Makedoonia falanks on Filip II poolt välja töötatud jalaväe koosseis, mille eesmärk oli saavutada võitlusväljal suur tihedus, pikk löögivahemik ja distsiplineeritud ühtsus. Seda kasutas tema poeg Aleksander Suur Pärsia impeeriumi vallutamiseks. Formatsioon koosnes pika vardaga odaheitjatest ja lansioonidest — mehed kandsid 5,5–6 m (18–20 jalga) pikkuseid odasid, neid nimetati sarissateks. Sarissa oli kahekäeline relv, mis nõudis palju jõudu ja harjutamist; väiksemad kilbid kanti tavaliselt üle vasaku õla või jäeti osade miinimumvarustuse puhul kergemaks võtmiseks rindele, et mõlemat kätt oda hoidmiseks kasutada.
Koostis ja varustus
Falanks koosnes tihedatest ridadest hästi treenitud meeste rühmadest. Iga sõdur pidi oskama hoida sarissat kahe käega ja liikuda käskude järgi säilitades rivisüsteemi. Formatsioonide sügavus võis sõltuvalt olukorrast olla erinev — tavaliselt 8–16 rida, kuid mõnikord ka sügavamalt — et saavutada suurem löögijõud ja vastupanu. Falangit toetasid kergemini varustatud üksused nagu erivõitlejad, varitsusüksused ja eraldi kilbi- või kaitserühmad, mis kaitsesid falanksi külgi.
Taktika ja koostöö
Makedoonia faalanks oli eestpoolt väga tugev ja raske murda, sest sarissad moodustasid tiheda ja raskesti läbitava „okastraadi”. Samas oli falanks haavatav külgedelt ja tagant, sest pikk oda teeb kiire pöörde ja kiire manöövrivõime raske. Seetõttu oli faalanks alati mõeldud tegutsema koos ratsaväe ja muude paindlikumate üksustega.
Ratsavägi mängis siin võtmerolli: lahingu alguses hoidis falanks vaenlast kinni ja painutas vastuseisu, samal ajal kui Dareios või vastane püüdis oma liikumistega mõjutada lahinguvälja. Seejärel kasutas Aleksander oma raskeid ratsapataljone — eriti kaaslaste ratsaväge — et rünnata vaenlase külgi või katkestada tema ühendusi. Pärast ratsaväe edukat puurimist või kõrvalest lahti rebitud lõigu tekkimist lükkas falanks keskelt ette, et lõplikult murda vaenlane.
Kasulikkus ja piirangud
Varakreeka linnriigid ja nende väed võitlesid sageli kitsastel aladel või orgudes, kus ratsaväe roll oli väike või olematu; seal polnud falanksi eelis alati nii suur. Kuid avatumal maastikul — nagu Kreeka-Pärsia sõdades — oli ratsavägi tihti otsustava tähtsusega. Näiteks Gaugamela lahing (tavaliselt tuuakse see lahing näitena) näitas hästi kombinatsiooni: Aleksander manööverdas paremale, et vältida Pärsia armee kahekordset ümberpiiramist. Dareios saadab oma ratsaväe vasakule, püüdes kontrollida kreeklaste kallaletungi; Aleksander vastas, juhtides oma ratsaväge rünnakuks, mis lõi nõrgestatud keskkoha lahti. Seejärel tungisid tema mehed ja neile järgnes falanksivormatsioon, mis kasutas tekkinud lõhet ära.
Õppetunnid ja pärand
Makedoonia falanks näitas, kui palju võib distsipliin, treening ja relvade standardiseerimine muuta väe suuruse ja paindlikkuse suhtes. Selle edu põhines kombinatsioonil: pikkadest sarissadest tulenev jõud, ratsaväe manööverdusvõime ja väiksemate, paindlikumate üksuste kaitse külgedel. Samas jääb falanks heaks meeldetuletuseks, et isegi kõige tugevam ridadel põhinev formatsioon on haavatav, kui seda ümbritsetakse või kui maastik ei võimalda kaitset külgedele.
