle käigus suutsid nad taas koguneda, organiseeruda ja hiljem uue jõuna vastu astuda natsionalistidele. Mars oli äärmiselt ränk: liikumine kestis umbkaudu ühe aasta (ligikaudu 370 päeva) ja selle ajal ületasid osalejad mägesid, jõgesid ja suuri tasandikke. Paljud allikad toovad välja, et marsi pikkus ja osalejate arvestused varieeruvad — sagedamini mainitakse läbimist umbes 6 000–9 000 miili (tuhanded kilomeetrid) ja osalejate arvu kümnetest tuhandetest kuni mõnesaja tuhande piirini sõltuvalt sellest, keda ja millist perioodi loetakse — lõpuks jäi ellu ja kohale jõudis märkimisväärselt väiksem osa algsest väest. Ellujäänud olid läbielanud nii suuri raskusi, et nende pühendumus kommunistlikule liikumisele tugevnes ning Mao Zedongil kujunes sel ajal kindlam juhtpositsioon.
Marsi kulg ja raskused
Pikk marss algas 1934. aasta lõpus, kui kommunistliku Punaarmee baas Jiangxi provintsis murti läbi natsionalistide soomusringi. Marss kulges läbi Lõuna- ja Lääne-Hiina rasketes maastikes: osalejad pidid ületama lumiseid mäeahelikke, sageli üle 4 000 meetri kõrguseid passesid, läbima kiiravaid ja sügavaid jõgesid ning liikuma läbi suvekuumuse ja talvepakase. Marsi kestel toimusid mitmed lahingud, tagajärjed ja lahkhelid, ning rännak nõudis suuri inimkaotusi.
Üks tuntumaid sündmusi oli Ludingi sild (Luding Bridge) ületamine ja teised ärevad võitlushetked, kus Punaarmee pidi läbima kitsaid ja ohtlikke kohti, et vältida lõksu jäämist. Raskused ei olnud ainult sõjalised — puudus toit, meditsiin, sobiv varustus ja ilmastikuolud tingisid haigestumisi ja kõikehõlmavat väsimust.
Arvud ja allikate erinevused
Erinevad allikad annavad marsi pikkuse ja osalejate arvu kohta erinevaid numbrihinnanguid. Levinud on hinnangud, et üksikuid sektsioone kirjeldatakse kui 6 000 miili (~9 600 km) või lühemaid lõike. Samuti varieeruvad algselt osalenute arvud — mõned allikad kõnelevad kümnetest tuhandetest (umbes 80 000–100 000) kuni 300 000 inimesest, kui arvestada laiemalt kõiki kommunistlike vägede liikumisi ja kaasatud armeeosi. Lõppfaasis jõudis Shaanxi provintsi Yan'ani ümbrusse vaid paarkümmend tuhat või veelgi vähem — sageli mainitud number ellujäänutena on umbes 7 000–8 000, kuid täpsed andmed sõltuvad tõlgendustest ja rekorditest.
Poliitiline ja strateegiline tähendus
Pikk marss ei olnud ainult sõjaretk; sellest sai kujunenud kommunistliku liikumise sümbol. Marsi ajal peetud Zunyi konverents (1935) tähistas pöördpunkti – Mao Zedong sai rohkem mõjuvõimu sõjalise ja poliitilise juhtimisena, mis hiljem aitas tal kindlustada oma positsiooni parteis. Rännak andis kommunistidele olulise õppetunni mobiilsuse, väepealike valiku ja siserühmalise organiseerimise kohta.
Lisaks suurenes marsil osalenud ja ellujäänud võitlejate lojaalsus parteile ning see kasutati hiljem nii sisemise solidaarse ajaloona kui ka propagandavahendina, et esile tuua kommunistide kannatusi ja vastupidavust. Pärast jõudmist Shaanxi «uudsele» baaspiirkonnale Yan'ani ümbruses, suutis ülejäänud partei taastada oma organisatsiooni ja jätkata poliitilist tööd, mis lõpuks viis 1949. aastal Rahvavabariigi loomisele.
Pärand ja mälestus
Pikk marss on tänapäeval Hiina kommunistliku partei ametlikus mälus keskne sündmus: seda peetakse kannatuste, pühendumuse ja revolutsioonilise enesekindluse sümboliks. Samal ajal käsitlevad paljud ajaloolased marsi ka traagilise inimsuse kaotuse ja keerukate geopoliitiliste tagajärgede kontekstis, rõhutades, et marsi narratiiv on osa nii ajaloolisest faktist kui ka poliitilisest interpretatsioonist.
Kuigi täpsed arvud ja marsi täpne pikkus võivad sõltuda allikast, jääb lõppkokkuvõttes fakt: pikk marss oli kommunistliku liikumise jaoks otsustav katsumus, mis muutis selle juhtkonda ja määras olulisel määral Hiina revolutsiooni kulgemise edaspidiseks.