Hartheimi eutanaasiakeskus (saksa keeles NS-Tötungsanstalt Hartheim) oli tapakeskus, mida Natsi-Saksamaa kasutas II maailmasõja ajal puuetega inimeste tapmiseks. Natside eugeenilised ideed ütlesid, et puuetega inimesed on "elu vääritu elu". Hartheim oli üks kuuest "eutanaasiakeskusest", mille natsid rajasid oma T4 eutanaasiaprogrammi jaoks. Nende eesmärk oli vabaneda kõigist Saksamaa puuetega inimestest. Tapmiskeskus asus Hartheimi lossis Alkovenis, Linzi lähedal Austrias.

Taust ja eesmärk

Aktion T4 oli natside varjatud eutanaasiaprogramm, mida juhtisid Reich Chancellery kõrged ametnikud eesmärgiga likvideerida haiged ja püsivalt töövõimetud inimesed. Nimi "T4" tuleb Berliini aadressist Tiergartenstraße 4, kus programmi administratiivkontor asus. Programmi ideoloogiliseks aluseks olid eugeenilised ja rassistlikud tõekspidamised, mis käsitlesid teatud inimrühmi eluväärtusetuna ja riigile koormaks.

Töökorraldus ja tapameetodid

  • Väidetavalt saadeti patsiendid haiglatest ja asutustest Hartheimi ja teistesse tapakeskustesse koos valeinfoga; ruumid olid mõeldud valeks "arstiuurimiseks" või "desinfitseerimiseks".
  • Tapmiste läbiviimiseks kasutati gaasikambreid, kuhu juhiti süsinikmonooksiidi. Gaasikambrid olid sageli maskeeritud duširuumidena, et ohvreid petta.
  • Pärast tapmist kremati või muul viisil likvideeriti surnukehad; surma põhjuste varjamiseks väljastati võltsitud surmatunnistused.
  • Metoodid, mis töötati välja eutanaasiaprogrammis, suunati peagi edasi ka genotsiidi ja hävituslaagrite süsteemi, ning paljud arstid ja täitjad liikusid hiljem tööle kohtadesse nagu surmalaagrid.

Ohvrite arv ja sihtgrupid

Hartheimis tapeti tuhandeid inimesi — sihtgruppideks olid eelkõige vaimu‑ ja kehapuudega inimesed, samuti psühhiaatriliste haiglate patsiendid. Lisaks kasutati Hartheimi 1941. aastal osana Aktion 14f13-kampaaniast, mil selekteeriti ja tapeti hooldusraskustega või haigeid vangipeetud inimesi vanglatest ja koonduslaagritest. Surmaohvrite arvude täpne suurus varieerub allikates; hinnanguliselt tapeti Hartheimis tuhandete kaupa inimesi.

T4‑programm ja selle lõpetamine

T4 oli ametlikult intensiivseimast faasist 1939–1941; avalikkuse ja mõnede kirikujuhte protestide tõttu kuulutas režiim 1941. aastal programmi ametliku lõpetamise, kuid tapmised jätkusid salajas ja killustatud viisil kuni sõja lõpuni. Programmi organiseerijad ja täideviijad olid sageli kõrgel kohal olevad arstid ja ametnikud, kelle töö ja kogemus suunati hiljem ka teistele massimõrvadele.

Pärand ja mälestus

Hartheim on tänapäeval üks nendest kohtadest, mille kaudu mälestatakse eutanaasiaprogrammi ohvreid. Lossi territooriumil ja lähedal asuvad mälestusmärgid ning dokumentatsioon, mis selgitavad programmi ja selle tagajärgi. Pärast sõda viidi läbi mõned kohtuprotsessid T4‑programmiga seotud isikute üle, kuid mitmed süüdlased jäid vastutust võtmata.

Hartheimi juhtum on oluline meeldetuletus siitä, kuidas pseudoteaduslikud ideoloogiad ja riiklikud institutsioonid võivad viia inimeseväärikuse sistemaatilise rikkumiseni ja massimõrvadeni. Mälestustöö eesmärk on hoida meeles ohvreid, õpetada ajalugu ja ennetada sarnaseid kuritegusid tulevikus.