Hartheimi eutanaasiakeskus

Hartheimi statistika

1945. aasta juunis, pärast seda, kui Ameerika Ühendriigid Austria üle võtsid, leidis üks Ameerika sõdur Hartheimi statistika lossis. See oli 39-leheküljeline aruanne, mis oli kirjutatud T-4 eutanaasiaprogrammi (Aktion T4) kohta. See oli mõeldud ainult teiste natside jaoks, kes osalesid programmis. Aruandes oli igakuine loendus selle kohta, kui palju vaimse ja füüsilise puudega inimesi natside kuues eutanaasiakeskuses "desinfitseeriti" (gaasitati surnuks). 1968. ja 1970. aastal ütles üks endine töötaja, et ta pidi materjali kokku panema 1942. aasta lõpus. Hartheimi statistika sisaldas lehekülge, kus öeldi, et "70 273 inimese [tapmise] desinfitseerimine [surmamine], kelle eluiga oli 10 aastat", oli säästnud toiduaineid 141 775 573,80 Reichsmarga väärtuses.

Hartheimi esimeses hävitamisetapis tapetud isikute arv

Hartheimi statistika kohaselt tapeti 1940. aasta maist kuni 1. septembrini 1941 Hartheimi gaasikambris kokku 18 269 inimest:

Aasta	1940								1941								Kokku tapetud
Kuu	Mai	Jun	juuli	august	Sep	Oktoober	Nov	detsember	Jan	veebruar	Mar	Apr	Mai	Jun	juuli	august
Surmad	633	982	1,449	1,740	1,123	1,400	1,396	947	943	1,178	974	1,123	1,106	1,364	735	1,176	18,269

Need statistilised andmed hõlmavad ainult natside eutanaasiaprogrammi esimest hävitamisetappi, T4-meedet. Hitler lõpetas selle programmi ametlikult protestide tõttu, kuid salaja jätkas ta puuetega inimeste tapmist. Samuti jätkas ta kuni sõja lõpuni nende inimeste tapmist, kes talle ei meeldinud.

Kokku hukati Hartheimis hinnanguliselt 30 000 inimest. Tapetute hulgas olid haiged vangid, puuetega vangid ja koonduslaagrist pärit vangid. Tapmised viidi läbi süsinikmonooksiidiga mürgitamise teel.

14 f 13 Programm "Eriline kohtlemine

Vaid kolm päeva pärast tegevuse T4 ametlikku lõpetamist saabus Hartheimi veoauto koos 70 juudi vangiga Mauthauseni koonduslaagrist. Kinnipeetavad tapeti Hartheimis. Hartheimi tapakeskus saavutas erilise maine, sest seal gaasitati kõige rohkem patsiente ja kõige rohkem koondamisvange. Nende arvuks hinnatakse 12 000 inimest.

Hartheimi toodi hukkamiseks Mauthauseni vangid, kes ei olnud enam töövõimelised, eriti karjäärides, ja "poliitiliselt ebasoovitavad" vangid. Nende ohvrite hulka kuulusid:

• "saksavihkajad" (inimesed, kes ei olnud nõus sellega, mida natsid tegid).
• "Kommunistid
• "Poola fanaatikud"

Alates 1944. aastast ei valinud T4 arstid enam välja haigeid, eakaid või invaliidistunud vange, kes tapeti. Selle asemel oli natside uus eesmärk vabastada kiiresti ruumi Mauthauseni laagris, mistõttu nad saatsid Hartheimi tapmisele naisrühmi. Teised transpordid tulid 1944. aasta jooksul Guseni koonduslaagrist ja tõenäoliselt ka Ravensbrückist. Need transpordid koosnesid peamiselt tuberkuloosihaigetest ja vaimuhaigeks tunnistatud naistest.

Arstid

Adolf Hitleri 1. septembri 1939. aasta käskkirjas, millega kiideti heaks programmi T4 alustamine, mainiti ainult arste. Sellepärast käskisid T4-aktsiooni korraldajad Viktor Brack ja Karl Brandt, et ainult arstid võivad hukata haigeid patsiente. Arstid kontrollisid eutanaasiakeskustes mürkgaasi kasutamist. Paljud arstid kasutasid surmatud inimeste kohta koostatud dokumentides võltsnimesid.

Aastatel 1940-1945 oli Hartheimi peaarstiks Rudolf Lonauer ja peaarsti asetäitjaks Georg Renno.

Viktor Brack annab 1947. aastal Nürnbergi arstide kohtuprotsessil enda kaitseks tunnistusi.

Niedernharti ootejaam

Action T4 eutanaasiakeskustes olid ohvrite ajutised kinnipidamiskohad. Näiteks paljud Hartheimi ohvreid vedavad veoautod peatusid Linzis Niedernharti vaimse tervise instituudis, kus Rudolf Lonauer oli vanemarst, nagu ka Hartheimis. Niedernhartis tapeti ohvrid peamiselt näljutamise või meditsiinilise üledoosi (surmavate ravimikoguste andmisega) teel. Patsiendid jagati kategooriatesse. Mõned valiti välja ja viidi Hartheimi, et neid tappa.

Ohvrid

Puuetega inimesed

Natsid arvasid, et paljud erinevad inimrühmad, kuid eriti puuetega inimesed olid "elu väärilised". Nad tapsid oma eutanaasiakeskustes lapsi ja täiskasvanuid. Nende ohvrite hulka kuulusid:

• Inimesed, kellel on meditsiinilisi probleeme, nagu epilepsia ja lihasdüstroofia.
• Füüsilise puudega inimesed
• Psüühikahäirega inimesed, nagu skisofreenia ja bipolaarne häire.
• intellektipuudega inimesed (mida siis nimetati vaimse alaarenguks või "nõrgamõistuslikkuseks").
• Inimesed, kes olid kurdid või pimedad

Vaimulikud

Hartheimis tapeti peaaegu 350 preestrit. Nende ohvrite hulgas oli 310 Poola preestrit, seitse sakslast, kuus tšehhi, neli luksemburglast, kolm hollandlast ja kaks belglast. Paljud neist olid võetud Dachau koonduslaagri preesterblokist.

Dachau kaplan Hermann Scheipers viidi samuti laagri invaliidiplokki, et teda saaks viia ka Hartheimi. Scheipersi õde, kes oli Scheipersiga posti teel ühendust hoidnud, otsis üles dr Bernsdorfi, kes oli vastutav preestriplokis vangistatud vaimulike eest. Ta ütles talle, et Münsterimaal teadsid paljud inimesed, et vangistatud preestrid saadeti gaasikambrisse. Pärast vestlust helistas Bernsdorf Dachau komandantuurile. Scheipers teatas, et samal päeval, 13. augustil 1942, pääsesid tema ja veel kolm saksa vaimulikku Hartheimi saatmisest. Nad viidi ümber invaliidiplokist, kuhu Schutzstaffel (SS) saatis vangid, kui neid kavatseti saata mõnda teise laagrisse. Neli vaimulikku saadeti tagasi preestrite blokki.

Buss, mis viis ohvrid Hartheimi

Seotud leheküljed

• Natsi eugeenika
• Holokaust
• Natsi-Saksamaa