Ravensbrücki koonduslaager

Ravensbrücki kasv

Naiste laager

Pärast seda, kui Heinrich Himmler otsustas, et Ravensbrück tuleb ehitada, tõi SS sinna umbes 500 meessoost vangi Sachsenhauseni koonduslaagrist. SS sundis neid vange Ravensbrücki ehitama. SS-i andmetel oli Ravensbrück mõeldud 3000 vangi jaoks.^{pp. 3, 12, 20, 24} 

Ravensbrück avati 1939. aasta mais. Laagri esimesed vangid olid umbes 900 naisest koosnev rühm, kes saadeti Lichtenburgi koonduslaagrist. Ravensbrück sai väga kiiresti täis. Aastatel 1939-1945 suurendasid natsid laagrit pidevalt, et mahutada üha rohkem ja rohkem vange.

Pärast natsi-Saksamaa sissetungi Poolasse 1939. aasta septembris tegid natsid Ravensbrücki palju suuremaks. Nad eeldasid, et nad saadavad palju poolakaid koonduslaagritesse, ja nad tahtsid, et Ravensbrück mahutaks rohkem vange. Kuid 1940. aasta maiks (vaid kaheksa kuud pärast Teise maailmasõja algust) oli Ravensbrück siiski täis vange. ^p. 15

Kui natsi-Saksamaa 1941. aasta suvel Nõukogude Liitu tungis, oli Ravensbrückis umbes 5000 vangi.^p. 15 1942. aasta lõpuks oli laagris 10 000 vangi (sealhulgas palju nõukogude sõjavange). . ^p. 15

Kõige tihedamini oli naiste laagris 50 000 vangi.

Uued laagrid

Et teha ruumi üha rohkematele vangidele, lisasid natsid algsele naiste laagrile uusi laagreid.

1941. aasta aprillis lisasid natsid naiste laagri kõrvale meeste koonduslaagri. SS sundis meesvange ehitama Ravensbrücki kompleksi uusi laagreid ja töötama naiste laagri suurendamise kallal.

1942. aasta juunis ehitati meeste laagri kõrvale "alaealiste kaitsevangistuslaager" nimega Uckermark. See oli laager ainult teismelistele tüdrukutele ja noortele naistele.

1944. aastaks oli SS sunnitud vangid ehitama üle 40 väiksema laagri (nn all-laagrid). Nendes all-laagrites oli üle 70 000 vangi, peamiselt naised. Algne Ravensbrücki laager sai nende alllaagrite kontoriks. Siiski hoiti seal endiselt naisvange ja meesvangid pidid laagrit pidevalt suurendama, et sinna mahuks rohkem vange.

Vangide tüübid

153 000 inimesest, kes olid Ravensbrückis vangis aastatel 1939-1945:

• Umbes 132 000 olid naised ja väikelapsed
• Umbes 1000 olid teismelised tüdrukud
• Umbes 20 000 olid mehed

Inimesed saadeti Ravensbrücki mitmel erineval põhjusel. Ravensbrücki vangide hulka kuulusid:

• Kommunistid ja sotsialistid
• "Kurjategijad", sealhulgas prostituudid ja ämmaemandad, kes olid teinud aborte
• Jehoova tunnistajad
• Juudi inimesed
• Füüsilise puudega ja psüühikahäiretega inimesed
• "Rassi rüvetajad" (nagu juudid, kes seksisid sakslastega)
• Romad ja sintid
• Nõukogude sõjavangid
• Naised, kes keeldusid abiellumast

Riikide kaupa

Natsid saatsid Ravensbrücki inimesi üle 30 riigi. Ajaloolaste hinnangul näiteks:

• 36% Ravensbrücki vangidest olid pärit Poolast.
• 21% olid pärit Nõukogude Liidust
• 18% olid pärit Saksamaalt või Austriast
• 8% olid pärit Ungarist
• 6% olid pärit Prantsusmaalt
• 3% olid pärit Tšehhoslovakkiast
• 2% olid pärit Belgiast, Hollandist või Luksemburgist.
• 2% olid pärit Jugoslaaviast
• 4% olid pärit teistest riikidest (sealhulgas Ühendkuningriigist ja Ameerika Ühendriikidest).

Irma Grese, üks laagri naiskodukaitsjatest.

Valvurid

Ravensbrücki eest vastutasid meessoost SS-i liikmed. Laagris oli aga üle 150 nais-SS-i liikme, kes valvasid vange.

Ravensbrück oli ka SS-naiste treeninglaager. Nad õppisid Ravensbrückis, kuidas olla koonduslaagri valvurid. Seejärel jäid nad sinna tööle või läksid tööle mõnda teise laagrisse. Ravensbrückis koolitati üle 4000 SS-naise.

Paljud nais-SS valvurid Ravensbrückis, nagu Irma Grese, kohtlesid vange väga halvasti.

Elu Ravensbrückis

Saabumine Ravensbrücki

Kui vangid esimest korda Ravensbrücki jõudsid, olid nende juuksed tavaliselt maha raseeritud. SS võttis ära nende isiklikud asjad, sealhulgas riided. Vangid pidid kandma triibulist vormiriietust, mis sisaldas kleiti ja pearätti. Hiljem sõja ajal, kui vormiriietust polnud piisavalt, lubati mõnikord naistel kanda oma riideid. Siiski pidid nad oma riiete selga märkima suure valge "X", et näidata, et nad olid vangid. ^p. 76

Igale vangile anti seerianumber. SS ei kutsunud neid kunagi nende nimede, vaid ainult numbrite järgi.

Vangid pidid oma seerianumbrid oma riietele õmmelda. Samuti pidid nad kandma värvilisi kolmnurki, mis näitasid, miks nad Ravensbrücki saadeti. Kolmnurga keskele pidid nad õmblema kirja, mis ütles, millisest riigist nad olid pärit. Näiteks pidid Poola vangid õmblema oma riietele punase kolmnurga, millel oli täht "P" (Poola). (Punane kolmnurk näitas, et inimene oli natsi-Saksamaa poliitiline vaenlane).

Elutingimused

Kui Ravensbrück alles avati ja laager ei olnud liiga täis, ei olnud elamistingimused ka väga halvad. Kuid 1939. ja 1940. aasta talvel muutus laager tihedamaks ja SS reageeris sellele, andes vangidele vähem toitu. Pärast 1941. aastat muutus toit palju halvemaks ja vangid said seda palju vähem.

Ravensbrücki naistelaagris oli kaksteist barakki, kus vangid elasid. Nad magasid puust narides, mis olid kolmes reas üksteise peal. Igas barakis oli pesuruum ja kolm tualetti, millel polnud uksi. Sanitaarseadmeid oli väga vähe. Pärast 1943. aastat muutus sanitaarsus barakkides palju halvemaks. See lihtsustas haiguste levikut.

Teise maailmasõja lõpu poole oli laager nii ülerahvastatud, et 1500 kuni 2000 naist oli pakitud barakkidesse, mis pidid mahutama vaid 250 inimest. Paljud naised pidid magama põrandal, isegi ilma tekita. 1945. aastal olid barakid nii ülerahvastatud ja sanitaartingimused nii halvad, et laagris levis tüüfusepideemia. Haigus tappis paljud vangid.

Orjatöö

Igal hommikul pidid vangid tõusma kell 4:00 hommikul nimepäevale. See tähendas, et nad pidid seisma järjekorras, samal ajal kui SS neid luges.

Pärast nimepanekut läksid vangid tööle. Kõik Ravensbrücki vangid olid sunnitud tööle. Kui inimene ei suutnud töötada, tapeti ta.

Paljud vangid töötasid naistelaagri kõrval asuvas Siemens Electric Company tehases. Vangid töötasid orjatena, valmistades osi natside V-1 ja V-2 rakettide (lendavate pommide) jaoks. Teised vangid töötasid olulistes Saksa ettevõtetes, nagu Daimler-Benz (nüüd Mercedes-Benz) ja AEG (Saksa elektriettevõte).

Mõned naisvangid tegid naislaagris muid töid, näiteks:

• Töötamine SS-le kuuluvas naha- ja tekstiilivabrikus
• Vangide ja SS-i vormiriietuse valmistamine
• Karusnahast mantlite valmistamine Waffen-SS ja Wehrmacht jaoks
• Roostest vaipade valmistamine
• SS-i jaoks paberimajandust teha

Mõned naised pidid töötama väljas. Nad ehitasid teid ja hooneid. Mõnikord kasutati neid naisi nagu loomi. Näiteks pidi mõnikord kaksteist kuni neliteist naist vedama tohutut rulli, et sillutada tänavaid.

Naised, kes olid liiga haiged või vigastatud, et teha muid töid - tavaliselt meditsiiniliste katsete tõttu - kudusid Saksa armee jaoks selliseid asju nagu sokid või puhastasid kasarmuid ja latriine.

Vangid töötasid tavaliselt kaksteist tundi päevas. Mõned töötasid kella seitsmest hommikul kuni kella seitsmeni õhtul. Teised töötasid kella 7:00st õhtul kuni 7:00ni hommikul.

Vangid ei pidanud pühapäeviti töötama.

Meditsiinilised eksperimendid

Alates 1942. aastast tegid natsid arstid meditsiinilisi katseid 86 naisvangiga. Arstid tegid kahte tüüpi katseid.

Esimese tüübi puhul lõikasid arstid naiste jalad, lihased ja närvid läbi või murdsid jalaluud. Seejärel nakatasid nad need haavad bakteritega. Mõnikord hõõrusid nad haavadesse puitu või klaasi. Seejärel andsid nad naistele sulfanilamiidantibiootikume, et näha, kas need toimivad.

Teist tüüpi eksperimendis uurisid arstid, kas luid saab võtta ühelt inimeselt ja panna teise inimese sisse. Nende katsete tegemiseks amputeerisid nad mõnede naiste käed või jalad.

Jaanuaris 1945 steriliseerisid natsid umbes 120-140 romi naist ja last. Arstid püüdsid leida kiiret ja lihtsat viisi inimeste steriliseerimiseks.

Mõned naised surid nende katsete tagajärjel. SS tappis mõned teised naised, kelle haavad ei paranenud.

Seksuaalne kuritarvitamine

Mõned Ravensbrücki naised ja väikelapsed vägistati või neid kuritarvitati seksuaalselt.

Alates 1942. aastast lõi SS bordellid veel kaheksas koonduslaagris, näiteks Buchenwaldis ja Dachaus. Ravensbrücki naisi sunniti neis bordellides prostituutidena töötama.

Näide, millist kolmnurka peab kandma poola vang.


Naisvangid sisenevad Siemens'i tehasesse orjatööle, SS-varrukad lähedal


Vangide poolt teede sillutamiseks kasutatav teerull

Surm Ravensbrückis

Keegi ei ole ühel meelel selles, kui palju inimesi Ravensbrückis hukkus või mõrvati. Hinnangud ulatuvad 52 200-st kuni 90 000-ni,^p. 8 kuni 117 000-ni.

Ravensbrücki vangid surid mitmel põhjusel. Nende hulka kuulusid:

• Nälgimine
• Haigused
• Meditsiinilised eksperimendid
• Olles sunnitud töötama liiga palju, ilma et neil oleks piisavalt toitu, vett või arstiabi

Paljud vangid mõrvati samuti SSi poolt.

Mõrv

Erinevalt paljudest teistest koonduslaagritest ei olnud Ravensbrückil oma gaasikambrit enne 1945. aasta algust. SS kasutas vangide tapmiseks muid viise.

Regulaarselt tegi SS "valikuid". Nad valisid välja vangid, kes nägid välja liiga haiged või nõrgad, et töötada. Seejärel tapsid nad need vangid.

Alguses tappis SS kinnipeetavaid, tulistades neid või andes neile laagri "haiglas" surmavaid süstid. Siis, alates 1942. aastast, hakati vange saatma teistesse kohtadesse, kus olid gaasikambrid, nagu Hartheimi eutanaasiakeskus, et neid saaks seal tappa. Aastatel 1942-1944 saatis SS umbes 60 rühma vange Hartheimi, et neid gaasiga surnuks lasta. Igas rühmas oli 60-1000 vangi.

SS saatis samuti kinnipeetavaid Auschwitzi koonduslaagrisse, et neid tapetaks selle gaasikambrites.

1945. aasta alguses lasi SS vangidel ehitada Ravensbrückis gaasikambri. Selleks ajaks teadsid natsid, et Nõukogude Punaarmee on lähenemas. Nad tahtsid tappa võimalikult palju vange enne Punaarmee saabumist. Viimastel kuudel sai Ravensbrückist hävituslaager (surmalaager). SS hakkas Ravensbrücki alllaagritest lapsi ja vange saatma pealattu, et neid saaks surmagaasitada. Mõne kuu jooksul tappis SS gaasikambris 5000-6000 vangi.

Ravensbrücki krematoorium. Kui inimesed surid laagris, põletati nende kehad siin tuhaks.


Hadamari gaasikamber. Vangid saadeti siia mõrvamiseks aastatel 1942-1944.

Surmarss ja vabadus

Märtsis 1945 oli Punaarmee Ravensbrücki lähedal. SS ei tahtnud jätta ühtegi tunnistajat, kes saaks rääkida nõukogude võimudele, mis oli Ravensbrückis juhtunud. Märtsis saadeti umbes 8000 vangi teistesse koonduslaagritesse.

27. aprillil sundis SS umbes 20 000 naisvangi ja umbes 3000 meesvangi marssima Saksamaa keskosa suunas. See oli surmamarss. SS-valvuritele oli antud käsk tappa kõik, kes ei suutnud sammu pidada. Nõukogude sõdurid leidsid aga marsi marsruudi ja vabastasid vangid, kes olid surmamarsi üle elanud.

29. aprillil põgenesid veel Ravensbrückis viibinud SS-vahid laagrist. Järgmisel päeval jõudis Punaarmee Ravensbrücki ja vabastas laagri. Nad leidsid ainult umbes 3000 väga haiget vangi. Need olid vangid, kelle SS oli maha jätnud, sest nad olid liiga haiged, et marssida.

Fotogalerii

Seotud leheküljed

• Holokaust